probleemid, mis edukusega kaasas käivad. Bapaji ihnus oli kõigile teada. Ta karjus meie peale pisimategi asjade pärast, näiteks selle pärast, et me panime tawa-pannile liiga palju õli. Ta muutus raha pärast mõnevõrra segaseks. Kahtlustades naabreid ja meie Gujarati sugulasi, hakkas Bapaji sääste kohvipurkidesse peitma ja igal pühapäeval läks ta linna taha salajasse kohta, kus ta oma väärtusliku varanduse maasse kaevas.
Mu vanavanemate jaoks saabus murranguline hetk 1942. aasta sügisel, kui sõjakulutuste tõttu raha vajav Briti administratsioon müüs oksjonil suurtes kogustes Bombay kinnisvara. Enamik kinnisvarast asus Salsette’il, suurel saarel, millele Bombay oli rajatud, ent maha müüdi ka ebasobivaid maatükke ja vabu krunte Colabas. Müüki pandud maa seas oli ka mahajäetud Napean Sea Roadi maatükk, mille oli hõivanud minu perekond.
Bapaji oli olemuselt talumees, ja nagu kõik talumehed, nii tundis ka tema maa vastu suuremat austust kui paberraha vastu. Nõnda kaevaski ta ühel päeval kõik oma maasse peidetud kohvipurgid üles ja läks koos kirjatargast naabriga Standard Chartered Banki. Panga abiga sai vanaisa 1016 Inglise naela, 10 šillingi ja 8 penni eest oksjonil meie Malabar Hilli jalamil asuva Napean Sea Roadi 1,6-hektarilise maatüki omanikuks.
Siis jõudis kätte ainuke kord, kui mu vanavanematel oli õnne laps saada. Ämmaemandad võtsid mu isa Abbas Haji sünni vastu samal õhtul, kui toimus kuulus laskemoonaplahvatus Bombay sadama dokkides. Õhtutaevast valgustasid tulekerad, plahvatused purustasid kogu linnas aknaklaase, ning just sel hetkel tõi mu vanaema kuuldavale verdtarretava karjatuse ja Papa tuli ilmale, karjudes valjemini kui plahvatused, valjemini kui ta ema. Me kõik naersime selle loo peale, kui Ammi seda rääkis, sest kõik, kes mu isa tundsid, nõustuksid, et selline kontekst oli tema ilmatulekuks äärmiselt sobiv.
Jõudis kätte riigi iseseisvumine ja kaheks jaotamine. Mis täpselt meie perega sellel hämaral ajal toimus, on jäänud mõistatuseks; mitte ühelegi küsimusele, mille me Papale esitasime, ei saanud me otsekohest vastust. „Noh, teate, ajad olid keerulised,” ütles ta, kui me talle peale käisime. „Aga me tulime toime. Jätke nüüd see ülekuulamine. Minge tooge mu ajaleht siia.”
Me teame, et mu isa suguvõsa, nii nagu paljud teisedki, lõhenes kaheks. Enamik meie sugulastest põgenes Pakistani, ent Bapaji jäi Mumbaisse ja varjus oma perega ühe hindu äripartneri lao keldrisse. Ammi rääkis mulle kord, et nad magasid päeval, sest öösel hoidsid neid ärkvel karjatused ja inimeste kõride läbilõikamine otse nende keldri ukse taga.
Igatahes kasvas Papa üles hoopis teistsuguses Indias kui see, mida tundis tema isa. Vanaisa oli kirjaoskamatu; Papa käis kohalikus koolis, mis, tuleb nentida, ei olnud küll kuigi kõrgetasemeline, ent ometi võimaldas see tal hiljem õppida Ahmedabadis asuva polütehnikumi toitlustuse instituudis.
Haridus mõistagi muudab vanade hõimutavade jätkamise võimatuks ja just Ahmedabadis kohtus Papa heledanahalise Tahiraga, raamatupidamise üliõpilasega, kellest hiljem sai mu ema. Papa ütles, et kõigepealt armus ta naise aroomi. Ta oli parajasti raamatukogus, süvenenud ühte raamatusse, kui ta korraga tundis chapati ja roosivee ülijoovastavat lõhna.
Temast saigi mu ema, kuulsin Papalt.
Üks mu esimesi mälestusi on päevast, mil Papa hoidis mul tugevasti käest kinni ja me seisime Mahatma Gandhi Roadil, pilgud ainiti suunatud moodsa Hyderabadi restorani poole. Bombay meeletult rikas Banaji perekond ja nende sõbrad astusid parajasti sohvri juhitud Mercedesest kõnniteele. Naised ütlesid midagi kõrge häälega, embasid üksteist ja tegid vastastikku kommentaare kehakaalu kohta; nende ees avas sikhist uksehoidja restorani klaasukse.
Hyderabad ja selle omanik – omamoodi India Douglas Fairbanks juunior, nimega Uday Joshi – figureerisid sageli The Times of India seltskonnakülgedel, ja iga kord, kui mu isa Joshi nime ajalehest luges, hakkas ta vanduma ja ajalehte kortsutama. Kuigi meie enda restoran ei olnud Hyderabadiga samast klassist – meie pakkusime head toitu mõistlike hindadega –, pidas ta Uday Joshit oma suureks rivaaliks. Ja siin see kõrgseltskond oligi, sisenemas restorani, et tähistada mehndi’t, pulmale eelnevat traditsiooni, kus pruut ja tema sõbrannad lebavad patjadel ja lasevad oma kätele, peopesadele ja jalgadele hennaga keerukaid kaunistusi maalida. Ühtlasi tähendas see peeneid toite, tempokat muusikat ja teravat klatši. Ja päris kindlasti tähendas see Joshile järjekordset meediakajastust.
