ei tea.”
„Aga ta tegi seda koolis?”
Ema on nüüd elevil. Üle pika aja on ta säravalt ergas ja huvitatud. Ta kallutab end Anna-Karini poole, nagu oleksid nad sõbrannad, kes kohvilaua ääres teisi taga räägivad.
„Kes ta leidis?”
„Kaks tüdrukut. Üks käib minu klassis, Minoo.”
„Ah soo, lehemehe tütar,” ütleb ema.
Vanaisa on kõik see aeg vaikinud. Nüüd küünitab ta end üle laua ja silitab Anna-Karini kätt.
„Kullakene,” ütleb ta. „Kas see Elias oli su sõber?”
„Ei. Ma ainult teadsin, kes ta on.”
„Kui noor oled, siis tundub, et maailm pöörleb sinu ümber ja et sinu õnnetused on kõige suuremad,” räägib ema. „Ei saada aru, kui hästi kõik tegelikult on. Kui väike on vastutus.”
„Ega tänapäeva noortel pole kerge,” ütleb vanaisa.
„Ega jah, nad ju ootavad, et neile kõik kandikul kohale toodaks,” turtsub ema.
Anna-Karinil on jälle raske neelata. Tigedus on nagu klomp kurgus. Ta paneb noa ja kahvli käest.
„Terve elu veel ees,” jätkab ema. „Ma ei saa sellest aru.”
Aga mina saan! on Anna-Karinil tahtmine hüüda.
Kui palju kordi on ta õieti mõelnud, kui vabastav oleks kõigele lõpp teha? Esimesel korral oli ta kaheksa aastat vana. See oli see kord, kui ta oma põrgust õpetajale rääkis. Õpetaja püüdis kiusajatega tõsiselt vestelda, mis viis selleni, et nad võtsid Anna-Karini aluspükste ja T-särgini riidest lahti ja jätsid keset talve koolihoovi. „Järgmine kord lööme su maha, talutatikas,” teatas Erik Forslund. Kui ema talle järele tuli, ütles Anna-Karin, et see oli olnud kõigest mäng.
Kui ema oleks natukenegi lähemalt uurinud, oleks Anna-Karin kõik ära rääkinud. Kuid selle asemel sõimas ema tal näo täis, et oli olnud sunnitud terve pika tee kooli talle järele sõitma.
Jah, Anna-Karin teab, mis tunne on soovida surra. Kaheksa aastat on ta peaaegu iga päev seda mõtet mõelnud. Ja selle taas eemale tõrjunud. Sest siin on ju vanaisa. Ja loomad. Ja vaheajad, kui ta ei pea üldse linna sõitma. Ja mõnikord, kui ta söandab nii kaugele mõelda, terendab silme ees teistsugune elu – elu, kus ta on loomaarst ja võib osta endale talu, kusagil metsa sees, Engelsforsist kaugel eemal.
„Ega me ei tea ju üldse, missugune see poiss oli,” ütleb vanaisa oma diplomaatilisel moel emale.
„No ega tal lihtne küll ei olnud. Selliste vanematega,” teatab ema ja saab vanaisast valesti aru nagu tavaliselt.
Mõnikord ei tea Anna-Karin, kes teda rohkem närvi ajab: kas vanaisa, kes ei mõista kellegi üle kohut, või ema, kes suudab kohut mõista igaühe üle peale iseenda.
„No Helena on ju alati kõvasti tööd teinud, ja Kristerist ei maksa mitte rääkidagi,” jätkab ema. „Kohalik omavalitseja täies hiilguses, vaevalt et tal on aega pühenduda millelegi nii maisele nagu oma perekond, ma kujutan ette küll. Jajah, alati ei ole kõik nii ilus, kui pealtnäha paistab.”
Ema ei üritagi varjata, et naudib nende inimeste ebaõnne, kellel on tema silmis „vedanud”.
„Ega ma ei taha ju öelda, et see on vanemate süü, aga eks need küsimused tekivad. Kui lapsed siia ilma sünnivad, on nad nagu valged lehed. Meie, täiskasvanud, täidame need lehed. Ja kui su isa meid maha jättis, siis ma ütlesin iseendale, et seda ei pea Anna-Karin…”
Ema räägib edasi, aga Anna-Karin ei jaksa enam kuulata. Sa oled nii kuradi õel, tahaks ta karjuda. Sa ei tea Eliase perekonnast mitte midagi, sa ei tea isegi enda omast mitte midagi. Sul pole õigust midagi öelda, OLE PAREM VAIT.
