oleks praegu maja tühjaks varastada ja vankritel ära vedada; keegi ei takistaks, kui aga siinkandis üldse vargaid leiduks.
See on mingisugune kõikeneelav, võitmatu uni, päris tõeline surmauni. Kõik on surnud, ainult nurkadest kostab igatemoodi ja igas kõrguses norisemist.
Harva tõstab mõni äkki pead, vaatab imestades mõttelagedal pilgul enda ümber, pöörab teise külje või sülitab poolunes, ilma et silmi avaks, matsutab suud, pomiseb midagi omaette ja uinub uuesti.
Teine aga kargab ootamatult, ilma mingi ettevalmistuseta asemelt üles, nagu kardaks ta kalleid silmapilke raisata, haarab kaljakruusi, puhub seal sees ujuvaid kärbseid eemale, nii et need oma olukorra paranemise lootuses uue hooga sibelema hakkavad, kastab paari lonksuga kurku ja langeb siis jälle nagu püssikuulist tabatuna asemele.
Laps aga vaatab ja vaatab.
Pärast lõunat läheb ta jälle hoidja saatel välja. Kuid hoidjagi ei suuda une hukutusele vastu panna, hoolimata proua validast käsust ja omaenda heast tahtest. Ka temale hakkab külge Oblomovkas valitsev unetaud.
Alguses valvab ta hoolega last ega lase teda enesest eemale, poriseb kõvasti tema vallatuste pärast; siis aga, tundes taudi lähenemist, hakkab ta poissi paluma, et see väravast välja ei läheks, sokku ei õrritaks, tuvikongi ei roniks.
Ise istub ta kuhugi vilusse – trepirõdule, keldrilävele või lihtsalt rohu peale maha: teeb näo, nagu mõtleks ta sukka kududa ja lapse järele valvata. Varsti keelab ta teda juba laisalt, ja ta pea hakkab nookuma.
“Oh, seda varinuprit, ronib viimati veel häärberi rõdule,” mõtleb ta juba läbi une; “võib-olla… isegi… jäärakusse…”
Eide pea vajub põlvedele ja sukk langeb käest; laps kaob tal silmist ja paokil suust kostab vaikne norin.
Poiss on kärsitult seda silmapilku oodanud, sest nüüd algab tema iseseisev elu.
Ta on nagu ihuüksi kogu maailmas; kikivarbail läheb ta hoidjast eemale ja vaatab, kus keegi magab; jääb seisma ja silmitseb hoolega, kuidas mõni ärkab, sülitab, unes pomiseb; siis lippab ta põksuva südamega rõdule, jookseb seal mööda kägisevaid laudu, ronib tuvikongi, poeb kaugele aeda, kuulates põrnika suminat ja saates silmadega tema lendu kaugusse; ta kuuleb, et rohus siristab keegi vahetpidamata, otsib ja püüab mõne nendest üldise rahu rikkujatest kinni, võtab vesikiili pihku, kisub tal tiivad küljest ja vaatab siis, mis temast saab, või pistab talle kõrre tagakehasse ja vaatab, kuidas ta nüüd selle manusega lendab; hinge kinni pidades ja magusat lõbu tundes jälgib ta ämblikku, kuidas see saagiks langenud kärbse verd imeb, kuidas vaene ohver tema küüsis rabeleb ja piriseb. Lõpuks tapab poiss nii piinaja kui ohvri.
Siis ronib ta kraavi, kaevab maa seest mingisuguseid juuri, puhastab nad mullast, koorib ära ja sööb neid mõnuga, pidades neid paremaks kui ema antud õunu ja moosi.
Ta lipsab ka väravast välja: tahaks kaasikusse minna; see paistab nii lähedal olevat, et võiks vist viie minutiga sinna jõuda, ainult et mitte ringi, mööda teed, vaid otse, silmalt üle kraavi, aukude ja aedade; aga ta kardab: seal pidavat olema metshaldjaid, röövleid ja hirmsaid elukaid.
Ta tahaks ka jäärakusse joosta: see on ainult viiskümmend sülda rohuaiast eemal; laps lippabki juba jääraku kaldale, tõmbab silmad pilukile, tahaks alla vaadata nagu tulemäe kraatrisse… kuid äkki tulevad talle meelde kõik jääraku kohta räägitud jutud ja hirmulood – hirm võtab võimust ja hingetult, poolsurnult lidub ta koju, väriseb tagantjärelegi, tormab hoidja juurde ja äratab ta üles.
Eideke võpatab virgeks, kohendab pearätti, lükkab sõrmega hallid juuksesalgud sinna alla ja teeb näo, nagu poleks ta üldse maganud, vaatab umbusklikult Iljušale otsa, siis härrastemaja akende poole ja hakkab värisevi käsi kõlksutama sukavardaid üksteise vastu, mis tal seni rüpes seisnud.
Vahepeal on kuumus kahanenud; looduses muutub kõik elavamaks; päike hakkab metsalatvadele lähenema.
