mere ääres, sõitis ligi üksik mootorrattur ja tulistas ta surnuks. Tapatöö oli professionaalne, kaks lasku pähe õõnesotsaliseks tehtud üheksamillimeetriste kuulidega. Asgari oli olnud meeldiva loomuga populaarne mees, kuid äris oli tal ohtralt konkurente ja kehvavõitu politseijuurdlus järeldaski, et süüdi on keegi nimetu võistleja.
Kaks nädalat pärast mõrva tuli Claire õhtul Purkissi korterisse – asjaolud nõudsid, et nad elaksid eraldi – kummalises tujus, sõnaahtra ja süngena. Purkiss jättis talle hingamisruumi, keelitas küll leebelt, aga ei käinud peale. Viimaks rääkis naine klaasi Beaujolais’ juures kogu loo. Juba kuus kuud oli Claire uurinud oma otsese ülemuse Donal Falloni võimalikku korruptsiooni. Naine kahtlustas, et Fallon oligi Asgari tapmise taga.
Fallon oli legend, inglise-iiri päritolu agent, Purkissist ja Claire’ist ainult viis aastat vanem, kuid arvukate pingekollete, muu hulgas Islamabadi ja Damaskuse veteran. Claire’i kaudu oli Purkiss sageli Falloniga kohtunud, talle avaldas muljet mehe vaimukus ja intellektuaalne haare, Falloni ilmne sõbralikkus ja kiindumus Claire’i vastu olid sümpaatsed. Nad olid moodustanud lahutamatu kolmiku, Fallon vaatas nende armuloole lõbusalt läbi sõrmede.
Tasapisi oli Claire hakanud Falloni tööalastes toimingutes ja hangitud info kasutamises küsitavusi märkama. Ta oli pilku teritanud, töötas iseseisvalt ega maininud oma kahtlusi kellelegi. Kaudsete tõenditena õnnestus avastada vaid ootamatuid kõrvalekaldeid Falloni pangakontol ja ta kavatses just otsingud katkestada, kui Fallon palus tal Asgari jälgimise alla võtta, ilma et oleks seda rahuldavalt selgitanud. Claire’i kogutud andmeid polnud Fallon kommenteerinud, ehkki naine aimas, et ülemust huvitavad seosed radikaalsete islamirühmitustega, mida oli uurinud ka Purkiss.
Siis leidiski aset tapatöö, parajasti kui Fallon oli väidetavalt puhkusel ja matkas üksinda Šoti mägismaal.
„Põhjus ei olnud äris. See oli poliitiline.” Purkiss oli lubanud tal katkestamata kõnelda, veini ja ärevuse tõttu oli Claire’i sõnadevoolust saanud tõeline uputus. „Fallon nägi Asgaris potentsiaalset hädaohtu, ei suutnud teda liistule tõmmata ja otsustas ta ennetavalt kõrvaldada.”
Naine vakatas ja Purkiss ütles: „Ühemehe hukkamiskomando.”
Sellised kuulujutud olid kestnud vähemalt sama kaua kui Purkissi teenistus, kuid enamasti peeti neid linnalegendideks.
Claire vaatas talle esimest korda silma. „Kahjuks ma ei tea, kas mängus on üksainus mees.”
Nüüd taipas Purkiss, miks Claire oli hirmud endale hoidnud, miks polnud veendumuse kiuste oma kahtlustega Fallonist kõrgemale pöördunud. Kui Fallonil on kaastöölisi, võivad nood Claire’i auastmelt ületada.
Nad rääkisid koiduni. Purkiss tahtis, et naine taganeks, kartis, et Claire mässib end liialt sisse. Claire vaidles, et loobumiseks on ta liiga kaugele läinud. Pealegi oli naine kindel, et Fallon ei tea tema uuringutest. Nad leppisid kokku edasises. Purkiss võtab üle aktiivse rolli, Falloni jälgimise. Claire pakub logistilist tuge. Esialgu ei teavita nad kedagi.
Kaks õhtut hiljem sisenes Purkiss võtmega Claire’i korterisse, käed täis poest ostetud toidukraami. Sekundi jooksul, enne kui ta jõudis reageerida, nägi ta Claire’i selga kaardumas, jalad põranda kohal, ja Fallonit naise selja taga, käsivars Claire’i kõril ja põlv nimmekohas.
Purkiss röögatas – see oli berserki ürgne möire – ja tormas lähemale, Claire aga prantsatas raskelt maha. Fallon vastas Purkissile kiiruse ja nõtkusega, mida oleks teistsuguses olukorras imetleda võinud: kaks jalahoopi näkku ja põlvedesse kukutasid ta pikali. Purkiss krahmas Falloni jalast, kuid ei suutnud klammerduda ja Fallon kadus uksest välja.
