üle jäänud moosipiruka või veidi kooki. Püha Tancredi Naiste Ühing oli eile õhtul seal koosolekut pidanud ning võimatu see ei olnud.
Kui ma läbi põlvekõrguse rohu kahlasin, kuulsin kummalist nuuskivat heli ja hetkeks arvasin, et nipsakas hakk oli tagasi tulnud, et viimane sõna öelda.
Seisatasin ja jäin kuulama.
Ei midagi.
Ja siis kostis heli uuesti.
Vahel on see needus ja vahel õnnistus, et ma olen pärinud Harrieti täiusliku kuulmise, kuna ma suudan – nagu mulle meeldib Feelyle rääkida – kuulda asju, mille peale juuksed peas püsti tõusevad. Üks heli, mille minu kõrvad eriliselt hästi ära tunnevad, on nutmine.
See tuli kirikaia loodepoolsest nurgast – kuskilt puidust kuuri lähistelt, kus köster oma hauakaevamiseks mõeldud tööriistu hoidis. Kui ma aeglaselt kikivarvul lähemale hiilisin, muutus heli valjemaks: keegi oli korraliku vana kooli halamise ette võtnud, sellise südantlõhestava vesistamise.
On lihtne loodusseadus, et kui enamik mehi suudab nutvast naisest mööda kõndida, nagu oleks neil silmaklapid peas ja kõrvad liiva täis, ei suuda ükski naisterahvas teist nutmas kuuldes teda abita jätta.
Piilusin marmorsamba tagant ja seal ta oligi, lebas täies pikkuses näoli lubjakivist hauaplaadil, punased juuksed üle kulunud tähtede voogamas nagu vereojad. Kui poleks olnud sigaretti, mis stiilselt tema sõrmede vahel rippus, oleks naine võinud pärineda mõne prerafaeliidi maalilt, näiteks Burne-Jonesi omalt. Osa minust ei tahtnudki teda üldse segada.
„Terekest!” ütlesin. „Kas teiega on kõik korras?”
See, et sääraseid vestlusi alustatakse alati täiesti totaka küsimusega, on samuti lihtne loodusseadus. Niipea kui ma lause lõpetasin, kahetsesin seda.
„Oh! Muidugi on minuga kõik korras!” hüüatas naine, kargas püsti ning pühkis silmi. „Mida sa õige mõtled, et mulle niimoodi ligi hiilid? Kes sa selline üldse oled?”
Peanõksuga heitis ta juuksed seljale ning lükkas lõua ette. Tal olid kõrged põsesarnad ja dramaatiliselt nurgeline nägu nagu tummfilmistaaridel, ja sellest, kuidas ta oma hambad paljastas, oli selgelt aru saada, et tal on kabuhirm.
„Flavia,” ütlesin. „Minu nimi on Flavia de Luce. Ma elan siin – Buckshaw’s.”
Osutasin pöidlaga umbes kodu suunas.
Ta vahtis mind endiselt nagu naine, kes on sattunud õudusunenäkku.
„Andke andeks,” ütlesin. „Ma ei tahtnud teid ehmatada.”
Ta ajas end täies pikkuses – mida polnud rohkem kui viis jalga ja mõni toll peale – sirgu ning astus mulle sammu lähemale nagu ägedaloomuline Botticelli Veenuse versioon, mida olin kord ühel Huntley & Palmersi küpsisepurgil näinud.
Ma ei taganenud, vaid vahtisin tema kleiti. See oli kreemjast puuvillasest kangast, sisse võetud pihiku ja avara seelikuosaga, kirjatud täis kõiksugu tillukesi lilli: punaseid, kollaseid, siniseid ja erkoranže nagu moonid, ning mul ei jäänud märkamata, et kleidisaba oli pooleldi kuivanud mudast plekiline.
„Mis on?” küsis ta tähtsalt sigaretti kimudes.„Pole kunagi kedagi kuulsat näinud?”
Kuulsat? Mul polnud aimugi, kes see naine on. Ma tahtsin talle juba öelda, et olin küll kuulsat inimest näinud, täpsemini Winston Churchilli. Isa oli teda mulle Londonis taksoaknast näidanud. Churchill oli seisnud Savoy ukse ees, pöidlad vestitaskus, ning rääkinud kollases vihmamantlis mehega.
„Vana hea Winnie,” oli isa sosistanud, otsekui iseendale.
„Oh, miks ma üldse üritan?” ütles naine. „See paganama paik… paganama inimesed… paganama autod!” Ning ta hakkas jälle nutma.
„Kas ma saan teid kuidagi aidata?” küsisin.
„Oh, mine minema ja jäta mind rahule,” nuuksus ta.
