et nõnda peabki kõik olema ja teisiti ta olla ei või; nad on kindlad, et nemad elavad nii nagu kõik teised ja et teisiti elada oleks patt.
Nad ei usukski, kui mõni neile ütleks, et mujal küntakse teisiti, külvatakse ja õsutakse teisiti, kaubeldakse teisiti. Mis kired võiksid siis nende meeli kütta?
Nagu kõigil, nii on ka siinsetel inimestel omad mured, omad nõrkused, omad andamid ja maksud, oma laiskus ja uni; kuid see kõik ei käi neile üle jõu, ei aja neil verd keema.
Viimase viie aasta jooksul pole mõnesajast hingest keegi ei vägivaldset ega loomulikku surma surnud.
Ja kui mõni vanaduse või parandamatu tõve tagajärjel lähebki igavesele unele, siis imestatakse seda erakordset sündmust tükk aega tagantjärele.
Aga seejuures ei pane siin keegi imeks, kui sepp Tarass end saunas peaaegu surnuks leilitas, nii et teised pidid teda külma veega uhtma.
Kuritegudest on moes üksnes herne-, porgandi- ja naerivargus; kord kadus küll kana ja kaks põrsast – sündmus, mis ajas kogu ümbruskonna kihevile, kuid see aeti lõpuks üksmeelselt puunõudevoori kaela, mis eelmisel päeval siitkaudu laadale oli sõitnud. Muidu on igasugused sündmused siin üpris haruldased.
Siiski, kord leiti külavärava tagant, silla juurest kraavist lamav mees, kes oli nähtavasti linna poole minevast artellist sinna maha jäänud.
Poisid märkasid teda kõige enne ja jooksid hirmuga külasse, rääkides mingisugusest koledast lohemaost või libahundist, kes kraavis lamavat, ja lisades juurde, et ta ajanud neid taga ja pidanud Kuska peaaegu ära sööma.
Julgemad mehed võtsid hangud ja kirved ning läksid terve trobikonnaga kraavi äärde.
“Mis te sinna otsite?” keelasid vanad ätid. “On teil kaelakünnapud nii kõvad? Mis te tahate saada? Ärge puttuge: keegi ei aja teid sinna!”
Kuid mehed läksid ikkagi, jäid oma viiskümmend sülda “peletisest” eemal seisma ja hakkasid teda mitut moodi hõikama: vastust ei tulnud; mehed seisid paigal, siis läksid pisut lähemale.
Kraavis lamas mees ja toetas pead mättale, tema kõrval oli kott ja kepp, mille külge oli seotud kaks paari viiske.
Mehed ei julgenud ligi astuda ega lamajat puudutada.
“Hei! Kuule, vennas!” hüüdsid nad kordamööda, sügades endil kukalt ja selga. “Kes sa oled? Kuule! Mis sul siin tegemist on?”
Lamaja liigutas end, et pead tõsta, kuid ei suutnud: nähtavasti oli ta haige või väga jõuetu.
Keegi söandas teda peaaegu hanguga puudutada.
“Ära puttu, ära puttu!” karjusid teised. “Kes teda teab, mis ta on: näh, ei vasta sõnagi; äkisti on mõni niuke… Ärge puttuge, poisid!”
“Lähme ära,” ütlesid mõned, “tõsijutt, lähme ära; mis meil temaga tegemist, ega ta me onu põle! Tea mis häda kaela toob!”
Ja nõnda läksidki kõik tagasi külla, kus nad vanaättidele seletasid, et seal lamab üks võõras mees, ei räägi sõnagi, jumal seda teab, mis ta on…
“Kui võõras, siis ärge puttuge!” ütlesid ätid, istudes lävel, käed põlvede vahel. “Las ta olla! Põleks pidand sinna minemagi!”
Niisugune oli see kant, kuhu uni oli Oblomovi kandnud.
Kolmest-neljast laialipillatud külast oli üks Sosnovka, teine Vavilovka, verst maad teineteisest eemal.
Sosnovka ja Vavilovka olid Oblomovite sugukonna pärusmaa ja seepärast nimetati neid koos ka Oblomovkaks.
Sosnovkas oli härrastemaja ja Oblomovite elukoht. Viis versta eemal seisis Verhljovo kirikuküla, mis oli millalgi samuti Oblomovitele kuulunud, kuid juba ammu müügi teel võõrastesse kätesse läinud – ühes siin-seal küla lähedal asuvate üksikute taludega.
Kirikuküla kuulus rikkale mõisnikule, kes kunagi jalga siiakanti ei tõstnud: mõisa valitsemine oli ühe sakslase hooleks.
Niisugune oleks selle nurga geograafiline ülevaade.
