.

käes.

      „Ma võtsin selle enda kätte.”

      „Aitäh.”

      Nende käed puutuvad kokku, kui mees koti ulatab, ja Minoo pillab selle peaaegu maha. Tema käed on jälle nõrgaks muutunud.

      Kas ma olen ikka puhta haige, kui pärast nii õudseid sündmusi ennast niimoodi tunnen? mõtleb ta.

      „Kuidas on?” küsib Max.

      „Ma ei tea,” vastab Minoo, üllatunud kergusest, millega aus vastus üle huulte tuleb.

      Max noogutab mõistvalt.

      „Kui ma olin sinuvanune, siis võttis üks mulle lähedane inimene endalt elu.”

      Hääl on täiesti rahulik, kuid Minoo näeb, kuidas vasak käsi rusikasse tõmbub. On valu, mis ei lähe kunagi üle.

      „Ma ei tundnud Eliast,” ütleb Minoo. „Aga Linnéa tundis.”

      Äkki tunneb ta Maxi kätt oma õlal. Soojus kõrvetab läbi pluusiriide.

      „Kui sa tahad rääkida, siis ma olen olemas. Lihtsalt et sa teaksid.”

      „Okei,” vastab ta.

      Siis ei julge ta rohkem midagi öelda. Ta ei ole kindel, kas ta hääl kannaks.

      „Mul on tõesti väga kahju. Keegi ei peaks nägema seda, mida sina nägid. Hoolitse nüüd enda eest,” ütleb Max ja nagu pigistaks Minoo õlga korraks tugevamalt, enne kui temast lahti laseb.

      Äkitselt märkab Minoo, et kogu ta keha vappub. Paanika haarab temast teravate küünistega kinni, need puurivad ennast talle rindu ja teevad hingamise raskeks. Ta peab siit välja pääsema.

      „Ma pean ära minema,” ütleb ta. „Aitäh.”

      Ta tormab klassist välja ja treppidest alla. Päikesevalgus pimestab teda, kui ta ukse lahti lööb ja hoovi peale jõuab. Linnéa istub välisukse kõrval rätsepaistes ja suitsetab.

      Minoo süda taob ja ta hingeldab nii, et rääkida on raske. Ta vaatab eemale tänava poole, kus seisab ema punane auto. Läbi autoakna aimab ta tuttavat profiili.

      „Tahad, me viime su ära?” saab ta üle huulte.

      „Pole vaja,” vastab Linnéa.

      „Päriselt?”

      „Miks sa jooksid?”

      „Ma… Ma ei tea. Ma pidin sealt lihtsalt välja saama.”

      Linnéa nipsutab sigareti sõrmedega minema.

      „Ta ei tapnud ise ennast ära,” ütleb ta.

      „Mis mõttes?”

      „Ma rääkisin temaga vahetult enne seda. Ta pidi õhtul minu juurde tulema. Ta tahtis rääkida…” Ta peatub korraks. „Meil oli tüli. Aga me ei olnud… Ta tahtis mulle midagi rääkida… Ta ei oleks…”

      Linnéa ei lõpeta lauset.

      Ta ei suuda seda iseendale tunnistada, mõtleb Minoo. Et tema parim sõber jättis ta maha. Valjusti sõnab ta:

      „Miks sa politseile midagi ei öelnud?”

      „Politseile,” nähvab Linnéa.

      Äkitselt muutub ta pilk kalgiks.

      „No aga kas nad ei peaks seda teadma?” küsib Minoo.

      „Mida sina sellest üldse taipad? Sina, kes sa oled kogu elu oma mõnusas majas mõnusa pere keskel elanud?”

      Minoo vaatab talle otsa. Häbi on. Sest ta teab, et see on tõsi.

      Samal ajal mõtleb ta, et ka Linnéa tõde ei pruugi olla üks ja ainuke. Kui Minoo on näinud enamasti elu helgemat poolt, siis Linnéa on enamasti näinud süngemat. Kas üks pilt on tõetruum kui teine?

      Linnéa naeratab pilkavalt.

      „Jooksed nüüd emme juurde või?”

      Minoo saab äkitselt pahaseks.

      „Mul on sinust kahju,” ütleb ta ja läheb auto poole.

      „Sul pole minust sooja ega külma!” karjub Linnéa talle järele.

5

      Anna-Karin tõuseb oma istmelt püsti ja astub taarudes mööda bussikoridori, suundudes otsejoones ukse juurde. Ta on nii väsinud olemast kogu aeg hirmul, et keegi ütleb midagi õelat, kui ta mööda läheb. Või mis veel hullem, et selja tagant kostab summutatud itsitamist. Isegi kui kumbagi ei juhtu, kuuleb ta kõrvus varasemate kordade kaja. Hääli, mis sosistavad, kui paks ta on ja kuidas tal on laudalõhn juures.

