ehitusega, et surnud ei tõuse hauast, et kui sünnibki hiiglasi, viiakse nad kohe palagani rahvale näha, röövlid aga pistetakse türmi; kuid olgugi et usk viirastustesse kadus, sadestus hingepõhja hirm ja alateadlik ängistus.
Ta sai teada, et hädad ei tule koletiste süü läbi, aga miks nad tulevad, seda ta ei teadnud ja ootas igal sammul midagi hirmsat, ootas ja kartis. Veel nüüdki, kui ta üksi pimedasse tuppa jäi või kui ta surnut nägi, judises ta ängistusest, õnnetuse aimusest, mis maast-madalast ta südamesse oli pugenud; hommikul naeris ta öise hirmu üle, kuid õhtul läks jälle näost valgeks.
Nüüd nägi Ilja Iljitš ennast korraga unes kolme-neljateistkümneaastase poisina.
Ta käis juba Verhljovo kirikukülas, Oblomovkast viis versta eemal, sealse mõisavalitseja, sakslase Stolzi väikeses kodukoolis, mis oli mõeldud kohalike aadlike lastele.
Stolzil oli ka endal poeg Andrei, Oblomoviga peaaegu ühevanune; tema kolmandaks kasvandikuks oli näärmetiisikust põdev poiss, kes peaaegu üldse ei õppinud, käis kogu aeg kinniseotud silmade või kõrvadega ja tihkus alatasa nutta, et miks ta oma vanaema juures ei ela, vaid siin, võõras majas, kurjade inimeste keskel, kus teda keegi ei hellita ja talle maiuspirukat ei küpseta.
Peale nende kolme lapse ei õppinud pansionis esiotsa kedagi.
Polnud midagi parata, isa ja ema andsid vallatule Iljušale raamatu kätte. See maksis palju pisaraid, nuttu ja tujutsemist. Viimaks viidi ta kodukooli.
Nagu pea kõik sakslased, oli ka Stolz asjalik ja vali mees. Võib-olla oleks Iljuša tema juures hästi õppima hakanud, kui Verhljovo oleks asunud Oblomovkast viissada versta eemal. Aga nüüd – kuidas sa siin õpid? Oblomovka õhkkonna, tema elu ja harjumuste lummus ulatus ka Verhljovosse; sest temagi oli ju kord Oblomovka osa olnud; ka siin õhkus kõigest peale Stolzi maja ürgset laiskust, eluviiside lihtsust, vaikust ja liikumatust.
Veel enne, kui poiss esimest raamatut nägi, olid tema pea ja süda täitunud selle elu pruukide, viiside ja piltidega. Ja kes võib öelda, kui vara mõistuseiva arenemine lapse peaajus algab? Kuidas saaks jälgida esimeste muljete ja mõistete tekkimist lapse hinges?
Võib-olla juba siis, kui laps alles esimesi sõnu rääkis, või kui ta veel ühtki sõna ei rääkinud, kui ta veel ei käinudki, vaid alles silmitses kõike tumma, ainitise lapsepilguga, mida täiskasvanud nimetavad juhmiks, võib-olla juba siis nägi ja aimas ta ümbritseva keskkonna nähtuste tähendust ja seost, ainult aru ei osanud ta veel sellest anda ei enesele ega teistele.
Võib-olla märkas ja mõistis Iljuša juba ammu, mis tema ümber räägiti ja tehti: nägi, kuidas isa oma plüüšpükste ja pruunist kalevist vateeritud kuuega päevad otsa muud ei teinud kui käis, käed seljal, ühest toanurgast teise, nuusates tubakat ja nina, kuna ema kohvi juurest tee juurde ja tee juurest lõuna juurde asus; nägi, et isal ei tulnud kunagi pähe minna vaatama, kui palju heina on niidetud või vilja lõigatud, ega karistada kedagi hooletu kohusetäitmise eest, samal ajal kui ta ninarätiku pärast, mida talle kähku kätte ei ulatatud, kohe korralageduse üle karjuma hakkas ja kogu maja jalule ajas.
Võib-olla oli lapse mõistus juba ammu omaks võtnud, et just nõnda peab elama, ja mitte teisiti, nõnda, nagu seda teevad täiskasvanudki tema ümber. Ja mida muud olekski ta pidanud omaks võtma? Kuidas elasid siis täiskasvanud Oblomovkas?
Kas nad küsisid enestelt, milleks on neile elu antud? Jumal seda teab! Ja kuidas nad sellele küsimusele vastasid? Vist ei vastanudki: see oli nende meelest niigi lihtne ja selge.
Nad polnud iial kuulnud nõndanimetatud töökast elust ega inimestest, kelle põues pesitseb piinav mure, kes rändavad miskipärast ühest maailmanurgast teise või pühendavad oma elu igavesele, lõppematule tööle.
Oblomovka elanikud ei uskunud ka hingehädasid; nad ei pidanud seda igaveste püüdluste ja tahtmiste karusselli üldse eluks; nad kartsid kirgede avatlust kui tuld; ja kui mujal maailmas inimeste keha hingetulest, sisimas toimuvast vulkaanilisest tööst, kiiresti läbi põles, siis oblomovlaste hing uppus rahulikult ja takistamatult nende pehmes kehas.
