Alan Bradley

Mõrv ei ole lapsemäng


Скачать книгу

peaaegu kangeks. Olin täitsa unustanud, et ta seal oli.

      „Me paneme siiasamasse kirikaeda laagri püsti. Meil on furgoonis korralik telk, villaste tekkide ja kummist aluskattega, väike priimus ja hommikusöögiks purgioad. Ei meil pole häda midagi.”

      „Noh,” ütles vikaar, „kui oleks ainult minu otsustada, siis…”

      „Ah,” ütles Rupert sõrme tõstes. „Ma tean, mida te mõtlete: ei saa lasta mustlastel haudade vahel telkida. Lahkunuid tuleb austada ja nii edasi.”

      „Nooh,” ütles vikaar, „selles võib terake tõtt olla, aga…”

      „Me paneme laagri üles mõnes asustamata nurgakeses, mis? Sedasi ei rüveta me midagi. See pole esimene kord, kui me oleme kirikaias maganud, mis, Nialla?”

      Nialla läks näost veidi punaseks ning korraga leidis ta põrandal miskit huvipakkuvat.

      „Noh, siis on see vist otsustatud,” ütles vikaar. „Meil ei ole ju erilist valikut, mis? Pealegi on see ainult üheks ööks. Mis halba selles ikka olla võib?”

      „Oh heldeke!” hüüatas ta korraga käekella vaadates. „Kuidas see tempus küll fugit! Ma lubasin Cynthiale pühalikult, et lähen kohe tagasi. Vaadake, ta valmistab varajast õhtusööki. Meil on neljapäeviti kooriproovi pärast alati varajane õhtusöök. Ma kutsuksin teid ka, aga…”

      „Pole midagi,” sekkus Rupert. „Me oleme üheks päevaks teile juba piisavalt tüli tekitanud, vikaar. Pealegi, uskuge või mitte, on Nialla kirikaias lõkke kohal munade ja peekoni praadimises kõva käsi. Me einestame nagu Korsika bandiidid ja magame nagu surnud.”

      Nialla istus liigagi ettevaatlikult ühele avamata kastile ning ma nägin, et ta oli korraga rampväsinud. Tema silmade ümber näisid olevat tekkinud tumedad ringid sama kiiresti, kui tormipilved kuu eest läbi kihutavad.

      Vikaar hõõrus lõuga. „Flavia, kullake,” ütles ta, „mul tuli just suurepärane mõte. Tuleksid ehk homme hommikul varakult tagasi ja oleksid meile abiks? Ma olen kindel, et Porsoni Nukud on väga tänulikud, kui saaksid endale innuka assistendi abikäe.”

      „Mul on homme haigete ja tubaste külastamise päev ja ka Altarigildi kogunemine,” lisas ta. „Sa võiksid olla minu nii-öelda locum tenens. Olla meie külalistele koguduses teejuhiks ning üleüldiseks abimeheks ja meistriks kõigi ametite peale.”

      „Ma teen seda hea meelega,” vastasin, tehes sinna juurde peaaegu nähtamatu kniksu.

      Vähemalt Nialla tasus mulle naeratusega.

      Läksin välja, võtsin kirikaia tagumisest otsast pika rohu seest Gladyse, oma truu jalgratta, ning hetk hiljem lendasime läbi päikesekirjude radade koju Buckshaw’sse.

      NELI

      „Tere kõigile!” ütlesin Feely seljale, kui olin märkamatult võõrastetuppa hõljunud.

      Ilma, et ta oleks pööranud silmi peeglilt, mille ees end parasjagu imetles, heitis Feely mulle klaaspinna lainelises peegelduses pilgu.

      „Sel korral sa ei pääse,” ütles ta. „Isa on sind kogu pärastlõuna otsinud. Ta just lõpetas kõne külast helistanud konstaabel Linnetiga. Ma pean ütlema, et ta paistis olevat üsna pettunud, kui kuulis, et nad ei olnudki sinu väikest ligunenud surnukeha parditiigist välja tõmmanud.”

      „Kust sa tead, et nad seda ei teinud?” nähvasin vastu. „Kust sa tead, et ma ei ole vaim, kes on sind kummitama tulnud?”

      „Sest sul on kingapael lahti ja nina tatine,” ütles Daffy pilku raamatult tõstes. See oli „Amber igavesti” ja ta luges seda juba teist korda.

