mille varju ta õhtuti Oblomovi nähes kadus. “Ei, kõigepealt töö,” kutsus Oblomov end mõttes korrale, “ja siis alles…”
Maal oli hommik juba ammu möödas ja Peterburiski lähenes ta lõpule. Ilja Iljitši kõrvu kostis hoovist inimeste ja muude häälte segu: see oli rändtrupi laul, mida saatis enamasti koerte haukumine. Hoovis käisid ka mereelukate näitajad ja kaubitsejad, pakkudes mitmel häälel igasugust toidukraami.
Ilja Iljitš keeras end selili ja pani käed kukla alla. Ta hakkas mõisa uuenduste plaani läbi mõtlema. Ruttu laskis ta peast läbi käia mõned olulised põhipunktid, mis puudutasid rendimaksude ja maaharimise uut korda, leidis uue mõjuva abinõu talupoegade laiskuse ja hulkumise vastu ning asus siis omaenda elujärje sisseseadmise juurde.
Teda huvitas uue häärberi ehitus; mõnuga peatus ta mitmeks minutiks tubade paigutusel, määras kindlaks söögi- ja piljarditoa mõõtmed, arutles sedagi, kuhu külge kabineti aknad tulevad; mõtles isegi mööblile ja vaipadele.
Siis pani ta paika majatiivad, silmas pidades külaliste arvu, keda ta kavatses vastu võtta; siis leidis koha ka tallidele, küünidele, peretoale ja muudele kõrvalhoonetele.
Lõpuks jõudis ta rohuaiani: ta otsustas kõik vanad pärnad ja tammed alles jätta, õuna- ja pirnipuud aga maha võtta ning nende asemele akaatsiad istutada; hakkas juba pargistki mõtlema, kuid võttes ligikaudselt kulud kokku, leidis ta, et see läheb liiga kalliks ja tuleb edaspidiseks jätta, ning asus lillepeenarde ja triiphoonete juurde.
Ahvatlev mõttevälgatus tulevikus saadavast värskest puuviljast muutus seejuures nii elavaks, et ta mitme aasta võrra ette jõudes ennast korraga maalt leidis, kus mõis oli juba tema plaani järgi ümber ehitatud ja kus ta niisiis alaliselt elutses.
Ta nägi vaimusilma ees, kuidas ta suveõhtul terrassil teelauas istub, pea kohal varjuline lehestik, mis päikesekiiri läbi ei lase, suus pika varrega piip, millest ta laisalt suitsu imeb, tundes mõnu puude tagant avanevast maastikust, jahedusest ja vaikusest; kauguses aga kollendavad viljaväljad, päike on vajumas tuttava kasetuka taha, pannes punetama peegelsileda tiigivee; heinamaalt kerkib uduvine, õhk läheb jahedaks, õhtu jõuab kätte; talupojad lähevad suurtes salkades koju.
Mõisapere peab väravas videvikutundi; sealt kostab rõõmsaid hääli, naerulaginat, balalaika tininat, tüdrukud jooksevad viimast paari; tema enda ümber aga hullavad tema lapsed, ronivad sülle, ripuvad kaelas; teemasina ääres istub… kogu paikkonna valitsejanna, tema jumalus… naine, tema oma naine! Elegantse lihtsusega kujundatud söögitoas on vahepeal vilkuma hakanud sõbralikud tuled; seal kaetakse suurt ümmargust lauda; Zahhar, kelle habe on nüüd sootuks hall ja kes on majaülemaks nimetatud, paneb lauale meeldivalt kõlisevaid kristallklaase ja hõberiistu, pillates ühtelugu kas klaase või kahvleid maha; algab rikkalik õhtusöök; lauas istub ka tema noorpõlve kaaslane, truu sõber Stolz, istub teisigi tuttavaid; lõpuks minnakse magama…
Oblomovi näkku valgus õnnepuna: unistus oli nii selge, elav ja luuleline, et ta silmapilguks näo vastu patja surus. Korraks tundis ta tumedalt armastuse ja vaikse õnne iha, korraks igatses ta kodukoha väljade ja kinkude järele, ihkas oma kodu, naist ja lapsi…
Ligi viis minutit lamas ta kõhuli, siis keeras end jällegi selili. Ta nägu valgustas mahedalt härras tundmus: ta oli õnnelik.
Mõnutundega sirutas ta jalad välja, nii et aluspükste sääred veidi üles kerkisid, kuid ta ei märganudki seda väikest korratust. Unistus kandis teda abivalmilt, kergelt ja vabalt kaugele tulevikku.