Falloni jälitamine, naise hülgamine ei tulnud talle mõttessegi. Purkiss konutas, Claire’i pea süles ja naise elutud verevalumeis silmad tühjusse jõllitamas. Ta tõi kuuldavale hulga tobedusi, mida enam ei mäletanud. Tal oli meeles, kuidas ta anus pärastpoole parameedikut, et too jätkaks elustamiskatseid ega reedaks Claire’i, nagu tema, Purkiss, oli teinud, kuna ei keelanud tal Falloni torkimist, kuna ei olnud Falloni külastuse ajal siin, kuna oli nii rumal ega taibanud, et meisterspioon Fallon märkab nuhkimist tingimata.
Purkiss ei uskunud allasurutud emotsioonidesse, ettekujutusse, et tunded võiksid eksisteerida sõltumatult, hõõgudes pinna all, ükskõik kas neid teadvustada või mitte. Aga sõrmedega kramplikult rooli pigistades mõistis ta selle idee veetlust. Raev ja paine olid tema juurde naasnud nii terviklikus ja tuttavas vormis, et paistis täitsa usutav, nagu poleks nad kunagi lahkunud.
Purkissil ei õnnestunud Claire’i mõrvapaigas Fallonit ise karistada. Ehkki ka vanglas oleks mehele ligi pääsenud – viise selleks leidus alati, olgu või Belmarshi-suguses hermeetilises keskkonnas –, näis kujutlus külmaverelisest kättemaksust Purkissile rusuv, koguni masendav. Aga praegu, kui Vale’i edastatud andmed peaksid tõsi olema, kui oli väikseimgi võimalus, et Fallon on vabaduses…
Seekord, mõtles ta, ei pääse sa minema.
KOLM
Vale’i mantel kaitses tema pikka kasvu luidrat kogu sügisjaheduse eest nagu keep. Ta oli halliseguste juustega kuuekümnendates aastates mustanahaline mees, kelle selg oli juba vimma vajuma hakanud. Kollakate silmade puuriv pilk tekitas tunde, nagu mõõdaks ta Purkissit kirstu jaoks. Vale tõstis pöidla ja sõrmeotsad suu juurde, imes sigaretti ning tema sõõrmetest väljusid suitsujoad.
Kahe pealiigutusega – noogutuse ja viipega – sedastas ta tervituse ja kutsus jalutuskäigule. Nad suundusid üle muru kalmistule.
„Kas Hoggartiga oli raskusi?” Vale oli harjunud kõnelema täiesti monotoonsel häälel, mis viis inimesed mõttele, et ta tarvitab mingeid rohtusid.
„Ei. Ta on prügikala. Temaga on lõpp.”
„Puhas töö?” Vale pidas silmas, kas Purkiss oli olnud diskreetne ega jätnud endast jälgi.
„Rijeka politsei pildistas mind koos Spiljakiga. Muud midagi. Nimesid ei nimetatud.”
Vale noogutas taas. Ta seisatas iidvana hauakivi kõrval ja nühkis kinganinaga sammalt maha, kummardus uudistama, mis on sambla alla graveeritud. Probleemse info puhul polnud tal kombeks teistele otsa vaadata.
„Foto tegi eile hommikul Eestis Tallinnas üks minu kontakt, kes elab selles linnas ja märkas Fallonit turuplatsil. Loomulikult helistasin ma talle. Ta ütles, et oli püüdnud Fallonit jälitada, aga kaotas mehe käest.” Vale kõõritas Purkissi poole. „Tal polnud kahtlust, et see on Fallon, kui sa juhtumisi arvad, et kaamera ette võis jääda keegi sarnane.”
„Kuidas?” Purkiss pidas silmas, kuidas oli see võimalik. Et Fallon ei istugi vangis?
Vale ajas selja sirgu. „Ma helistasin siseministeeriumisse ja mulle hämati. Proovisin Väikese Õega, sama lugu. Viimaks aitas mind üks sõber Suurest Õest.”
Väike ja Suur Õde olid vastavalt SIS ja julgeolekuteenistus ehk MI-6 ja MI-5. Omadussõnad viitasid nende personali hulgale.
„No ja?” Purkiss järgnes Vale’ile, kes oli uuesti kõndima hakanud.
„Donal Fallon vabastati vanglast mullu kaheksateistkümnendal veebruaril.”
„Oota nüüd.” Purkiss seisatas ja Vale pööras näoga tema poole. „Vabastati?”
„Jah, nähtavasti küll. Ma ei tea veel üksikasju, aga järelikult on siseminister talle amnestia andnud.”
Pea kippus pööritama. Purkiss oli oodanud, et tegu on jultunud põgenemisega Belmarshist, mis piinlikkuse tõttu kinni mätsiti. Kuid mitte seda.
„Ta istus ära kaks aastat.”
„Natuke vähem.”
„Miinimum oli kümme aastat.”
„Ma tean.”
Purkiss võitles kogelemisega. „Jumal hoidku, Quentin.”
„Süda läheb pahaks, mis?” Vale kiirendas sammu. „Asi on hullemgi. Kui ma olin tema vabastamises veendunud, pöördusin taas oma Väikese Õe kontaktide poole ja nõudsin