      Aga täna ei tõsta keegi pilkugi. Bussis sosistatakse, aga mitte temast. Täna ei räägi keegi kellestki muust kui Eliasest.

      Buss sõidab viimasesse kurvi ja peatub jõnksuga, nii et ta komistab. Kõhus tõmbub õõnsaks selleks sekundi murdosaks, mil talle tundub, et ta kukub ja kõik hakkavad naerma, ent ta saab tasakaalu tagasi, ilma et keegi midagi märkaks. Uksed avanevad ja ta astub kiiresti teepervele.

      Anna-Karin hingab paar korda sügavalt sisse, kuni buss mööda teed eemale vurab. Niipea kui ta karjamaad näeb, kasvavad ta kopsud poole suuremaks. Siin saab ta vabalt hingata.

      Kruus krigiseb jalgade all, kui ta kodu poole astub. Kui ta karjamaaserva jõuab, läheb ta suuri pruunisilmseid loomi tervitama.

      „Tervist, kaunitar,” ütleb ta samamoodi nagu vanaisal kombeks.

      Lehma suur keel limpsab tal üle käe, kui ta selle välja sirutab. Kärbsed sumisevad nende ümber. Jah, siin on laudalõhn, ja ta armastab seda.

      Siin, kodus, on Anna-Karin hoopis teine inimene. Selg läheb sirgu ja mure higistamise pärast kaob. Ta võib mõelda muudele asjadele kui see, kas tema pea asend tekitab talle loti lõua alla või kas rinnad õõtsuvad pluusi all nõmedalt.

      Ta jõuab õue peale. Kaks punaseks värvitud puumaja, ühel kaks korrust ja teisel üks, paiknevad teineteise suhtes täisnurga all. Pisut eemal on laut ja mõned väiksemad hooned.

      Anna-Karin läheb kahekorruselise maja juurde ja teeb lukustamata välisukse lahti. Ta võtab kingad jalast ja tõstab Pipra taskust välja. Kiisu on magama jäänud, kuid liigutab end natuke, kui ta ettevaatlikult esikus olevasse korvi pannakse. Seal on tal vanadest kaltsuvaipadest ase.

      Elutoast kostab valjuhäälseid naerupahvakuid. Anna-Karin vaatab üle ukse ja näeb ema diivanil lamamas. Ta magab sügavalt, suu lahti. Telekast paistab üks Ameerika elutuba. Anna-Karin kaalub, kas võtta pult ja heli vaiksemaks panna, kuid ta ei taha riskida ema ülesäratamise ja sõimata saamisega.

      Selle asemel kõnnib ta kööki. Ta võtab külmkapist karbi šokolaadipalle ja köögikapilt saiakastist kotitäie kukleid. Siis uuristab ta nelja väikese saiakese sisu välja, pistab kooriku sisse šokolaadipalli ja vajutab kuklipooled kokku. Ta sööb need püstijalu ära ja joob suurte sõõmudega piima peale. Täis kõht tekitab mõnusa uimase tunde.

      Anna-Karin vaatab köögiaknast välja, kust paistab vanaisa maja. Ta näeb seal tema kumaras profiili ja lehvitab. Vanaisa viipab talle, et ta sinna läheks. Anna-Karin lahkub hea meelega hüsteeriliselt naervate telekainimeste majast.

      Vanaisa välisukse taga on tilluke esik, kus ripuvad konksu otsas ta töötunked. Vasakult paistab köök. Üks hallikassinine puidust köögisohva on otse ukse kõrval. Siin istuvad tavaliselt vanaisa sõbrad, kui nad külla tulevad, enne kui on aeg kohvijoomiseks köögilaua äärde ümber kolida. Seal vanaisa praegu istubki, vaatab aknast välja ja joob kuuma musta kohvi.

      Anna-Karinile kohv ei maitse, aga ta armastab selle lõhna. Vanaisa väikeses majas on kogu aeg kohvi, puuhalgude ja loomade lõhn. Nüüd on lisaks veel ka triigitud pesu lõhn. Eemal magamistoa ukse juures on korvitäis ilusti kokku volditud riideid.

      „Tervitus, kullakene,” ütleb vanaisa.

      „Tere,” vastab Anna-Karin ja istub laua äärde.

      Vanaisal on seljas rohelise-punaseruuduline metsamehesärk ja jalas velvetpüksid. Ta võtab alati