Ilja Iljitš ärkab hommikul oma väikeses voodis. Ta on alles seitsmeaastane. Ta meel on kerge ja rõõmus.
Kui kena punapõskne, paks poiss! Palged on punnis, nii et mõni teine võrukael, kes meelega nad punni puhub, ei saa enesele ometi niisuguseid.
Hoidja on oodanud tema ärkamist. Nüüd hakkab ta poisile sukki jalga ajama; poiss ei lase, mürab, vehib jalgadega; hoidja püüab neid ja mõlemad lagistavad naerda.
Viimaks läheb hoidjal korda teda püsti tõsta; ta peseb lapse näo puhtaks, soeb pea siledaks ja viib ta ema juurde.
Oblomov hakkas uneski rõõmust ja suurest armastusest värisema, nähes oma ammu surnud ema: kaks palavat pisarat pugesid magajal ripsmete vahelt palgele ja jäidki sinna.
Ema külvas ta kuumade suudlustega üle; siis vaatas ta ihaleval, hoolitseval pilgul, kas poja silmad pole ehk segased, küsis, ega kusagil valu ei ole, päris hoidjalt, kas poeg öösel rahulikult magas, kas ta vahepeal ärkas ka, kas viskles unes, ega ta tuline ei olnud. Pärast seda viis ta poja kättpidi pühapildi ette.
Seal pani ta poisi põlvili, võttis tal ühe käega ümbert kinni ja ütles talle palvesõnad ette.
Poiss kordas neid hajameelselt ja vahtis akna poole, kust voolas sisse värsket õhku ja sirelite lõhna.
“Kas me täna jalutama lähme, mamma?” küsis ta äkki keset palvet.
“Jah, kallike,” vastas ema kähku, silmi pühapildilt pööramata, ja kiirustas palvet lõpetama.
Poiss kordas loiult pühi sõnu, ema aga valas neisse oma hinge.
Siis mindi isa tervitama ja siis teed jooma.
Teelauas nägi Oblomov igivana tädi, kellel oli kaheksakümmend aastat turjal ja kes alatasa oma tüdrukuga torises, aga sel tüdrukulgi tudises juba vanadusest pea otsas, kui ta tädi tooli taga seistes teda teenis. Lauas istusid veel kolm vanapiigat (Oblomovi isa kauged sugulased), pisut lollakas lell, siis mõisnik Tšekmenjov, kelle varanduseks oli seitse hinge ja kes neil võõrusel oli, ja veel mingisugused mutikesed-ätikesed.
Kõik need Oblomovite maja koda- ja kaaskondsed hakkasid ühest suust Ilja Iljitši kiitma ning hellitama, hädavaevu jõudis ta palumata suudluste jälgi näolt pühkida.
Siis algas tema söötmine – saiakuklite, kuivikute ja rõõsa koorega.
Pärast hommikusööki kallistas ema teda veel kord, enne kui ta tema hoovi, aeda või aasale jalutama saatis, iga päev hoidjale peale lugedes, et ta last omapead ei jätaks, teda hobuste, koerte ja soku ligi ei laseks, majast liiga kaugele ei viiks, ja mis peaasi – et ta teda jäärakusse ei laseks, millel oli halb kuulsus ja mis oli seega kõige hirmsam koht ümbruskonnas.
Sealt leiti kord koer, keda sellepärast hulluks peeti, et ta inimeste eest põgenes, kui need talle hangude ja kirvestega lähenesid, põgenes ja kadus kingu taha; jäärakusse veeti ka raipeid; arvati, et seal elutsevad röövlid, hundid ja ka mitmed niisugused elukad, keda polnud mujal siin ümbruskonnas ega kogu ilmaski.
Laps ei läbenud ema hoiatusi ära kuulata: tema oli juba ammu väljas.
Rõõmsa imestusega jooksis ta ümber maja, nagu näeks ta esimest korda oma kodu viltuvajunud väravat, keskelt nõkku vajunud laudkatust, millel kasvas õrnroheline sammal, logisevat treppi, mitmesuguseid juurdeehitusi ja kõrvalhooneid ning hooletusse jäetud aeda.
Suur himu oli tal lipata tervet maja ümbritsevale rõdule ja vaadata sealt alla jõe poole; kuid rõdu oli vana, vaevalt seisis ta veel üleval; seal tohtisid käia muud mõisainimesed, aga mitte härrased.
Poiss ei hoolinud ema hoiatustest ja tahtis juba ahvatlevale trepile astuda, kuid siis ilmus välisuksele hoidja ja sai tal veel sabast kinni.
Poiss põgenes hoidja eest heinaküüni poole, et järsust lakaredelist üles ronida, ja niipea kui hoidja õigel ajal jaole jõudis, pidi ta tormama tuvikongi juurde, et poiss sinna ei roniks või karjaaeda