kurssi viidud. Kadus jäljetult. Alguses otsisid nad teda kõigi jõududega, kuid mõne aja pärast loobusid. Tabamiseks oli ta liiga osav agent ja nad lootsid, et ei kuule temast enam kunagi. Parem skandaali vältida, kogu armetu seik kalevi alla lükata.”
Purkiss eemaldus Vale’ist ja astus tormakalt hauakivide vahel.
Künkad ja hall taevalaotus paistsid liiga ahtad, et mahutada seda, mis toimus ta hinges. Tema lõualihased tõmbusid krampi.
Varsti sammus ta tagasi. Vale ei olnud paigast liikunud, oli pilgu viisakalt kõrvale keeranud.
„Kes on sinu kontakt Tallinnas?”
„Endine teenistuse vennike, eestlane, aga üks meie seast. Jaak Seppo. Ma tunnen teda kümme aastat. Töötab aeg-ajalt vabakutselisena minu heaks, muretseb mulle teavet.” Vale toksis puuteekraaniga telefoni. „Ma saadan sulle tema numbri ja aadressi. Teda on sinu tulekust hoiatatud.”
Purkissi peas lahvatas seos. „Tallinn.”
Vale noogutas nõrgalt. „Jah. Eks ole.”
„Millal see õieti juhtubki?”
„Kolmeteistkümnendal oktoobril. Ülehomme.”
„Kas sa usud, et Fallon kavandab midagi?”
Vale süütas järgmise sigareti. „Ma ei tea rohkem kui sina. Kuid… mul on aimdus.”
Abby kontor – või komandokeskus, nagu Abby seda mõnuga kutsus – oli Whitechapelis asuv keldrikorter, ümber ehitatud üheks suureks toaks, kus olid kööginurk, tilluke dušikabiiniga vannituba ja välivoodi. Enamiku põrandast hõivasid kaks L-kujulist kirjutuslauda, lookas mitmesuguses lahtimonteerituse seisundis lauaarvutite, sülearvutite, printerite ja skannerite all. Seina vallutanud hiiglaslik plasmateleviisor oli lülitatud Purkissile võõra uudistekanali peale. Nurka laotud väiksemad telekad näitasid küllusesarvena argiseid stseene, mida Purkiss pidas reaalajas jooksvaks pildivooks: tühjad tänavad, ostukeskuse sisemus, tiheda liiklusega maantee.
Abby oli talle ukse avanud, kruvikeeraja ühes käes ja emaplaat teises, tumedapäine ja sasitud, pööraselt segamini juustega kleenuke vallatu haldjas.
„Tere, boss.” Naisel oli tugev Lancashire’i aktsent, mida viis Londonis elatud aastat polnud kahandanud.
„Ma ei salli, et sa mind niiviisi nimetad. Tunnen end siis vanana.”
„Te oletegi vana, härra Purkiss, söör.” Abby astus kõrvale, et teda tuppa lasta. „Te ajasite mokahabeme maha. Kahju. Minu meelest sobis see hästi.”
Purkiss keeldus pakutud teest – kord varem oli kruusis olnud pooleldi kuivanud värv – ja sättis paberilasu põrandale, et tugitooli ruumi teha. Ta noogutas telekavirna suunas. „Õiguslikult jätab see kahtlase mulje.”
„Ma katsetan uusi jälgimisseadmeid. Ainult tööalaseks kasutuseks.” Abby silmitses kujutisi vaimustunult. „Ilus, kas pole? Resolutsioon.”
„Ma ei hakka küsima, kust sa selle kraami said.”
„Ei, parem mitte.”
Abby oli tema palgal uuringute tegija ja tehnikavõlurina. Rijeka loo puhul oli just Abby ära teinud eeltöö: hankinud Hoggarti aadressi, peilinud välja Spiljaki jõugu andmed, koguni koostanud Purkissile tausta, mis klappis väikseimate detailideni. Naise üks alaline ülesanne oli varustada teda võltsitud passidega, et neid saaks lühikese etteteatamisega kasutada.
Abby ulataski talle paar tükki, mida ta imetlusega vaatles. Passid isegi lõhnasid pruugitult. Ta otsustas Briti identiteedi kasuks: Martin Hughes. Fotol oli ta raseeritud lõuaga, ilme veidi muigav. Ta oli sageli kuulnud oma näojooni kirjeldatavat sõnaga „muhe”. Claire’gi oli seda sõna kasutanud, lisaks paljudele teistele.
„Hea valik,” ütles Abby. „Seda varjunime eelistavad tänavu kõik parimad maskeeritud spioonid.”
„Ära kutsu mind spiooniks.”
„Kas härra vajab mingeid aksessuaare? Juhiluba?” Abby ulatas talle plastkaardi. „Rikkumisi pole. Te olete viks poiss.”