Süda peksab Anna-Karini rinnus. Äkki märkab ta, kui vaikseks on toas jäänud.
Ema on oma sigareti ära kustutanud. See on V-kujuliselt taldrikuservale vajutatud, aga suitseb endiselt natuke. Ta vaatab pärani silmi Anna-Karinile otsa. Ta köhatab ja üritab midagi öelda, kuid välja pääseb ainult sisisev heli.
Anna-Karin vaatab vanaisa poole. Too näeb murelik välja.
„Mis juhtus, Mia? Kas läks kurku?” küsib ta.
Ema sirutab käe veeklaasi järele ja joob suure sõõmu. Köhatab uuesti, aga välja ei tule sõnagi.
„Ema?” ütleb Anna-Karin.
„Mul ei ole häält,” liigutab ema suud.
Ta tõuseb püsti ja lahkub jalgu järele vedades köögist, suitsupakk peos. Kohe seejärel lülitatakse elutoas telekas käima.
Vanaisa ja Anna-Karin vaatavad teineteisele otsa. Anna-Karin hakkab kontrollimatult itsitama.
„Siin pole midagi naljakat,” manitseb vanaisa ja Anna-Karin jääb vait.
Miks ei ole, tahaks ta öelda. See on ju üle mõistuse naljakas.
Minoo sülitab hambapastavahu välja, loputab harja ära ja kuivatab rätikuga suud. Ta vaatab ennast peeglist ja tunneb, kuidas judin üle selgroo jookseb. Peegliklaas on tugev, läikiv. Kas ta suudaks selle käega ära lõhkuda? Kas Elias tegi nii?
Ei, ta ei tohi selle peale mõelda.
Ta lahkub vannitoast ja läheb oma tuppa. Rohelise varjuga töntsakas lamp annab öökapil õdusalt valgust. Minool on seljas pidžaama ja hommikumantel ning jalas sussid. Ikkagi on tal külm. Ta läheb akna juurde, et järele vaadata, kas see on korralikult kinni.
Ta jääb seisma.
Puuvõrad ja põõsad liiguvad tuules. Sadu on lõppenud. Asfalt läigib tänavalaternate paistel märjalt. Üks põõsastest heidab tänavale imeliku varju.
Ei, taipab Minoo. Keegi seisab seal. Pimedas, just laterna valgussõõrist väljaspool.
Ta tõmbab kardinad ette ja piilub prao vahelt. Pole mingit kahtlust. Varjus seisab keegi ja vaatab otse tema maja poole.
Kuju hakkab majast eemalduma. Kui see jõuab järgmise laternani ja astub läbi valgussõõri, näeb Minoo tema selga. Must jakk, kapuuts peas.
Minoo seisab kangestunult, kuni kuju kaob.
Äkitselt kostab tema selja tagant sammude naginat.
Paanika, mida ta on terve päeva endas hoidnud, pääseb valla. Ta kisendab hirmust. Kui ta ümber pöörab, seisab ukse peal ema.
„Minoo…” sõnab ta.
Siis vallanduvad Minoo pisarad. Järgmisel hetkel tunneb ta sooje käsivarsi enda ümber, hingab sisse ema lõhna. Ta nutab ja kõõksub, kuni pisaraid enam ei tule.
„Bashe azizam,” ütleb ema lohutavalt.
Sel õhtul istub ema voodiserval, kuni Minoo magama jääb.
Vanessa näeb unes Eliast.
Elias seisab kooliaias surnud puude ees ja jälgib teda.
Teda nähes tunneb Vanessa kurbust. Elias Malmgren on surnud ja teda meenutatakse ainult kui poissi, kes ennast koolitualetis ära tappis.
Ta ärkab selle peale, et Wille mobiil vibreerib tugevasti vastu põrandat. Kurat küll, nad jäidki siia Jonte juurde madratsi peale magama. Kas öö on juba käes? Pimedas, allalastud ruloodega toas on seda raske kindlaks teha.
Wille telefon heliseb ikka veel, kui Vanessa selle üles tõstab, et kella vaadata. Ta vajutab kõne kinni. Kuid ta jõuab märgata ekraanil nime.
Wille on kogu teki endale sikutanud nagu ikka ja Vanessa vabiseb külmast. Ta paneb käe Wille vöökohale ja tunneb tema naha soojust. Poiss liigutab end rahutult unes. Ta näeb magades hoopis teistsugune välja. Nagu oleks ta ühekorraga nii poisike kui ka iidvana ätt. Vanessa surub end tema vastu ja sikutab ka endale teki peale.
„Linnéa W,” oli