ütles Ilja Iljitš ja näitas näpuga kohta enda ees.
Zahhar astus pool sammu ja jäi seisma kahe sülla kaugusele juhatatud paigast.
“Veel!” ütles Oblomov.
Zahhar tegi, nagu oleks ta astunud, tegelikult aga tuikus ta ainult sama koha peal ja tümpsis jalaga vastu põrandat.
Nähes, et seekord ei lähe kuidagi korda Zahhari lähemale meelitada, jättis Oblomov ta sinna, kus ta oli, ja vaatas talle tükk aega vaikides, etteheitvalt otsa.
Zahharil oli selle vaikiva uurimise all paha olla, ja ta tegi näo, nagu ei paneks ta isandat tähelegi; seistes sedapuhku rohkem kui kunagi enne küljeti härra poole, ei heitnud ta Ilja Iljitšile isegi silmanurgast ühtki pilku.
Visalt vahtis ta hoopis teise külge, vasakule; seal nägi ta ammutuntud asja: ämblikuvõrgu narmastikku piltide ümber ja ämblikku ennast – elavat etteheidet oma lohakusele.
“Zahhar!” ütles Oblomov vaikselt ja väärikalt.
Zahhar ei vastanud; nähtavasti mõtles ta: “Noh, mis sa veel hüüad? Mõnda teist Zahhari või? Ma olen ju siinsamas!” – ja suunas oma pilgu küll vasakult paremale, kuid isandast mööda; ka seal nägi ta oma lohakuse jälgi – tolmu, mis kattis loorina peeglit: läbi paksu tolmukorra põrnitses talle nagu udust võõrastavalt vastu tema oma tasane ja kole nägu.
Pahaselt pööras ta silmad sellelt kurvalt ja liiga tuttavalt kujult ära ja otsustas nad üürikeseks peatada Ilja Iljitši näol. Nende pilgud kohtusid.
Zahhar ei kannatanud härra pilgust loetavat etteheidet välja ja lõi silmad maha, oma jalge ette; sealt, tolmust tumenenud ja plekkidega kaetud vaibalt luges ta jälle kurba tunnistust oma teenrihoolsuse kohta.
“Zahhar!” kordas Ilja Iljitš tunderõhuga.
“Mis te soovite?” sosistas Zahhar vaevu kuuldavalt vastu, kuna tal pateetilise kõne eelaimuse pärast kerge värin üle ihu käis.
“Anna mulle kalja!” ütles Ilja Iljitš.
Zahharil langes nagu kivi südamelt; kergelt ja kärmelt nagu poisike jooksis ta puhvetiruumi ja tõi kalja.
“Noh, mis tunne sul nüüd on?” küsis Ilja Iljitš vaikselt, juues klaasist paar sõõmu ja hoides seda käes. “Eks ole, halb?”
Zahhari sõge ilme mahenes silmapilkselt kahetsusevälgatuseks. Ta aimas rinnus ärkava ja südamesse tungiva jumaldamistunde esimesi märke ning hakkas nüüd korraga isandale otse silma vaatama.
“Mõistad sa oma eksimust?” küsis Ilja Iljitš.
“Mis “eksimus” see tal jälle on?” mõtles Zahhar kibedusega. “Midagi haledat; tahes-tahtmata tuleb nutt peale, kui ta sind nõnda käsile võtab.”
“Mis siis on, Ilja Iljitš,” ütles ta oma kõige madalama häälega, “ma ei öelnud ju midagi muud kui seda, et…”
“Ei, kannata pisut!” ütles Oblomov vahele. “Saad sa üldse aru, mis sa tegid? Säh, pane klaas lauale ja vasta!”
Zahhar ei vastanud, sest ta ei saanud sugugi aru, mis ta teinud oli, aga sellegipoolest vaatas ta härdas aukartuses isandale otsa, laskis ennast süüdi tunnistades isegi pea pisut norgu.
“Kas sa siis ei ole mürgine inimene?” ütles Oblomov.
Zahhar vaikis, pilgutas ainult paar korda tugevasti silmi.
“Sa kurvastasid oma isandat,” ütles Ilja Iljitš, iga sõna rõhutades, ja vahtis üksisilmi Zahharile silma, kelle kohmetus talle head meelt tegi.
Zahhar ei teadnud, kuhu hädaga pugeda.
“Kurvastasid ju, eks ole?” küsis Ilja Iljitš.
“Kurvastasin,” sosistas Zahhar, kaotades lõplikult pea selle uue “haleda” sõna tõttu. Pääsemist otsides vilas ta pilk vasakule, paremale ja otse ette, ning jälle vilksatasid tema vaateväljas ämblikuvõrgud, tolm, ta enda kuju peeglis ja isanda nägu.
