ja Wille hirnuvad. Lucky irvitab nii lipitsevalt, et see paneb Vanessal sipelgad üle keha jooksma.
„Ta oli ju varem ka mitu korda üritanud,” teab Jonte. „Eks ta tahtis suitsu teha, et sellel ajal pilves olla.”
Aga ta tunneb ennast süüdi, Vanessa näeb seda. Ei tea, miks. Jontele ei lähe tavaliselt korda keegi teine peale iseenda.
„Ta oli ikka hull ohver,” ütleb Lucky. „Lõikas omale kätte ja selline värk. Minu teada teevad ainult eided sihukesi asju.”
„Pea lõuad,” käratab Jonte äkki.
Nii Wille kui ka Lucky kangestuvad ja vaatavad talle otsa.
„Keegi on siin majas,” sosistab ta.
Teised vaatavad ringi. Vanessa hoiab hinge kinni.
„Võib-olla Elias kummitab,” ütleb Lucky ja saab kohe Willelt lahtise käega võmmu kuklasse.
Vanessa tunneb, kuidas kananahk ihule tuleb. Õhk tema ümber lainetab. Nagu tuuletõmbus oleks. Jonte vaatab talle otsa.
„Kust kuradi kohast sina nüüd välja ilmusid?”
Wille vaatab üles ja naerab närviliselt.
„Sa ei tohi niimoodi hiilida, Nessa. Onu Jonte saab veel infarkti.”
Lucky naerab ka, natuke liiga kaua. Vanessa annab endast parima, et üleolevalt irvitada.
Vanessa läheb Wille juurde ja istub talle sülle. Ta peab tundma poisi käsi enda ümber. Peab tundma, et ta on olemas. Wille puurib oma nina ta kuklasse. Ta surub end tugevamini Wille vastu.
Väljas hakkab vihma sadama.
Vihm rabistab vastu köögiakent. Minoole meeldib see heli, sellest tekkiv tunne, et oled kaitstud ja katuse all. Elutoa kõlaritest imbub kööki Billie Holiday hääl. Madalal rippuv köögilamp heidab vanemate murelikele nägudele sooja valgust.
„Kuidas sul on, kullake?” küsib isa.
Ta esitab sama küsimust pärast kojujõudmist juba kolmandat korda.
„Okei,” vastab Minoo lühidalt.
Ennekõike on ta jube väsinud ja justkui jõuetu. Ta on emaga mitu tundi rääkinud. Aga kuidas „tal on”, seda ta ei tea. Teab ainult seda, et ei jaksa enam selle peale mõelda.
„Kas te kirjutate sellest?” küsib ta.
Isa sügab ninaselga, nii et prillid hüplevad üles-alla.
„Me oleme seda arutanud. Kui see õnnetu poiss oleks ennast kodus ära tapnud, poleks me muidugi kirjutanud. Aga see juhtus ju koolis. Terve linn teab juba.”
Ema vangutab pead.
„Teid hakatakse kritiseerima, kui te sellest kirjutate.”
„Siis hakatakse ka, kui me ei kirjuta.”
Minoo isa on kohaliku lehe peatoimetaja. Leht ilmub ainult paar korda nädalas ja esiküljel on enamasti sellised meelierutavad uudised nagu „Uus ringtee Gnejsgatanil”. Kolmveerand linna peredest on lehe tellijad. Kõik teavad, kes Minoo isa on.
„Cissi kirjutas artikli,” jätkab ta. „Ma pidin muidugi pool maha tõmbama. Võtsin ära kõik ülepaisutatud ja verest nõretavad laused. Teate küll, missugune ta on. Aga see enesetaputeema on ju tundlik, ükskõik kui vaoshoitult me sellest ka kirjutame.”
Minoo vahib taldrikusse. Ta pole toitu peaaegu puutunudki ja hakklihakaste on äkitselt vastik.
„Kas politsei on kindel, et see on enesetapp?” küsib ta.
„Selles ei ole vähimatki kahtlust,” vastab isa. „Aga… See jääb meie vahele, eks? Koolis ei räägi kellelegi?”
„Muidugi mitte,” ohkab Minoo.
Ta ei ole kunagi andnud isale põhjust kahelda oma võimes suud kinni hoida. Minoo õppis varakult ära, et enamik kogub infot ainult selleks, et seda levitada, samal ajal kui tõeliselt huvitavat infot on võimalik hankida ainult usaldusväärsel vaikijal.
