Zahhar, kes ei taibanud, mis ta on teinud, ei leidnud lausele õiget lõppu.
“Ja mina,” jätkas Oblomov haavatud ja valesti hinnatud inimese häälega, “muretsen veel ööd kui päevad, näen vaeva; pea kuumab vahel, süda tahab seisma jääda, öösiti ei saa und, visklen asemel, mõtlen kogu aeg, kuidas elu paremini korraldada… Ja kelle heaks? Ikka teie, talupoegade heaks; järelikult ka sinu heaks. Sa vist arvad, kui näed, et ma vahel teki üle pea tõmban, et ma lihtsalt laman kui pakk, et ma magan; ei, ma ei maga, ma mõtlen hoolega, mida küll teha, et talupojad puudust ei kannataks, et nad ei hakkaks teisi kadetsema ega viimsel kohtupäeval issandale jumalale kaebama, vaid paluksid minu eest, mõtleksid minust hästi. Tänamatud!” lõpetas ta kibeda etteheitega.
Viimased “haledad” sõnad liigutasid Zahhari südamepõhjani. Ta hakkas tasakesi nuutsuma; kähisemine ja nortsumine sulasid nüüd ühte ja sünnitasid hääle, mida pole ühegi mänguriistaga võimalik jäljendada, ehk olgu siis hiina gongiga või india tamtammiga.
“Isake Ilja Iljitš,” palus ta. “Jätke järele! Jumala pärast, mis juttu te ometi ajate? Ossa püha jumalaema! Niisuke häda äkki ootamata-aimamata!..”
“Aga sina,” jätkas Oblomov teda kuulmata, “peaksid häbenema nõnda rääkida! Madu olen ma oma rinnal soojendanud!”
“Madu?” ütles Zahhar käsi kokku lüües ja pistis nii kõvasti nutma, nagu oleks kümmekond sitikat tuppa tulnud ja seal ringi lendama hakanud. “Millas ma olen madu meelde tuletand?” rääkis ta nuuksumise sekka. “Ma ei näe teda raiska öösi uneski!”
Kumbki ei mõistnud enam teist ja lõpuks iseennastki mitte.
“Kuidas su keel ometi paindus seda ütlema?” jätkas Ilja Iljitš. “Ja mina määrasin sulle veel oma plaanis eraldi maja, köögiviljaaia, omaette leivavilja ja rahapalga! Sa pidid saama mu majas valitsejaks, majaülemaks, usaldusmeheks. Talupojad kummardaksid maani su ees; kõik ütleksid: Zahhar Trofimõtš, Zahhar Trofimõtš! Aga sina pole veel rahul, tuled oma “teiste” jutuga! See on siis tasu! Niimoodi austad sa oma isandat!”
Zahhar nuuksus edasi ja Ilja Iljitš oli ise ka liigutatud. Zahhari manitsedes jõudis talle endalegi teadvusse, mis head ta on oma talupoegadele teinud. Ning viimaseid etteheiteid ütles ta juba väriseval häälel ja pisarsilmil.
“Noh, mine nüüd jumala rahus,” ütles ta lepitaval toonil Zahharile. “Oota, too enne veel kalja! Kurk on nii kuiv; sa võiksid isegi taibata: kuuled ju, kuidas isanda hääl käriseb! Näed, mis sa minuga oled teinud! Loodan, et sa oma eksimusest aru said,” ütles ta Zahharilt kaljaklaasi vastu võttes, “ja ei hakka edaspidi enam oma isandat teistega võrdlema. Ja selleks, et oma süüd heaks teha, katsu nüüd maja peremehega kuidagi korda saada, et mul poleks tarvis välja kolida. Niimoodi sa siis hoolitsed oma isanda rahu eest: rikud mu tuju hoopis ära ja nii läheb mul mõnigi uus ja kasulik mõte kaotsi. Ja kelle kaotus see on? Su enda kaotus, sest ma olen tervenisti teile pühendunud; teie pärast tulin ma teenistusest ära, teie pärast istun ma siin nelja seina vahel… Noh, mine nüüd jumala rahus! Näe, kell lööb juba kolm! Ainult kaks tundi ongi veel lõunasöögini aega, mida jõuab kahe tunniga teha? Mitte kui midagi! Aga tegemist on kuhjaga. Niisiis, ma saadan kirja järgmise postiga ja plaani panen homme paberile. Noh, aga nüüd heidan pisut pikali, ma olen päris väsinud; sa lase kardinad alla ja pane uksed korralikult kinni, et mind ei segataks; võib-olla ma magan üks tunnike, pool viis aja mind üles!”
Zahhar asus härrat õhukindlalt kabinetti sulgema, pani kõigepealt talle teki peale ja toppis teki otsa lamaja jalgade alla, siis laskis aknaeesriided ette, pani uksed kõvasti kinni ja läks oma tuppa.