Ka majast kaob vähehaaval vaikus: kusagil nurgas kriiksatab uks; kellegi sammud lähevad üle õue; heinalakas aevastab keegi.
Varsti toob teener köögist hiiglasuure samovari, mille raskus teda looka kisub. Tullakse kokku teed jooma; ühel on nägu loppi magatud ja silmad vesised; teisel on palgel ja meelekohal punane laik; kolmas räägib unisest peast võõra häälega. Kõik nohisevad, ohkavad, haigutavad, kratsivad pead, sirutavad tuimaks jäänud liikmeid, hakates alles pikapeale meelt märkama.
Lõunasöögist ja magamisest on kõigil kohutav janu. Kurk kõrbeb janust; juuakse kuni kaksteist tassitäit teed ära, aga see ei aita: kuuldub ohkamist ja ägamist; võetakse abiks paluka- või pirnivesi ja kali, mõned võtavad isegi arstirohtu, et kurgukuivust leevendada.
Kõik püüavad janust nagu mõnest issanda karistusest vabaneda; kõik heitlevad, piinlevad nagu rändajate karavan kusagil Araabia kõrbes, kes ei leia ega leia oaasi.
Laps on siinsamas, ema kõrval; ta vahib veidraid nägusid enda ümber ning kuulab nende unist ja loidu juttu. Lõbus on neid nägusid vaadata, huvitav neid mõttelagedaid lauseid kuulata.
Pärast teejoomist asub igaüks midagi tegema: üks läheb jõekaldale jalutama, kus ta jalaga kivikesi vette tõukab; teine istub akna alla ja püüab pilguga igat põgusat sündmust – kas lippab kass üle hoovi või lendab hakk mööda, nii ühte kui teist saadab vaataja silmade ja ninaotsaga, pöörates pead kord pahemale, kord paremale. Nõnda armastab mõni koer päevad otsa aknalaual istuda, lastes päikesel endale pähe paista ja vaadates hoolega igat möödujat.
Ema paneb Iljuša pea oma sülle ja soeb pikkamisi ta juukseid, imetledes nende pehmust ja sundides ka Nastasja Ivanovnat ja Stepanida Tihhonovnat neid imetlema, räägib nendega Iljuša tulevikust, teeb temast omaloodud hiilgava kangelasloo peategelase. Teised kuulutavad talle kullamägesid.
Kuid juba hakkab ilm hämarduma. Köögis praksub jälle tuli, jälle kostab sealt hakkivate nugade täksimist: valmistatakse õhtusööki.
Mõisapere on väravas koos: sealt kõlab naer ja balalaika tinin. Mängitakse viimast paari.
Päike vajubki juba metsa varju; veel heidab ta mõne sooja kiire, mis murrab tulejoana teed läbi metsa, kullates oma lõõmaga mändide latvu. Siis kustuvad needki kiired üksteise järel; ainult viimane kiir viivitab veel kaua; nagu peenike nõel tungib ta oksterägastikku; kuid temagi kustub viimaks.
Asjad kaotavad oma kuju: alguses sulab kõik kokku halliks, siis mustaks massiks. Lindude laul jääb vähehaaval vaiksemaks; peagi vaikivad nad täiesti peale ühe kangekaelse, kes nagu vihuti keset üldist vaikust aeg-ajalt ühetooniliselt siristab, kuid siiski kord-korralt harvemini, kuni lõpuks kostab viimane nõrk, kõlatu vile, lind soputab veel korraks sulgi, nii et lehed ta ümber liigatavad… ja uinub.
Kõik jääb vaikseks. Ainult rohutirtsud saevad nüüd üksteise võidu ja veel valjemini. Maast kerkib valge udu ning laotub aasa ja jõe kohale. Ka jõgi jääb vakka; korra kostab sealtki veel kellegi viimane sulpsatus ning siis on vesi hääletu.
Õhk muutub rõskeks. Ilm läheb ikka pimedamaks ja pimedamaks. Puudest moodustuvad salguti mingid koletised; mets muutub kohutavaks: seal ragiseb järsku midagi, just nagu läheks mõni koletis ühest paigast teise, nii et kuivanud raod prõksuvad ta talla all.
Esimene täht pilgub taevas nagu elav silm ja maja akendes süttivad tulukesed.
Looduses algab pühaliku vaikuse puhk, see aeg, kus loov mõistus energilisemalt töötab, luulemõtted tulisemalt kohuvad, kirg põues elavamalt põleb, tusk valusamalt tuikab, kus õelas hinges julgemalt ja agaramalt küpseb kurja mõte… kuna Oblomovkas kõik nii rahulikult ja raskelt magab.
“Mamma, lähme jalutama,” ütleb Iljuša.
“Mis sa ometi räägid, jumal hoidku! Praegu jalutama,” vastab ema, “õhk on ju niiske, su jalakesed saavad märjaks, ja metsas on kole: seal luusib nüüd mardus, see viib väikesed lapsed minema.”
“Kuhu ta viib? Missugune ta on? Kus ta elab?” pärib laps.
Ja ema annab oma ohjeldamatule fantaasiale vaba voli.
Laps