augud.
„Mis seal sees on? Mõni loom?”
Nialla naeris.
„Midagi veel paremat. See on Ruperti au ja uhkus: lintmagnetofon. Ta tellis selle Ameerikast. Maksis kenakese summa, usu mind. Aga see on ikkagi odavam, kui maksta BBC orkestrile, et see taustamuusikat mängiks!”
Rupert oli juba alustanud kastide Austinist väljasikutamist, ise rassimisest ähkides. Tema käsivarred olid nagu sadamakraanad, tõstsid ja keerasid… tõstsid ja keerasid, kuni kõik lõpuks kuhjas murul seisis.
„Lubage ma aitan,” ütles vikaar ning võttis kinni köiest käepidemest, mis kuulus ühele mustale kirstukujulisele kastile, mille küljele oli valgete tähtedega kirjutatud „Galligantus”; Rupert võttis kasti teisest otsast.
Nialla ja mina käisime kergemaid asju tassides muudkui edasitagasi, edasi-tagasi, ning poole tunniga oligi kõik kogudusemaja saali lava ette kuhjatud.
„Tubli töö!” ütles vikaar oma rüü käiseid kloppides. „Tõesti tubli töö. Niisiis, kas laupäev sobiks? Etenduse jaoks, ma mõtlen? Vaatame siis… täna on neljapäev… see annab teile ühe lisapäeva, et end valmis panna ja ka furgoon ära remontida lasta.”
„Mulle sobib,” ütles Rupert. Nialla noogutas, kuigi tema käest ei olnud küsitud.
„Jääb siis laupäev. Ma lasen Cynthial hektograafil reklaamlehti trükkida. Ta saab need siis homme poodidesse laiali jagada… mõned strateegilistesse kohtadesse üles panna. Cynthia on sellistes asjades nii mõistev.”
See sõna polnud küll nende väljendite hulgas, mis Cynthia Richardsoni kirjeldamiseks pähe torkasid; küll aga oli nende seas „inimkoletis”.
Lõppude lõpuks oli see just närilist meenutavate näojoontega Cynthia, kes tabas mind ükskord kikivarvul Püha Tancredi kiriku altaril kõõlumas, käes isa žilett, et kraapida keskaegselt klaasilt koobaltsinise proovi. Koobaltsinine oli koobalti puhastamata aluseline arsenaat, seda valmistati kuumutamise abil ning keskaegsed käsitöölised kasutasid seda klaasi värvimiseks, ja mina tahtsin nii väga seda kraami oma laboratooriumis analüüsida, et kindlaks teha, kui edukad olid värvitegijad olnud raua vabastamise olulises protsessis.
Cynthia oli minust kinni krabanud, mu kummuli keeranud ning mul sealsamas taguotsa kuumaks kütnud, kasutades selleks minu arvates täiesti õigustamatult esimesena kätte sattunud hümniraamatut (standardväljaannet).
„Sinu tegu, Flavia, kiitust küll ei vääri,” ütles isa mulle, kui ma sellest ebaõiglusest talle rääkisin. „Sa oled rikkunud ära täiesti viisaka Thiers-Issardi žileti.”
Ometi pean ma aga tunnistama, et Cynthia oli suurepärane organisaator, ehkki seda olid ka piitsadega mehed, tänu kellele kerkisid kunagi püramiidid. Kui keegi üldse suudab Bishop’s Lacey kolme päevaga otsast lõpuni reklaamplakateid täis kleepida, on see just Cynthia Richardson.
„Pidage!” hüüdis vikaar. „Mulle tuli just suurepärane mõte! Öelge, mida te arvate. Kui teeks ühe asemel hoopis kaks etendust? Ma ei väida küll, et olen nukuteatri alal ekspert, kindlasti mitte – ma ei tea, mis on võimalik ja mis mitte ja nii edasi –, aga kui õige teeks ühe etenduse laupäeva pärastlõunal lastele ja teise laupäeva õhtul, kui tulla saaks ka rohkem täiskasvanuid?”
Rupert ei vastanud kohe, vaid seisis ja hõõrus lõuga. Isegi mina sain kohe aru, et kaks etendust tooks sisse kaks korda rohkem piletiraha.
„Noh…” ütles ta viimaks. „Võib ju kah. Aga mõlemal korral oleks siis üks ja sama etendus…”
„Väga uhke!” ütles vikaar. „Aga mis see siis oleks… meie programm, ma mõtlen?”