Olgu siis nii, mõtlesin. Tegelikult mõtlesin veel midagi, aga et ma üritan olla parem inimene…
Seisatasin veel hetkeks ja kummardusin ettepoole, et näha, kas tema langevad pisarad reageerivad kuidagi hauakivi poorse pinnaga. Ma teadsin, et pisarad koosnevad suures osas veest, soodiumkloriidist, mangaanist ja potassiumist, samal ajal kui lubjakivi koosnes peamiselt kaltsiidist, mis soodiumkloriidis lahustub – aga vaid kõrgetel temperatuuridel. Nii et kui Püha Tancredi kirikaias valitsev temperatuur just äkitselt mitmesaja kraadi võrra ei kerki, tundus ebatõenäoline, et siin võiks midagi keemiliselt huvipakkuvat juhtuda.
Pöörasin ringi ja kõndisin minema.
„Flavia…”
Vaatasin tagasi. Ta sirutas minu poole kätt.
„Vabandust,” ütles ta. „Mul on lihtsalt olnud üks täiesti paganama jõle päev, otsast lõpuni.”
Seisatasin hetke – ning läksin siis aeglaselt, ettevaatlikult tema juurde tagasi, sellal kui tema käeseljaga silmi pühkis.
„Rupert oli kohe alguses halvas tujus – juba enne seda, kui me hommikul Stoatmoorist teele asusime. Ma pean tunnistama, et meil oli täitsa tüli ja siis veel kogu see jama furgooniga – see oli lihtsalt viimane piisk. Ta läks kedagi otsima, kes selle ära parandaks, ja mina… noh, siin ma olen.”
„Mulle meeldivad teie punased juuksed,” ütlesin. Ta puudutas neid kohe ja naeratas, nagu ma arvasingi, et ta teeb.
„Kui ma sinuvanune olin, kutsuti mind Porgandpeaks. Porgandpea! Mõelda vaid!”
„Porgandipealsed on rohelised,” ütlesin ma. „Kes on Rupert?”
„Kes on Rupert?” küsis ta vastu. „Nalja teed või!”
Ta osutas sõrmega ja ma pöörasin vaatama: kirikaia nurga juurde oli pargitud päevinäinud furgoon – Austin Eight. Uhkeldavate kuldsete tsirkusetähtedega, mis olid läbi paksu tolmu- ja mudakorra veel loetavad, oli auto küljele kirjutatud: Porsoni Nukud.
„Rupert Porson,” ütles ta. „Kõik teavad Rupert Porsonit. Orav Snoddy. „Võlukuningriigi” Rupert Porson. Kas sa pole teda siis televiisorist näinud?”
Orav Snoddy? „Võlukuningriik”?
„Meil ei ole Buckshaw’s televiisorit,” ütlesin. „Isa ütleb, et see on üks räpane leiutis.”
„Isa on erakordselt tark mees,” ütles ta. „Isa on kahtlemata…”
Teda katkestas lahtise keti metalne kõlin, kui vikaar kiriku nurga tagant välja ilmus. Ta tuli ratta seljast maha ning toetas oma loppis Raleigh’ jalgratta lähima hauakivi vastu. Kui ta meie poole astus, märkasin, et kanoonik Denwyn Richardson ei olnud sugugi tüüpiline külavikaar. Ta oli suur ja vormis ja tugev, ja kui ta oleks olnud tätoveeritud, oleks teda kergesti võinud pidada mõne roostes tramplaeva kapteniks, mis end vaevaliselt ühest päikesest põlenud sadamast teise vedas, kuskil jumalast hüljatud ääremaadel, mis Briti Impeeriumile veel alles on jäänud.
Tema must vaimulikurüü oli kriitjast tolmust määrdunud ja plekiline, otsekui oleks ta jalgrattaga uppi käinud.
„Neetud!” ütles ta mind nähes. „Ma kaotasin oma püksisääreklambri ära ja tõmbasin püksisääre katki,” ja end kloppides meie poole tulles lisas ta: „Cynthia käest saan nüüd küll paraja peapesu.”
Naise silmad läksid suureks, kui ta mulle kiire pilgu heitis.
„Ta on hakanud viimasel ajal nõelaga minu asjadele mu initsiaale peale kraapima,” jätkas ta, „aga ega ma neid sellepärast vähem ära kaota. Eelmisel nädalal hektograafimasina paber koguduse bülletääni jaoks, nädal enne seda käärkambri vasest uksenupp. Lausa vihale ajab.”
„Tere, Flavia!” ütles ta. „Alati tore sind kirikus näha.”
„See on meie vikaar, kanoonik Richardson,” ütlesin punase peaga naisele. „Võib-olla saab tema aidata.”
„Denwyn,” ütles vikaar kätt