“Et sa kärvaksid, kurivaim!” porises ta pisarate jälgi pühkides ja ahjuasemele ronides. “Kurivaim ta just ongi! Eraldi maja, köögiviljaaed, rahapalk!” kordas ta neid viimaseid sõnu, millest ta oli aru saanud. “Haledaid sõnu teha – seda ta mõistab: nagu noaga nüsib su südant… Näe, siin on mu maja, siin köögiviljaaed, siin ma kord ka koivad välja sirutan!” ütles ta vihaselt, rusikaga vastu ahjuaset tagudes. “Rahapalk! Kui ma vaskviielisi ja – kümnelisi ei korjaks, siis poleks mul niipaljukestki, et tubakat osta või vaderile natuke külakosti viia! Saadana sarviline!.. Ja oleks, et surmgi tuleks; ei tule!..”
Ilja Iljitš heitis selili, kuid uni ei tahtnud tulla. Ta mõtles ja mõtles, vaevles ja vaevles…
“Kaks õnnetust korraga!” ütles ta tekki üle pea tõmmates. “Pea siis vastu, ole lahke!”
Tegelikult ei rikkunud need kaks “õnnetust”, külavanema kiri ja korterist väljakolimine, enam Oblomovi rahu, need olid juba taandunud tülikate mälestuste tasemele.
“Hädad, millega külavanem hirmutab, on alles kaugel,” mõtles ta, “vahepeal võib nii mõndagi muutuda: vihm tõstab ehk viljasaaki; rendivõlad võib külavanem veel kokku ajada; ärakaranud talupojad “toimetatakse vastavalt oma elukohale tagasi”, nagu ta kirjutab… Ja kuhu need mehed küll läksid?” mõtles ta ja süvenes hoopis selle tõsiasja mõttekujutuslikku külge. “Küllap nad läksid öösi, öörõskuse kätte, ilma söömata. Kus nad magavad? Kas tõesti metsas? Seal ei saa ju igavesti olla! Tares on küll kole hais, aga vähemasti soe… Mistarvis oma rahu rikkuda!” mõtles ta veel. “Varsti saab plaan ka valmis – pole mõtet ette hirmu tunda! Oh, küll ma…”
Kolimise mõte tegi talle rohkem muret. See oli värskem, hilisem “õnnetus”; kuid Oblomovi kõikevaigistavas hinges oli ka see asi juba ajalooks saamas. Olgugi, et ta paratamatut kolimist ähmaselt ette nägi, seda enam, et Tarantjev nüüd end siia vahele segas, lükkas ta selle ärevile ajava elusündmuse vähemalt nädalakski edasi, seega oli terveks nädalaks endale rahu võidetud!
“Ja võib-olla katsub Zahhar asja niiviisi lahendada, et pole vajagi kolida, ehk läheb see karikas hoopis mööda! Lükatakse ümberehitamine tulevaks suveks edasi või jäetakse üldse ehitamata: kuidagiviisi saab asju ka nii sättida! Võimatu on ju ometi… kolima hakata!”
Nõnda vaheldusid ta südames ärevus ja rahunemine, ning lõpuks andsid need rahustavad ja vaigistavad sõnad “ehk”, “võib-olla” ja “kuidagiviisi” ka seekord nagu alati talle terve laekatäie lootusi ja lohutusi otsekui pühaduste laegas meie esivanematele; nendega ta end olemasoleval momendil kahe “õnnetuse” eest kaitseski.
Juba surises kerge, mõnus uim ta liikmetest läbi ja uni hakkas vaevu märgatavalt ta meeli tumestama, nii nagu tumestavad esimesed arglikud sügiskülmad vete pinda; veel silmapilk, ja teadvus oleks jumal teab kuhu kadunud, kuid äkki muutus Ilja Iljitš ärksaks ja tegi silmad lahti.
“Aga ma pole ennast veel pesnudki! Kuidas siis nii saab? Ja ma pole mitte midagi teinud,” sosistas ta. “Tahtsin plaani paberile panna, aga ei pannud, ei kirjutanud ka politseiülemale ega kubernerile, majaperemehele hakkasin kirjutama, aga jätsin pooleli, ei vaadanud arveid läbi ega maksnud raha ära – hommikupoolik on lihtsalt raisku läinud!”
Ta vajus mõttesse…
“Mis see ometi on? Aga kas mõni “teine” oleks seda kõike teinud?” välgatas tal läbi pea. “Teine, teine… mis see “teine” õieti on?”
Ta süvenes enese ja “teise” võrdlusse. Ta hakkas hoolega mõtlema, ning nüüd tekkis ta peas ettekujutus sellest “teisest”, otse vastupidine sellele, mida ta enne Zahharile oli avaldanud.
Ta pidi tunnistama, et mõni “teine oleks” jõudnud kõik kirjad kirjutada, ilma et “mis” või “et” oleks kordagi üksteist segama hakanud; mõni “teine” oleks ka uude korterisse kolinud, plaani valmis teinud ja maale sõitnud…
“Ka mina saaksin kõige sellega toime…” arvas ta, “ma mõistan ju ikka kirjutada; omal ajal pole ma ju mitte ainult kirju kirjutanud, vaid hoopis keerukamaid asju! Kuhu see kõik on jäänud? Ja mis kunst see siis õige on, teise korterisse kolida? Tarvitseb ainult tahta! “Teine” ei pane kunagi öökuube selga,” lisas ta “teise” iseloomustusele juurde, ““teine”…” ta haigutas vahepeal… “peaaegu ei magagi… “teine” tunneb elust lõbu,