edasi-tagasi välkumas, jalad tümpsumas, teadvus oli kehast ette sööstnud ja kamandas seda järele. Kai otsani oli kakskümmend meetrit, viisteist, viis. Jahtlaev oli talle selja keeranud, ta nägi vett laeva sabas kobrutamas. Pärale jõudes ta hüppas, jalad õhus võimlemas ja käed välja sirutatud. Viivuks rippus ta sadamasilla ja jahtlaeva vahel tühjuses. Kuni tema rindkere prantsatas jahtlaeva ahtri fiiberklaasile ja peopesad tabasid libedat pinda laksatusega. Ta hakkas maha vajuma, aga haaras reelingupostist, klammerdus ja vinnas end üles tekile.
Kui Purkiss kajuti ukseavasse astus, tõstis Zagorec relva. See oli VHS ründeautomaat, üks inetumaid tulirelvi, mida Purkiss teadis. Zagoreci selja taga seisis Spiljak ise ja veel keegi viiekümnendates aastates mees, tüse ja õhetav, kuklas punane juuksesõõr. Inglane Hoggart. Läbi kajuti märkas Purkiss ülemisel trepimademel Spiljaki teist käsilast kaptenisillal roolimas.
Kajutilae keskel rippus konksu küljes köiejupp, mille ots oli poomissilmusena sõlmitud viienda mehe kaela ümber. Köis mehe pea kohal polnud päris pingul. Mees, kelle käed ja pahkluud olid kinni seotud, hoidis tillukesel järil vaevu tasakaalu. Sorakil juuksed ja habemetüükas nägu olid verised.
„Kuhu sa jäid?” küsis Spiljak.
„Politsei viis mind kaasa. Näitas mulle fotosid, millel me seltsime, käskis mul uttu tõmmata.”
„Vedas sul.” Spiljaki moonutatud nina oli noahaava tagajärg. Millalgi oli ta Purkissile rääkinud, et eelistas selle kui aumärgi niiviisi jätta. „Zagorec nägi sind paadile järele viskumas ja tahtis su õhus maha lasta.”
Purkiss kergitas kulmu poomissilmuses mehe poole. „Kes see on?”
„Just siis, kui olime sulle käega löönud ja valmistusime merele minema, tabasime ta laeva lähedalt. Ta pole veel midagi öelnud.” Spiljak silmitses Purkissit. „Kas sa tunned teda?”
„Peaksin või?”
„Sinu telefon,” ütles Spiljak, käsi pikal. Purkiss võttis telefoni ja ulatas selle, ajas käed üles ja lubas Spiljakil end kobada. Varem ei oleks telefon olnud probleem. Spiljak poleks seda nõudnud ja Purkiss oleks sellega vargsi nende jutuajamise salvestanud. Nüüd olid Spiljakil tärganud kahtlused.
Spiljak oli plaaninud teda Hoggartile tutvustada ja südamlikult soovitada. Kuid praegu oli dünaamika täiesti muutunud. Kitsas ruumis võis tajuda õelust ja usaldamatust. Ka Spiljak oli relva lagedale toonud. See rippus lõdvalt ja käepärasena jala vastas.
Purkiss ligines kinniseotud mehele. „Ta püüdis laevale tulla?”
„Küürutas kõrval, otsis, kuidas salamahti pardale pääseda,” ütles Spiljak. „Ma vaatasin viimast korda ringi, kui teda tähele panin.”
„Relvastatud?”
„Ei. Dokumenti pole tal samuti.”
Kendrick oli käitunud arutult ja hulljulgelt, kuid oli vähemalt isikutunnistuse maha jätnud. Teda oli pekstud näkku ja pähe. Muid vigastusi ei paistnud.
„Poisid, te ei tea ülekuulamisest midagi. Teil pole mitte halli aimugi. Tarvis on kohe tublisti haiget teha, enne küsimuste esitamist. See kõrvaldab jalamaid kahtlused.” Pilk Kendrickil, küünitas Purkiss käe välja. „Andke mulle püstol.”
Spiljak astus tema taha ja talle pisteti püstoli pide pihku. Ta kergitas püstolit ja heitis sellele pilgu. Bulgaaria Arsenal, odav, lühike ja tömp.
Kendrick põrnitses teda tigedalt nagu võõrast.
Purkiss taandus sammukese, sihtis sirge käsivarrega Kendricki vasakut põlve ja vajutas päästikule.
Kukk lõksatas tühjal raual. Purkiss pööras ohates ümber. Õhkkond teisenes, sest ta ei olnud ulatatud relva neile keeranud, oli hoopis tulistanud vangi, keda nad olid pidanud tema kambajõmmiks. Nende valvsus lahtus. Tegutsemiseks oli ideaalne hetk.