Nüüd sai kõige armsam mõte ta oma meelevalda: ta nägi väikest sõprade asundust, nende karjamõisaid ja külasid viieteistkümne kuni kahekümne versta kaugusel tema mõisa ümber, nägi sõpru kordamisi üksteise juures iga päev võõrusel käimas, koos lõunat söömas, õhtueinet võtmas, tantsimas; ta nägi ainult päikesepaistelisi päevi, rõõmsaid nägusid, kus puudusid mureilme ja kortsud, naervaid ümmargusi õhetavaid nägusid kahekordse lõuaga ja kustumatu söögiisuga; kestis igavene suvi, igavene pidurõõm, mõnus sööming ja mõnus laiskus…
“Ah, issand jumal!” õhkas ta õnnetäiusest ja toibus korraga oma unistusest.
Sel silmapilgul kostis hoovilt viiel häälel: “Kartuleid! Liiva, kellel läheb liiva vaja? Süsi! Süsi!.. Annetage, helded härrased, jumalakoja ehitamiseks!” Ja kõrval ehitatava maja poolt kostis kirveste kopsimist ja töömeeste hõikeid.
“Oh!” ohkas Ilja Iljitš kurvalt. “Mis elu see on! Kui kole on pealinna kära ja müra! Millal jõuab see igatsetud paradiisielu kätte? Millal pääseb kord kodumetsadesse ja nurmedele?” mõtles ta. “Kui saaks nüüd puu all murul pikutada, läbi lehestiku päikest vaadata ja lugeda, kui palju linde lendleb okstel. Sinnasamasse murule toob mõni punapõsine paljaste, priskete, pehmete käsivarte ja päevitunud kaelaga piiga sulle lõuna- või õhtusöögi, lööb kelmikalt silmad maha ja naeratab… Millal see aeg küll tuleb?..”
“Aga plaan? aga külavanem? aga korter?” kuulis ta korraga mõttes meeldetuletust.
“Jajah,” ütles ta läbematult, “kohe, silmapilk!”
Ta ajas end ruttu poolistukile, tõusis siis istuma ja laskis jalad üle sohvaääre põrandale, lükkas mõlemad tuhvlid korraga jala otsa ning jäi nõnda istuma; siis tõusis ta püsti ja seisis mõttes paar minutit paigal.
“Zahhar, Zahhar!” hüüdis ta valjusti, heites pilgu laua ja tindipoti poole.
“Mis siis on?” kostis nurin hüppamispõntsu saatel. “Et need jalad ikke suudavad mind veel kanda!” sosistas Zahhar kähinal.
“Zahhar,” kordas Oblomov mõtlikult, pilku laualt pööramata. “Tead mis, vennas…” alustas ta tindipotti osutades, kuid jättis lause pooleli ja vajus uuesti mõttesse.
Käed sirutusid iseenesest üles, põlved kõverdusid, ta hakkas ringutama, haigutama…
“Meil jäi pisut juustu järele,” ütles ta ringutamise vahepeal, “jah… ja… madeirat too ka; lõunani on veel tükk aega, ma võtaksin natuke oodet…”
“Kus ta’s jäi?” vastas Zahhar. “Mitte midagi ei jäänd järele…”
“Miks ei jäänud?” ütles Ilja Iljitš ruttu. “Mul on väga hästi meeles: näe, nii suur tükk oli…”
“Ei olnud! Mingit tükki ei olnudt” kinnitas Zahhar kangekaelselt.
“Oli!” ütles Ilja Iljitš.
“Ei olnud!” vastas Zahhar.
“Noh, siis mine osta!”
“Olge hääd, raha!”
“Seal on peenikest, võta!”
“Siin on ainult rubla nelikümmend, aga läheb rubla kuuskümmend.”
“Seal oli veel vaskraha.”
“Põle mina näind,” ütles Zahhar jalalt jalale tammudes. “Hõberahad olid, need on praegastki siin, aga vaske ei olnud!”
“Oli küll, eile pani puuviljamüüja mulle otse peo peale.”
“Ma olin ju juures, ma nägin, et ta andis hõbedat tagasi, aga vaske ei näind…”
“Ega ometi Tarantjev ära ei võtnud?” mõtles Ilja Iljitš kaheldes. “Aga ei, tema oleks võtnud kõik peenraha.”
“Mis seal siis veel on?” küsis Oblomov.
“Ei ole midagi. Eilset seasinki on ehk veel, peab Anisja käest küsima,” ütles Zahhar. “Kas toon või?..”
“Too, mis on! Kuidas siis juustu järele ei jäänud?”
“No ei jäänd!” vastas Zahhar ja läks ära. Ilja Iljitš aga hakkas mõtlikult toas edasi-tagasi kõndima.
“Jah, nii palju muret,” rääkis ta endamisi. “Kas või see plaan – kui palju sellega veel tööd on!.. Aga juustu jäi ju ometi järele,” lisas ta mõtlikult. “Zahhar pistis selle kinni, ja nüüd ütleb, et ei jäänud! Ja kuhu see vaskraha