hetkeks naudinguga neile arvukatele kordadele oma laboris, kui ma olin juurviljaaiast nopitud sõrmkübaralehed alkoholiga kurnanud ning vaadanud õrnu läikivaid kristalliseeruvaid okkaid, millest moodustus kena smaragdroheline lahus pärast seda, kui olin need soolhappes lahustanud ja vett lisanud. Sadestunud vedelikule sai muidugi väävelhappe abil anda tagasi tema roheka tooni, mille broomiaurud olid helepunaseks muutnud, ning kui sellele vett lisada, ilmus taas algne smaragdroheline värvus. See oli nagu võlukunst! Muidugi oli see samal ajal ka surmav mürk ja seetõttu palju köitvam kui mingid lollid nööbid ja Tüdrukute Kuukiri.
„Mmmm…” sõnas ta. „Ma väsisin ära pesemisest, kuivatamisest, pühkimisest, tolmuvõtmisest ja sellest, et pidin kuulama, kuidas naabrid oksendavad; väsisin ära öösel voodis lebamisest ja kuulatamisest, kas munakividel ei kosta juba printsi hobuse kabjaplaginat.”
Naeratasin.
„Rupert muidugi muutis kõik,” ütles ta. „„Tule minuga Diarbekiri lävele,” ütles ta mulle. „Tule minuga Hommikumaale ja ma teen sinust printsessi, kel ümber voogav siid ja teemandid, mis on sama suured kui kapsapead.””
„Tõesti või?”
„Ei. Tegelikult ütles ta: „Mu kuradi assistent jättis mu kuivale. Tule minuga nädalavahetusel Lyme Regisesse ja ma annan sulle ühe gini, kuus korralikku söömaaega ja aseme, kus magada. Ma õpetan sulle manipuleerimiskunsti,” ning ma olin piisavalt rumal ja arvasin, et ta räägib nukkudest.”
Enne kui ma täpsustavaid küsimusi esitada jõudsin, oli ta jalule karanud ja kloppis kleidisaba.
„Rupertist rääkides,” ütles ta, „peaksime parem sisse minema ja vaatama, kuidas neil vikaariga läheb. Kogudusemajas on kurjakuulutavalt vaikne. Kas sa arvad, et nad võivad olla teineteist juba mõrvanud?”
Tema lilleline kleit libises hauakivide vahel graatsiliselt eemale ning mul ei jäänud muud üle, kui talle järele vantsida.
Kogudusemajas leidsime vikaari keset saali seismas. Rupert oli üleval keset lava, käed puusas. Valgus, mis tema peale langes, ei oleks saanud olla dramaatilisem ka siis, kui see stseen oleks leidnud aset Old Vici teatris. Otsekui oleks Saatus ise asjadesse sekkunud, oli ootamatu päikesekiir murdnud läbi saali tagaosa vitraažakna, suunates oma kuldse kiire otse Ruperti ülespoole pööratud näole. Mees võttis poosi sisse ja hakkas tsiteerima Shakespeare’i.
Kui minu kallim ennast kiidab truuks,
ma usun meelega ta ilmset valet,
et arvaks mind ta haljaks piimasuuks,
kes veel ei tea maailma võltsi palet.
Ning mõeldes, et ta mind veel nooreks peab,
ta juttu lihtsalt võtan õige pähe,
ehk küll ta minu rohkeid aastaid teab:
ei lihtne tõde meile korda lähe.
Nagu vikaar oli maininud, oli saali akustika tõesti märkimist väärt. Kuninganna Victoria aegsed ehitajad olid saali sisemuse muutnud kaarjate poleeritud puittahveldiste abil merikarbisarnaseks ning need paneelid võimendasid väiksematki heli, tekitades tunde, nagu asuksid sa Stradivariuse viiuli sees. Ruperti soe mesimagus hääl oli kõikjal, mässis meid oma rikkaliku kõla sisse.
Miks varjab kallim oma petmissüüd?
Ja milleks varjan mina oma iga?
Oo, arm ju kannab silmakirja rüüd –
ja vana armunu näeb aastais viga.
Seepärast petamegi teineteist –
ja meelitatud on veel kumbki meist. 2
„Kas te nüüd kuulete mind, vikaar?”
Lummus haihtus ühe hetkega. See oli sama, nagu oleks Laurence Olivier keset „Olla või mitte olla” monoloogi öelnud „Testin… testin… üks… kaks… kolm”.
„Suurepärane!” hüüdis vikaar.
