Rotipüüdja. Tim Stevens

suhtuti temasse külmalt ja veidi upsakalt, aga vajalikud kõned teinud, naasis naine liinile alandliku ja üpriski hirmununa. Selleks ajaks, kui Jakobiin istet võttis ja lauaarvuti käivitas, oli kõnejälitus juba käimas.

      Jakobiin avas netis Stanstedist väljuvate lendude graafiku. Seal see oligi: odavlend Tallinna kell 14.15. Tallinnas oli kell praegu 16.25 ja ajavahe oli kaks tundi. Telefoni GPS-jälitus toimus reaalajas, kuid valgustäpp monitoril ei liikunud. Telefoni omanik polnud kas lennule läinud või oli telefon hüljatud.

      Kui poole tunni jooksul liikumist ei järgnenud, tegi Jakobiin kaks kõnet. Esimesega nõutas ta endale Stanstedi–Tallinna lennu reisijate nimistu.

      Teisele vastati tõredalt.

      „Mina siin,” ütles Jakobiin. „Mul on vaja, et kahe tunniga seataks lennujaamas sisse valve.”

      „Kes on jälgitav?”

      „Ma ei tea veel.”

      NELI

      Poiss talus karistust vaikides, võpatas püksirihma iga hoobi juures ja sisistas lõpuks hambaid kiristades. Hiljem kadus ta oma tuppa.

      Nõrk mees oleks oma naise noomivat pilku vältinud. Venedikt vaatas Martale kartmatult näkku.

      „Sinu meelest lähen ma liiale.”

      Marta ohkas.

      „Austuse puudumine ei ole tühine üleastumine. See on kurja juur. Tuleb eos lämmatada.” Venedikt teadis, et kaldub väljenditesse, mida kasutab oma meestega.

      Juri oli neljateistaastane, mossitav, kuid enamasti piisavalt arukas, et hästi käituda. Täna saabus ta koju tund aega pärast õhtusööki, oli silmad isalt kõrvale keeranud ja Venedikti hoiatavale lõrinale selja pööranud. Südames oli ta tore poiss. Küll ta õpib, nagu Venedikt oli ka ise õppinud.

      Venedikt ei olnud omaenda isa kunagi sallinud, aga oli teda alati austanud, kuna isa õpetuse järgi oli austus sallimisest tähtsam. Teisest küljest oli Venedikt armastanud vanaisa ja armastas praegugi, mis oli kummaline, sest ta polnud seda meest iial kohanud. Ta tundis Vassili Petrovitšit lugudest, mida vanaema oli kadunud abikaasast jutustanud, vanaisa laitmatult talletatud mundri välimusest, koepinnast ja lõhnast, medalite raskusest, kui ta need karbist välja tõstis.

      Ta istus kabinetis, tee küünarnuki kõrval – ta ei olnud napsitaja, vaid hoopis meelemürkide vastane –, ja ootas Dobrõnini telefonikõnet, lõplikku kinnitust, et homne plaan läheb käiku. Pilk kirjutuslauale ja seintele paigutatud fotodel, lasi ta mõtted uitama.

      Tema vanaisa, tema deduška Vassili Petrovitš oli langenud Narva all 1944. aasta hilistalvel, võideldes Nõukogude 2. löögiarmee ridades, et vabastada Eesti fašistide ja kohaliku kollaborantliku valitsuse küüsist. Sõjakangelase lesena oli tema vanaemal lubatud pärast sõda koos väikese poja, Venedikti isaga Eestisse kolida. Vanaema oli Eestit pidanud oma uueks kodumaaks, nagu ka Venedikti isa ja Venedikt.

      Vassili Petrovitšilt, kangelaselt, keda ta polnud iial kohanud, oli Venedikt õppinud austust. Austust oma maa ja rahva vastu, mis oli nii vankumatu, et selle säilitamiseks võis ohverdada isegi elu. Kuna ta mõistis austuses peituvat väärtust, oli Venedikt kohustusliku ajateenistuse järel otsustanud liituda sõjaväega. Tema teenistus pälvis kiitust, ta tõusis lipnikuks. 1991. aasta augustis kuulutas Eesti end Nõukogude Liidust iseseisvaks ja teatas, et ei pärast 1940. aastat siia elama asunud inimestel ega nende järeltulijatel ole automaatset õigust kodakondsusele.

      Ta oli kahekümne seitsme aastane, piisavalt noor, ja see reetmine oli tema esimene. See kõrvetas teda.

      Venedikti emakeel oli vene keel, nagu tema vanematelgi. Ta sai eesti keeles hakkama, kuid mitte nii soravalt, et olnuks lootust läbida uus, range kodakondsuseksam. Ta ei olnud keeltes tugev ja teise keele täielik valdamine oli tema puhul ebatõenäoline. Nõnda tohtis ta jääda siia elama, tohtis jätkata karjääri relvajõududes, kuid riiklikel valimistel tal hääletada ei lubatud. Sisuliselt puudus tal kodumaa.

      Teda diskrimineeriti ametialaselt, või nagu selle sõnastas üks kaasvenelasest nooremohvitser, talle „kusti ülalt kaarega pähe”. Ta ei saanud nooremleitnandiks, samas kui temast nooremad ja vähem kogenud mehed – muidugi rahvuselt eestlased – sööstsid temast mööda. Edukad noored spetsialistid tekitasid Tallinnas kihistumise, kergitasid kinnisvarahindu ja sundisid Venedikti koos vanematega linnaserva üha enam getostuvatesse rajoonidesse.

      Augustis 1994 lahkusid riigist viimased Vene väed. Venedikt seisis, munder seljas, Tallinnast läände jääva kasarmulinna Paldiski maantee ääres ja jälgis mööda veerevaid sõjaväemasinaid. Pealtvaatajaid oli hõredalt. Pikkamisi puhkes aplaus, mis kestis mitu minutit, enne kui Venedikt taipas, et selle eesmärk on pilge. Siis lisandusid aplausile mõnitavad hõiked.