“Kui saaks maast läbi vajuda! Ah, surm ka ei tule!” mõtles ta, nähes, et põikle, mis sa põikled, aga pateetiline stseen ei jää ometi tulemata. Ja ta tundis, et silmad hakkavad ikka sagedamini pilkuma ja et kohe võivad sealt pisarad pursata.
Lõpuks vastas ta oma härrale tuntud laulusõnadega, ainult et siiski proosas.
“Millega ma teid siis kurvastasin, Ilja Iljitš?” ütles ta peaaegu nuttes.
“Millega?” kordas Oblomov. “Kas sa üldse mõtlesid, mis tähendab “teine”?”
Ta pidas pausi ja vahtis ikka Zahharile silma.
“Kas ma pean sulle ütlema, mis see on?”
Zahhar keeras külge nagu karu oma koopas ja ohkas, nii et tuba kajas.
““Teine” – keda sina mõtled – on puupaljas pätt, toores, harimatu inimene, kes elab armetut elu kusagil räpasel pööningul; ta võib magada ka mõnes hoovis vildi peal. Mis temaga seal veel juhtuda võiks? Mitte midagi! Ta järab kartuleid ja heeringaid. Puudus ajab teda ühest kohast teise, päevast päeva on ta jalul. Tema võib ka uude korterisse kolida. Võta näiteks Ljagajev: kahmab oma joonlaua kaenla alla, seob kaks särki ninarätikusse ja läheb… “Kuhu sa lähed?” küsitakse. “Kolin teise korterisse,” vastab ta. Niisugune on see “teine”. Aga kas mina olen siis sinu arvates ka mõni “teine” – mis?”
Zahhar vaatas härrale otsa, tammus jalalt jalale ja oli vait.
“Mis on “teine”?” jätkas Oblomov. ““Teine” on niisugune inimene, kes ise oma saapaid viksib, ise end riidesse paneb, mõnikord on tal koguni isanda välimus, aga vale – ta ei teagi, mis tähendab teener; tal pole kedagi saata, peab ise igale poole jooksma, segab ise süsi ahjus, pühib vahetevahel tolmugi…”
“Sakslaste seas on küll ja küll niisukesi,” ütles Zahhar tumedalt.
“See’p see ongi! Aga mina? Mis sa arvad, kas mina olen ka “teine”?”
“Teie olete hoopis teine!” ütles Zahhar kaeblikult, sest ta ei saanud ikka veel aru, mis isand tahab. “Jumal teab, mis teil küll korraga hakkas…”
“Mina olen hoopis teine, eks ole? Aga oota, mõtle ka, mis sa räägid! Kujuta endale ette, kuidas see “teine” elab! “Teine” teeb väsimatult tööd, jookseb, rähkleb,” jätkas Oblomov. “Sest kui ta tööd ei tee, siis pole tal süüa. “Teine” kummardab, “teine” palub, alandab ennast… Aga mina? Noh, ütle nüüd: mis sa arvad, olen ma “teine” või ei ole?”
“Nüüd saab juba küll sellest haledate sõnadega piinamisest, härra!” palus Zahhar. “Oh, issand!”
“Mina olen “teine”? Kas mina rähklen, kas mina teen tööd? Kas ma söön vähe? Olen ma väljanägemise poolest kõhn ja armetu? Puudub mul midagi? Mul on neid, kes minu eest teevad ja mulle kätte toovad! Jumal tänatud, ma pole elus kordagi enesele sukka jalga tõmmanud! Kas ma pean muretsema? Mispärast? Ja kellele ma seda räägin? Sina oled ju ise lapsest saadik minu eest hoolt kandnud? Sa oled näinud ja tead, et mind on hoitud ja hellitatud, et mina pole kunagi külma ega nälga kannatanud, pole puudust tundnud, pole endale leiba teeninud ega üldse musta tööd teinud? Kust sa võtsid siis julguse mind teistega võrrelda? Kas mul on niisugune tervis nagu neil teistel? Kas mina suudan sedasama teha ja taluda?”
Zahharil kadus igasugune võime Oblomovi jutust aru saada; huuled tursusid tal sisemisest erutusest; pateetiline stseen mürises nagu kõuepilv tema pea kohal. Ta vaikis.
“Zahhar!” kordas Ilja Iljitš.
“Mis te soovite?” kähises Zahhar vaevu kuuldavalt.
“Anna veel kalja!”
Zahhar läks tõi kalja, ja kui Ilja Iljitš oli joonud ning klaasi tagasi andnud, mõtles Zahhar oma tuppa lipsata.
“Ei, ei, oota nüüd!” ütles Oblomov. “Ma küsin sinult: kuidas