Ruperti deklameerimise juures hämmastas mind kõige enam see, et ma sain aru, mida ta rääkis. Peaaegu märkamatute pauside tõttu iga rea lõpus ning tänu erakordsele viisile, millega ta oma pikkade valgete sõrmedega tähendusvarjundeid rõhutas, sain ma sõnadest aru. Igast viimasest kui ühest.
Otsekui oleks sõnad osmoosi abil läbi mu pooride imetud, teadsin ma kohe, kui need minust üle uhasid, et kuulen vana mehe kibestunud sõnu temast palju nooremale armastatule.
Heitsin pilgu Niallale. Ta oli käe endale kõrile tõstnud.
Järgnenud kajavas puiduses vaikuses seisis vikaar liikumatult, nagu oleks ta mustvalgest marmorist välja tahutud.
Ma olin tunnistajaks millelegi, mida kõik meist siin täpselt ei mõistnud.
„Braavo! Braavo!”
Vikaari käed hakkasid korraga plaksutama, tuues kuuldavale kajavate kärgatuste seeria. „Braavo! Sonett number 138, kui ma just hirmsal kombel ei eksi. Ja kui ma tohin oma tagasihoidlikku arvamust avaldada, siis tõenäoliselt pole seda iial kaunimalt esitatud.”
Rupert oli selgelt enesega rahul.
Väljas oli päike pilve taha läinud. Selle kuldne kiir kadus ühe hetkega, ning kui seda enam polnud, olime jälle vaid neli tavalist inimest hämaras tolmuses ruumis.
„Hiiglama tore,” ütles Rupert. „Saal sobib hiiglama toredasti.”
Ta liipas üle lava ning hakkas kohmakalt kitsast trepist alla ronima, ühe käe sõrmed toeks vastu seina surutud.
„Ettevaatust!” ütles Nialla talle sammu lähemale astudes.
„Hoia eemale!” nähvas mees, näol sõnaselge raev. „Ma saan hakkama.”
Naine tardus paigale – nagu oleks mees talle vastu vahtimist löönud.
„Nialla peab mind oma lapseks.” Ta naeris ja üritas olukorda naljaks keerata.
Mõrvarlikust pilgust Nialla silmis nägin, et tema sellest kindlasti nii ei arva.
KOLM
„Niisiis!” ütles vikaar reipalt, ise käsi hõõrudes, nagu poleks midagi juhtunud. „See on otsustatud. Kust me alustame?” Ta vaatas innukalt ühe otsast teise otsa.
„Furgooni tühjakslaadimisest vist,” ütles Rupert. „Ma eeldan, et me saame asju etenduseni siin hoida?”
„Oh, muidugi… muidugi,” ütles vikaar. „Kogudusemaja on sama turvaline nagu iga teinegi maja. Võib-olla pisut turvalisemgi.”
„Siis peaks keegi furgooni üle vaatama… ja meil oleks vaja paariks päevaks öömaja.”
„Jätke see asi minu hooleks,” ütles vikaar. „Ma olen kindel, et mul õnnestub midagi organiseerida. Niisiis, käärime käised üles ja asume tööle. Tule, Flavia, kullake. Ma olen kindel, et me leiame midagi ka sinu eriliste annete jaoks.”
Midagi minu eriliste annete jaoks? Mingil põhjusel kahtlesin ma selles – kui just ei tule mängu mürgitamine, mis oli minu peamine rõõm.
Aga kuna mul ei olnud veel isu koju Buckshaw’sse minna, manasin vikaari tarvis ette oma parima gaidinaeratuse (erus gaidi naeratuse) ning järgnesin talle koos Ruperti ja Niallaga kirikaeda.
Kui Rupert furgooni uksed lahti lükkas, avanes mulle esimene sissevaade reisiva meelelahutaja ellu. Austini hämar sisemus oli täis ehitatud lakitud sahtleid, igaüks kenasti omal kohal naabri kõrval või peal või all: täpselt nagu kingakarbid tõhusa kingsepa äris, ning iga sahtel libises oma siinidel sisse-välja. Furgooni põrand oli kuhjatud täis suuri kaste – need olid tegelikult päris kaubakastid –, millel köiest sangad, et neid oleks parem liigutada ja tassida sinna, kuhu vaja.
„Rupert tegi selle kõik ise,” ütles Nialla uhkusega. „Sahtlid, kokkupandav lava, valgussüsteem… ta tegi prožektorid vanadest värvipurkidest,