Ta torkas passi ja juhiloa taskusse. „Lend…”
„Pilet on võetud veerand kolmesele lennule Stanstedist. Nii et hakake minema.”
Purkiss kinkis naisele põsemusi. „Abby, sa oled kullatükk.”
„Tallinn. Seal leiab aset see kohtumine, eks?”
„Ülehomme.”
„Kas teie reisil on pistmist…”
Ta tegi suu ees tõmblukku jäljendava liigutuse ja Abby tõstis alistunult käed. „Veel midagi?”
„Säilita valmisolek. Hiljem vajan ehk sinu abi.” Ta seadis sammud ukse poole ja peatus äkki. „Ah jaa. Kontrolli palun Kendricki tervist.”
„Ma juba helistasin talle. Ta on jälle kodus, haiglasse teda ei jäetud. Andsin talle teie tervitused edasi.”
„Mis ta vastas?”
„Kui välja arvata minu aktsendi tavaline vilets ahvimine, ütles ta: „Las topib oma tervitused endale persse, ja loodetavasti on nurgad valusad.”” Abby naeratas säravalt, silmad pärani.
Lennujaama jõudes oli Purkissi tuju taas langenud ja ta mõtiskles süngelt. Viimati nägi ta Fallonit kohtusaalis, kui mehele mõisteti eluaegne vangistus. Fallon oli kinni nabitud neli päeva pärast Claire’i mõrva Hamburgis tšarterlennult mahatulekul; kohtuprotsess oli toimunud kiirkorras ja kulgenud tõrgeteta. Ehkki otsuse väljakuulutamise järel oli Fallon saatnud Purkissile põgusa pilgu, oli tema nägu ilmetu: ei mingit ülbust, kuid ka kahetsust mitte. Täiuslik agent, tundeid varjav, loetamatu.
Nüüd aga hulk vusserdamisi ja vastamata küsimusi. Küünilisus, millega Fallon vabastati, oli vapustav, kuid veidral kombel tõdes Purkiss, et see ei üllata teda. Fallon oli esmaklassiline agent, kellega olid teenistusel Claire’i mõrva aegu selgelt suured plaanid. Et ta oli end süüdi tunnistanud, läks kahtlemata arvesse pehmendava asjaoluna. Seotust Asgari tapmisega oli ta eitanud, mööndes siiski korruptsiooni, mille eest oli talle lisaks mõistetud kaksteist aastat.
Vale oli öelnud: „Sulle on see muidugi isiklik. Aga sa pead seda võtma tööotsana, võib-olla mitte päris samasugusena nagu iga teist, kuid kaalul on needsamad põhimõtted. Ta on halval teel agent, kes viibib meile soovimatus paigas vähem kui kaks ööpäeva enne poliitiliselt üliolulist sündmust.” Ridadevaheline vihje oli käitu professionaalselt, mida Vale’il polnud tarvis rõhutada.
Varuaega jäi üsna napilt, värav tema lennule oli juba avatud, kui ta turvakontrolli läbis. Kaasas polnud tal muud peale õlakoti, milles oli kahe päeva jagu riideid. Pärast Abby juurest lahkumist oli ta Vale’i antud numbril helistanud Tallinna kontaktile Seppole. Ta oli suunatud kõneposti. Sõnumit polnud ta jätnud. Praegu proovis ta värava poole sammudes uuesti. Kuus helinat, seejärel piiksatus. Ta katkestas ühenduse.
Vale oli maininud, et Seppo ootab tema kõnet. Ühest vastamata jätmisest võis mööda vaadata, kahest aga mitte. Ta valis telefonil jälle numbri.
„Vale.”
„Seppo ei vastanud telefonile. Kaks korda.”
Hetkeline vaikus. „See pole tema moodi.”
„Ma viskan telefoni ära. Kui ta sulle helistab, ütle, et ma lähen tema aadressile.” Ta lõpetas kõne, põikas enne väravat viimasesse avalikku tualettruumi, kustutas telefoni kõnelogi ja libistas aparaadi uksest kõige kaugemas kabiinis veepaagi taha. Mobiili prügikorvi poetamine polnud tingimata ohtlik, kuid ta ei kavatsenud ebaõnnega riskida, mitte nüüd, kui tema Tallinna kontaktisik oli nähtavasti paljastatud.
Monitoril oli tilluke valgustäpp seadistatud tukslema sünkroonis telefoni helisemisega. Jakobiin heitis ekraanile pilgu: taas sama Suurbritannia number, mis, nagu valgustäpp monitoril täpsemalt kinnitas, helistas Stanstedi lennujaamast.
Jakobiin oli märganud surnud mehe Seppo kodus jääkappi ning valmiseined ja kotid külmutatud köögiviljadega külmikusse