Elu ei märkinud nende nägusid nagu teistel enneaegsete murekortsudega, hävitavate moraalsete vapustustega või kurnavate haigustega.
Need tublid inimesed mõistsid elu kui ideaalset rahu ja tegevusetust, mida ajuti segasid mõned soovimata juhtumused: haigused, kahjukannatamised ja tülid, muu hulgas ka töö.
Tööd kannatasid nad nagu karistust, mis oli juba nende esiisadele peale pandud; armastada nad teda ei suutnud, ja seal, kus vähegi sai, hoidusid nad tööst kõrvale, pidades seda niihästi võimalikuks kui ka loomulikuks.
Kunagi ei vaevanud nad endid mõne segase vaimse või kõlbla küsimusega: seepärast oli nende tervis alati õitsev ja meel rõõmus; seepärast elasid nad vanaks; neljakümneaastased mehed nägid veel noored välja; vanakesed ei kustunud raskes, piinarikkas surmaheitluses, vaid kui aeg sai ümber, lahkusid nad nagu salamahti, kangestusid vaikselt ja vallandasid kuulmatult viimse ohke. Seepärast räägitaksegi, et vanasti olnud rahvas tugevam.
Jah, oligi tugevam: vanasti ei kiputud lapsele elu tähendust seletama ja teda selleks ette valmistama, nagu oleks elu midagi keerukat ja tõsist; last ei vaevatud raamatutega, mis toovad pähe musttuhat uut küsimust, küsimused aga purevad mõistust ja südant ning lühendavad eluiga.
Eluviis oli enne ette nähtud, vanematelt päritud, kellele selle olid valmis kujul pärandanud isad, vanaisad, vaarisad – pühaliku kinnitusega, et seda muutumatult ja puutumatult alal hoitaks nagu Vesta templi püha tuld. Nii nagu midagi isade ja vanaisade ajal tehti, nii tehti seda ka Ilja Iljitši isa elupäevil ja nii tehakse ehk Oblomovkas veel praegugi.
Millest oligi neil siis mõelda, mille pärast muretseda, mida oli neil veel vaja teada või mis eesmärke taga ajada?
Midagi polnud vaja: vaikse jõena voolas elu neist mööda; neil tarvitses ainult selle jõe kaldal istuda ja paratamatuid sündmusi vaadelda, mis kutsumatagi omal ajal ja ettenähtud korras nende ellu ilmusid.
Ning magava Ilja Iljitši kujutlusse kerkisid samuti ja samas järjekorras elavate piltidena kolm tähtsamat elusilmapilku, mis olid kordunud nii tema perekonnas kui ka sugulaste ja tuttavate elus: sündimispidu, pulmad, matused.
Siis järgnes kirevas rodus rõõmsaid ja kurbi väiksemaid sündmusi: ristsed, nimepäevad, muud perekondlikud peod, paastu algus, paastu lõpp, kärarikkad lõunasöögid, sugulaste kokkutulekud, tervitused, õnnesoovid, ametlikud naeratused ja pisarad.
Kõigest peeti nii täpipealselt, tähtsalt ja pidulikult kinni.
Oblomov nägi isegi tuttavaid nägusid ja näoilmeid mitmesuguste kombetalituste puhul, muret ja hoolt nende nägudel. Olgu ees ükskõik kui piinlikud kosjad, ükskõik kui pidulikud pulmad või nimepäev, ikka talitati kõiki kombeid silmas pidades, midagi vahele jätmata. Kuhu kedagi istuma panna, mida ja kuidas serveerida, keda kellegagi koos tseremooniale sõita lasta ja missuguseid endeid silmas pidada, – kõiges selles ei juhtunud Oblomovkas kellelgi vähematki eksitust.
Või ei osatud seal lapsi kasvatada? Tarvitses ainult vaadata, missuguseid roosasid ja priskeid Cupidosid siinsed emad süles hoidsid või käekõrval talutasid! Nad seisid selle eest hea, et lapsed oleksid paksud, valge nahaga ja terved.
Ennem oleksid nad kevadest lahti öelnud, teda üldse mitte vastu võtnud, kui jätnud tema tulekul linnusaiad küpsetamata. Miks oleksidki nad pidanud selle kombe unustama või täitmata jätma?
See oli kogu nende elu, kogu nende teadus, selles olid kõik nende kurbused ja rõõmud koos: seepärast ajasidki nad kõik muud mured eemale ega tundnud muid rõõme; elu kubises nendest paratamatutest ja igiaegsetest sündmustest, mis andsid ka nende mõistusele ja südamele ilmlõpmata toitu.
Põksuva südamega ootasid nad mõnda kombetalitust, pidu või tseremooniat, aga niipea kui inimene oli ära ristitud, mehele pandud või maha maetud, unustasid nad selle inimese ja tema saatuse, langedes endisse apaatsusse, millest neid äratas uus samalaadne sündmus: mõni nimepäev, pulmad vms.
Конец ознакомительного