      „Millest see on?” olin ma temalt esimesel korral küsinud.

      „Kärbestest meepurgis,” oli ta rahuloleva naeratusega öelnud ja ma olin endale meelde jätnud, et pean raamatu oma lugemist ootavate teoste nimekirja panema. Ma jumaldan raamatuid, mis räägivad loodusteadusest.

      „Kas te ei tahagi teada, kus ma olin?” küsisin. Ma kibelesin kangesti neile Porsoni Nukkudest ja Niallast rääkima.

      „Ei,” vastas Feely, näppides oma lõualohku, kui peeglile lähemale kummardus, et end paremini näha. „Kedagi ei huvita karvavõrdki, kus sa oled või mida sa teed. Sa oled nagu koer, keda keegi ei tahtnud.”

      „Ei ole,” ütlesin.

      „Oled küll!” vastas ta kalgilt naerdes. „Nimeta üks inimene siin majapidamises, kes sind tahaks, ja ma annan sulle ühe gini. Lase tulla – nimeta üks inimene.”

      „Harriet!” ütlesin. „Harriet tahtis mind, muidu ei oleks ta mind ju saanud.”

      Feely keeras hooga ringi ning sülitas põrandale. Ta tegelikult ka sülitas!

      „Sulle teadmiseks, Muri, Harriet langes kohe pärast sinu sündi põhjatusse vaimsesse mülkasse.”

      „Ahaa!” ütlesin. „Vahele jäid! Sa ütlesid mulle, et ma olen lapsendatud.”

      See oli tõsi. Alati, kui Daffy või Feely tahtsid mind hinge põhjani välja vihastada, võtsid nad selle uuesti jutuks.

      „Ja nii oligi,” ütles ta. „Isa ja Harriet leppisid sinu adopteerimises kokku juba enne sinu sündi. Aga kui see kätte jõudis ja sinu pärisema su ilmale tõi, anti sind kogemata kellelegi teisele – ühele Kenti lääneosas elavale paarile vist. Kahjuks andsid nad su tagasi. Räägiti, et see oli leidlaste haigla kahesaja-aastase ajaloo jooksul esimene kord, kui keegi on lapse tagasi andnud, sest ta ei meeldinud neile.

      Harriet ei hoolinud sinust ka, kui ta su koju tõi, aga paberitele oli juba alla kirjutatud ning haigla juhtkond keeldus sind teist korda tagasi võtmast. Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil kuulsin pealt, kuidas Harriet isale oma garderoobitoas ütles, et ei saaks iial sellist rotinäoga viripilli armastada. Aga mida ta enam teha sai?

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Rida William Wordsworthi „Lüürilistest ballaadidest”, tõlkinud Märt Väljataga. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

      2

      Harald Rajasaare tõlge.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQICAQECAQEBAgICAgICAgICAQICAgICAgICAgL/2wBDAQEBAQEBAQEBAQECAQEBAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgICAgL/wAARCAMgAhYDAREAAhEBAxEB/8QAHwAAAAYDAQEBAAAAAAAAAAAAAwQFBgcJAQIICgAL/8QAVhAAAgIBAwMDAgQEAwUFAwAbAgMBBAUGERIABxMIISIUMQkjMkEVQlFhFlJxCiQzYoEXcpGhsSU0gvAYJkNTksHR4Rknoiljg7LxNTY3REVkc5PC0v/EAB4BAAEEAwEBAQAAAAAAAAAAAAMBAgQFAAYHCAkK/8QAYREAAgECBAQDBAYGBwYEAAIbAQIDERIABCEiBRMxMgZBQgdRUmEUI2JxcoEIgpGSofAVM6KxssHCJEPR0uHiFlPx8hclNGNzsxhEVGSDk7QmNXSjpMMnNjdVxEWEpdPU/9oADAMBAAIRAxEAPwD3cbRMlO0zPKfefeP3+39NuuW6hmI3GuNoxk9tthjeZiJ3jlt/0/06x7eiphwJrccahuUc+P6Z+8e37fv/AF6aLmGnpwn2fnjcZmIKJ2L2j+ntO8++3+nSqwAYCm7Cv3fz7sfcoH7wXvt7b7REz/6x0oKg1HR8IVNK+7GpxJQW0xMRPtPvt9/26Q1q3uphMbByifeN/wDSf6f1+3/yT1iBlJxmPpHnv