„Vaata,” ütles isa korraga. „Gopan Kalam.”
Papa hammustas oma vuntsiotsa, surudes mu kätt oma niiskesse pihku. Ma ei unusta iialgi tema ilmet. Võinuks arvata, nagu oleks pilved äkitselt kahes suunas lahknenud ja Allah ise seisnuks meie ees. „Ta on miljardär,” sosistas Papa. „Teenib raha naftakeemiaga ja telekommunikatsiooniga. Vaata, vaata selle naise smaragde. Aijee… Suured nagu ploomid.”
Selsamal hetkel tuli klaasustest välja Uday Joshi ning seisis elegantsete virsikukarva saride ja Nehru stiilis siidülikondade keskel, nagu olnuks ta endaga võrdsete seas. Neli-viis ajalehefotograafi hõikasid kohe, et ta pööraks end üht- või teistpidi. Joshile meeldis pööraselt kõik euroopalik ja ta seisis hakkajalt klõpsivate fotoaparaatide ees säravmustas Pierre Cardini salongiülikonnas, kroonidega valged hambad valguse käes sähvimas.
Kuulus restoranipidaja haaras mu tähelepanu juba tolles õrnas eas, just nagu olnuks tegu Bollywoodi filmilegendiga. Mäletan, et Joshil oli kaelas lai kollane kaelaside ja tema hõbedased juuksed olid sirgelt tahapoole kammitud, pudelitäis juukselakki soengut hoidmas. Ma vist ei olnud kunagi kedagi nii elegantset näinud.
„Vaata teda,” sosistas Papa, „Vaata seda väikest kukke!”
Papa ei suutnud enam hetkegi kauem Joshit vaadata ja ta pööras äkiliselt ümber, tõmmates mind järsult Suryodhaya supermarketi poole, kus müüdi erilisi neljakümneliitrilisi taimeõlikanistreid. Ma olin vaevu kaheksa-aastane ja pidin jooksma, et tema pikkadest sammudest ja lehvivast kurta’st mitte maha jääda.
„Kuula mind, Hassan,” karjus ta üle liiklusmüra. „Ühel päeval saab Haji nimi maailmakuulsaks ja seda kukke ei mäleta siis enam keegi. Oota ainult, küll sa näed. Küsi siis inimestelt, küsi neilt, kes on Uday Joshi. „Kesse?” küsivad nemad. „Aga Hajid?” „Hajid,” vastavad nemad, „Hajid on väga kuulsad, väga tuntud perekond.””
Et mitte pikalt keerutada: Papa oli tohutu söögiisuga mees. Ta oli paks, aga indialase kohta pikk, meeter kaheksakümmend. Tal oli priske nägu, lokkis ja hõbedased juuksed ning paksud ja läikivad vuntsid. Ja ta rõivastus alati vanamoodsalt, kandis pükste peal kurta’t.
Ent ei saa öelda, et ta olnuks peente kommetega. Papa sõi nagu kõik moslemi mehed, kätega – tähendab, parema käega; vasakut kätt hoidis ta põlvedel. Ent selle asemel, et sündsalt toitu suu juurde tõsta, surus Papa nina taldrikusse ning kühveldas rasvast lambaliha ja riisi näost sisse, nagu sööks ta elus viimast korda. Söömise ajal higistas ta hullupööra, ta kaenlaalustesse ilmusid praetaldriku suurused märjad laigud. Kui ta lõpuks näo toidu juurest üles tõstis, oli ta pilk klaasistunud nagu joodikul, lõug ja põsed apelsinikarva rasvast nõretamas.
Ma armastasin oma isa, aga isegi mina pean tunnistama, et see oli õõvastav vaatepilt. Pärast einestamist komberdas Papa diivanile, vajus sinna maha ning järgneva poole tunni jooksul tuulutas ennast lehvikuga ja näitas kõigile oma suurt rahulolu valjude krooksude ja kõmiseva peeruga. Mu ema, kes pärines New Delhi lugupeetud ametnikuperest, sulges selle einejärgse rituaali ajal vastikustundest silmad. Kui mees sõi, olid naisel alati etteheited varuks. „Abbas,” ütles ta. „Võta rahulikult! Sa lämbud ära. Taevas hoidku. Nagu istuks eesliga ühes lauas.”
Ent Papat tuli imetleda – karismat ja kindlameelsust tema hoogsa tegutsemise taga. Kui mina 1975. aastal ilmavalgust nägin, oli pererestoran tema kindla käe all, kuna vanaisa vaevles puhituse käes ja piirdus oma parematel päevadel enamasti einekarpide kohaletoimetamise äri juhatamisega, istudes aias sirge seljatoega toolil.
Ammi telgi asemel seisis nüüd hall tsemendist ja telliskividest hoone. Minu perekond elas põhihoone teisel korrusel, meie restorani kohal. Mu vanavanemad ning lastetud tädi ja onu elasid naabermajas, ja neist edasi piiras meie perekrunti rida kahekordseid puust kuure, kus meie Kerala kokk Bappu ja teised teenijad põrandal magasid. Õu