Ta poetas Arsenali vasakusse kätte ja äigas pöördudes sellega tagantkätt Zagorecile näkku. Ta tundis ninaluu murdumist ja Zagorec kukkus sõnatult. Pöörde lõpetanud, kasutas Purkiss hoogu, et äsada parema jalaga küljelt Spiljaki õla pihta ja tõugata too tuikudes otsa Hoggartile, kes oli oma püstolit haarates tõusnud. Purkiss põrutas Hoggartile peaga silmade vahele, kõva otsmikuluu kohtas ninajuurt. Kui Hoggart kokku varises, krabas Purkiss ta käsivarrest, väänas püstoli vabaks ja tulistas trepi poole, kuhu ilmunud käsilane sai tabamuse rindu ja paiskus selili. Purkiss laskus kükakile ja sihtis sirge käega Spiljakit, kes seisis, relv Purkissil, üks jalg toetumas järile, millel kõõlus Kendrick.
Üle vee olid hakanud kõlama hüüded.
Purkiss jõudis märgata, mis marki püstoli oli ta Hoggartilt võtnud: Heckler & Koch P30. Purkissist paremal ägas kaptenisillale viival trepil haavata saanud mees.
Hüüded jätkusid ja kauguses kostsid sireenid.
Spiljaki pilk mõnitas teda üle relvade. Spiljak koputas jalaga järile, vihje oli selge. Kui mind tulistad, tõukan tooli. Sinu sõber kõlgub võllas.
Purkiss vaatles köit Kendricki pea kohal.
Tema esimene lask tabas Spiljakit paremasse õlga, et mehe käsivars nõksataks kõrgemale ja kuul lendaks mööda, ainult et mees ei tulistanud. Järgmine lask purustas Spiljaki vasaku põlve. Spiljak vajus karjatusega maha.
Ning lõi kukkudes teise jalaga järi.
Köis tõmbus pingule ja Kendrick jäi rippuma. Purkiss virutas Spiljakil relva käest ja püüdis Kendricki kinni. Ta tõstis järi püsti, seadis Kendricki jalad sellele, vallandas kaelas olnud silmuse. Astunud Kendricki selja taha, napsas taskust Šveitsi pussi ja lõikas läbi köidikud, millega olid seotud randmed ja pahkluud.
Kendrick varises järilt alla, komistas, kuid jäi siiski jalule. Häälega, mis meenutas arktilisse sügavikku langevat liustikku, ütles Kendrick: „Tõbras sihuke.”
„Me oleme tasa. Sa poleks tohtinud minuta peale lennata.” Aga jahtlaeva väljasõidu viivitamisega oli ta Purkissi pardale aidanud. Tema kaela murdumise ohtu polnud kordagi. Spiljak oli teinud algaja timuka vea ja jätnud köie liiga lühikeseks. Mõne sekundiga oleks ta lämbunud, kuid Purkiss polnud plaaninud nii kaua oodata.
Purkiss vaatas aknast välja. Kaldal koondusid punavalged vilkurid. Spiljak veerles põrandal, hoidis kinni oma purustatud põlvest, kuid oli kisendamiseks liialt šokis. Teine kõrilõikaja, keda Purkiss oli tulistanud, lamas trepil selili ja halises, hingates raskusteta. Ta jääb elama. Hoggart ja Zagorec olid kajuti põrandal teadvuseta.
Purkiss tõmbas Spiljaki taskust oma telefoni ja võttis ka mehe enda mobiili. Ta avas puuteekraanil mitu menüüd, kuni leidis soovitu, kummardus siis ja krabas Hoggarti, kelle sättis ühe kajutiistme najale lösakile. Ta sikutas tüüpi kõrvast, kuni too huilatusega ärkas, tõstis Spiljaki telefoni ja mängis salvestuse ette.
Hoggarti silmad olid laugude all kui valged liistakad, keel lätsutas suu ümber verd. Telefonist kõlasid ingliskeelsed dialoogikatked. Hoggarti hääl, seejärel Spiljak, kes nimetas kohti, aineid, hindu. Viimaks mähkis Purkiss telefoni õliriidest kotikesse ja toppis taskusse.
Ta ütles: „Sa nõudsid, et ma loovutaksin võimalikud salvestusseadmed, aga sa ei arvestanud, et ka su sõber võib julgestuseks andmeid koguda. Loll lugu, mis?”
Purkiss ajas selja sirgu ja vahtis Hoggartit põlglikult.
„Politseile räägi, mida heaks arvad. Sulle, Spiljakile ja tervele teie armetule jõugule esitatakse ehk süüdistus rahurikkumises või midagi taolist. Või pääsed sa ühegi plekita. Mul kama. Aga võta teadmiseks, Hoggart. Sinuga on lõpp. Rooma minema ja kaevu maasse, kus sind näha pole. SIS ei taha musta pesu avalikult pesta. Kuid sa oled omasid alt vedanud. Ja me ei unusta. Kui sinust on kusagil maailmas uuesti kuulda, teeb teenistus sulle otsa peale.”
Sireenid valjenesid. Politseipaadid olid nii lähedal, et tuled valgustasid kajuti seinu. Purkiss ütles Kendrickile: „Meil on aeg lahkuda.”
Nad ronisid üle trepil oigava mehe ja jooksid küürutades tekil reelingu poole. Edasi olid nad juba õhus. Purkiss sumatas vette, kerkis