„Me alustame väikese musikaalse etteastega,” ütles Rupert. „See on üks uus asi, mille kallal ma viimasel ajal töötanud olen. Keegi pole seda veel näinud, nii et see oleks hea võimalus asja katsetada. Siis tuleks „Jack ja oavars”. „Jacki ja oavart” nõuavad alati kõik häälekalt, noored ja vanad ühtmoodi. Klassikaline värk. Väga populaarne.”
„Fantastiline!” ütles vikaar. Ta võttis põuetaskust kokkuvolditud paberilehe ja pliiatsijupi ning tegi mõned märkmed.
„Kuidas see kõlab?” küsis ta, kui lennukalt viimaseid märkmeid tegi ja siis kirjutatu valju häälega ette luges:
„Ma loodan, et te andestate selle väikese vale ja hüüumärgi,” sosistas ta Niallale.
(Kõrgelt tunnustatud Rupert Porsoni juhtimisel. Linastunud BBC Televisioonis.)
„… muidu nad jäävadki ükshaaval sisse tilkuma,” lisas ta. „Ma lasen Cynthial joonistada väikese liigendatud, nööride otsas kuju, mille kuulutuse päisesse paneme. Ta on äärmiselt andekas kunstnik, kas teate – mitte et tal oleks olnud piisavalt võimalusi end väljendada –, oh heldeke, ma muudkui lobisen. Ma lähen parem teen vajalikud telefonikõned.”
Ning nende sõnadega oligi ta läinud.
„Imelik tegelane,” märkis Rupert.
„Tal pole viga,” ütlesin talle. „Tal on üsna kurb elu.”
„Aa,” ütles Rupert, „ma tean, mida sa öelda tahad. Matused ja kõik see muu.”
„Jah,” ütlesin, „matused ja kõik see muu.”
Aga ma pidasin rohkem silmas Cynthiat.
„Kus on peakilp?” küsis Rupert korraga.
Hetkeks olin sõnatu. Ma vist nägin välja erakordselt ebaintelligentne.
„Peakilp,” kordas ta. „Kust vool käib. Elektrikilp. Aga ega sa vist ei tea, kus need on, mis?”
Juhtumisi teadsin küll. Alles mõni nädal tagasi olin vastu tahtmist sattunud koos proua Wittyga lava taha, kus aitasin liigutada iidseid ja hiiglaslikke valguspuldi kange, kui tema esimese aasta balletiõpilased üle lava komberdasid, esitades oma versiooni „Päikese kuldsetest õuntest”, milles Pomona (putukavõrku kandev Deirdre Skidmore) üritas kosida tõrksat Hyast (punetava näoga Gerald Plunkett isetehtud sukkades, mis olid lõigatud parajaks pikkadest talvistest aluspükstest), ulatades talle üha uusi ja uusi papjeemašeest puuvilju.
„Lavast paremal,” ütles ta. „Aksi taga.”
Rupert pilgutas paar korda silmi, heitis mulle okkalise pilgu ja kobistas mööda kitsast treppi üles lavale. Hetkeks kuulsime, kuidas ta seal üleval omaette pomises, seda saatis elektrikapi uste metalne kolin, kui neid avati ja uuesti kinni löödi, ning lülitite plõksumine.
„Ära tee temast välja,” sosistas Nialla. „Niipea kui mõni etendus jälle kavasse saab, muutub ta hirmus närviliseks ega rahune enne, kui eesriie langeb. Pärast seda on ta tavaliselt jälle tipp-topp.”
Sellal kui Rupert elektriga mässas, hakkas Nialla sõlmima lahti mitut siledate puitkeppide punti, mis olid nahkrihmadega kõvasti kinni tõmmatud.
„Lava,” ütles ta mulle. „See käib poltide ja liblikkruvidega kokku. Rupert mõtles selle välja ja ehitas kõik ise. Vaata, et su sõrmed vahele ei jää.”
Ma olin lähemale astunud, et teda paari pikema jupiga aidata.
„Ma saan ise, tänan sind,” ütles ta. „Ma olen seda teinud sadu kordi – olen sellest täieliku täppisteaduse arendanud. Ainus, mille tõstmiseks on vaja kahte inimest, on põrand.”
Sahin minu selja taga sundis mind ringi keerama. Minu ees seisis vikaar, näol õnnetu ilme.
„Ma kardan, et mul ei ole häid uudiseid,” ütles ta. „Proua Archer ütles, et Bert on Londonis