„Elias suri eile millalgi pärast poolt viit. Siis oli tal just olnud kokkusaamine direktoriga. Ta oli palju puudunud ja direktor tahtis selle aegsasti jutuks võtta, nagu ta väljendas. Nad vestlesid pool tundi.”
Äkki taipab Minoo, mida Linnéa silmas pidas, kui ta direktorit süüdistas. Mis sellel kokkusaamisel õieti juhtus?
„Mida direktor ütleb?” küsib ta.
„Ta on muidugi omadega läbi.”
„Ja ta ei näinud märke sellest, et poiss võiks kalduda enesetapule?” küsib ema.
„Eks see küsimus esitatakse ka, et miks ta ei näinud.”
„Vaene naine. Ta on jõudnud siin vaevalt aasta jagu töötada, ja kohe selline asi.”
„Kooli vastutust hakatakse loomulikult arutama. Eriti kuna moodus, mille poiss valis, näib olevat mingit sorti sõnum just koolile.”
„Erik,” ütleb ema. „Ehk ei tasuks Minoole meenutada…”
„Ei olnud mõtteski,” turtsub isa vastu.
„Kas me ei võiks millestki muust rääkida?” küsib Minoo.
Vanemad vaatavad talle murelikult otsa ja vahetavad pilgu.
„Ma lihtsalt ei jaksa Eliasest enam ühtki sõna kuulda,” pomiseb Minoo.
„Saan aru,” vastab ema rahulikult.
Ülejäänud õhtusöögiaja vestlevad nad ajalehe eelarvekärbetest. Minoo pistab aeg-ajalt vahele mõne kommentaari. Siiski ei mäleta ta vestlusest sõnagi, kui õhtusöök lõppeb.
Anna-Karini ema süütab sigareti, kui tal on veel viimane suutäis toitu suus. Alati sama innukas nikotiini ja tõrva sisse imema. Toit on ainult miski, mis tuleb sisse pressida, et pärast maitsva sigareti kallale asuda. Anna-Karin ei viitsi juba ammu enam suitsuhaisu üle kurta. Ema leiab, et sigaretid on ainus luksus, mida ta endale lubab, ja seetõttu kavatseb ta, „nui neljaks, ilma süümekateta suitsetada”.
Vihm peksab vastu akent. Õue peale moodustuvad pruunid lombid.
Kartulisalat ja vorst käivad Anna-Karinil suus ringi. Tal on tunne, otsekui ei mahuks praegu kõhtu midagi peale stressi. Ta proovis enne õhtusööki natuke õppida. Avastas, et loeb juba mitmendat korda sama lõiku.
Anna-Karin kardab, et ta ei saa loodusainetega hakkama. Selleks et loomaarstiks saada, peavad olema maksimumhinded. Ta ei tohi juba esimese gümnaasiumiklassi alguses maha jääda.
„Mulle helistati,” ütleb vanaisa äkitselt ja vaatab Anna-Karinit. „Åke helistas. Tema poeg töötab ju kiirabis. Ta tahtis teada, kuidas sinuga on. Et kas sa tundsid seda poissi.”
„Mida see tähendab?” küsib ema enne järgmist suitsumahvi.
Mõlemad vaatavad talle otsa. Targem juba see asi ära klaarida.
„Koolis suri üks poiss ära. Elias. Ta tegi enesetapu.”
Ema mahvib ahnelt sigaretti ja mässib seejärel üheainsa väljahingamisega terve söögilaua ultravioletsesse suitsu.
„Ja sa alles nüüd ütled?”
Anna-Karin vaatab abitult vanaisa poole.
„Ega see polnud see Elias, kes on Helena poeg?” jätkab ema.
„Missuguse Helena?”
„Kirikuõpetaja! Mis ta perekonnanimi oli?”
Lihtne on ära unustada, et emal on kunagi ka teistsugune elu olnud. Ainult siis, kui ta hakkab rääkima vanadest sõpradest ja tuttavate tuttavatest linnas, tuleb see Anna-Karinile meelde.
„Malmgren,” vastab Anna-Karin.
„Issand jumal, siis ongi tema.”
Ema kustutab sigareti ja süütab kohe