kellel olid kõik voorused ja puudusid kõik pahed.
Ei olnud see rüütel ei kartmatu ega laitmatu. Tema kuulus korraga kahte ajajärku ja mõlemad olid talle vajutanud oma pitseri. Ühest oli pärit tema piiritu ustavus Oblomovite suguvõsale, teisest, hilisemast ajajärgust aga – rafineeritus ja rikutud elukombed.
Ehk ta küll kõigest hingest oma isanda poole hoidis, valetas ta temale siiski pea iga päev. Vanaaegne teener hoidis heal juhul isandat pillamisest ja elupõletamisest tagasi, Zahhar aga armastas ise oma sõpradega härra kulul juua; endise aja teener oli neitsilik nagu eunuhh, Zahhar aga käis tihtilugu kahtlase kuulsusega vaderi pool. Endine teener hoidis kindlamini isanda raha kui ükski laegas, praegune aga püüdis iga võimaliku kulutuse puhul kümme kopikat enda kasuks rehkendada või lauale unustatud kümnelisi ja vaskviielisi võtta. Ja kui Ilja Iljitšil ei tulnud meelde Zahhari käest ülejäänud poeraha tagasi küsida, siis jäigi see härral igavesti saamata.
Suuremaid summasid Zahhar ei varastanud, ja seda igatahes mitte piinliku aususe pärast, vaid võib-olla sellepärast, et ta oma tarvidusi mõõtis kümnekopikaste vask- ja hõberahadega või et ta asja väljatulemist kartis.
Muistne Kaalep oteks ennemini surnud nagu hästi dresseeritud jahikoer, kui et ta tema hoolde usaldatud söögipoolist oleks puutunud; praegune aga otsis aina võimalust, kuidas sedagi ära süüa ja juua, mida tema hoolde pole usaldatud; omaaegne muretses üksnes selle eest, et isand rohkem sööks, ja oli kurb, kui ta ei söönud; praegune aga kurvastas sel puhul, kui isand kõik viimse raasuni ära sõi, mis taldrikule pandi.
Pealegi kandis Zahhar keelt. Köögis, poes, värava koosolekutel kaebas ta iga päev, et tal mingit elu ei ole, et nii halba härrat pole veel enne nähtud kui tema oma: tujukas, kitsi, kuri, miski ei ole talle meeltmööda, parem oleks surra kui tema juures elada.
Ega ta ei teinud seda tigedusest või tahtmisest härrale paha teha, vaid muidu niisama, isalt ja vanaisalt päritud harjumusest – igal sobival juhul isandat kiruda.
Mõnikord rääkis ta igavusest või parema kõneaine puudusel või selleks, et kuulajates suuremat huvi äratada, oma härrast päris uskumatuid asju.
“Minu oma jõlgub ikka selle lese poole,” kähises ta tasakesi, et rohkem usaldust äratada, “eile saatis talle jälle kirja.”
Või kuulutas ta, et tema härra on nii kange kaardimängija ja pummeldaja, et teist niisugust pole enne ilma loodud: ööd läbi taob muudkui kaarte ja rüüpab va kibedat.
Nii see asi muidugi ei olnud; Ilja Iljitš ei käinud ühegi lese pool ega võtnud kaarte kättegi, vaid puhkas öösi rahulikult päeva väsimust.
Zahhar oli kasimatu. Habet ajas ta harva, käsi ja nägu pesi nähtavasti ainult moe pärast; ja ükski seep ei teinud teda ka puhtaks. Saunas läksid ta mustad käed küll punaseks, muutusid aga paari tunni pärast uuesti mustaks.
Ta oli väga kohmakas: kui ta läks ust või väravat avama ja ühe poole lahti sai, langes teine pool kinni, ja kui ta teist lahti tegema tõttas, langes jälle esimene kinni.
Ühe korraga ei saanud ta kunagi maast rätikut või mõnda muud asja kätte, ikka kummardus ta enne oma kolm korda, nagu oleks ta seda püüdma pidanud; ja kui ta ehk neljandal korral tõstiski selle üles, pillas ta selle vahel uuesti maha.
Kui ta läks virnalaotud sööginõude või muude asjadega üle toa, hakkasid ülemised asjad juba esimesel sammul pagema. Esiteks kukkus üksainus; siis aga tegi ta järsu, hilise ja asjatu liigutuse, et kukkumist takistada, ja pillas paar tükki veel maha. Ammuli sui imestades vahtis ta mahakukkuvaid asju, ja mitte neid, mis veel virnas olid, mistõttu ta kandikut viltu hoidis ja ka teised asjad sealt maha libisesid, nii et mõnikord jõudis ta toa teise otsa üheainsa taldriku või napsiklaasiga ning viskas vahel selle viimasegi kirudes ja vandudes teistele järele.
Toast läbi minnes müksas ta kord jalaga, kord küljega lauda või tooli, ei sattunud igakord täpselt ukseavasse, vaid lõi õla vastu kinnist uksepoolt ära, manades sealjuures mõlemaid uksepooli, maja peremeest või siis puuseppa, kes ukse oli teinud.
Oblomovi kabinetis olid peaaegu kõik asjad katki tehtud või ära taotud, eriti väikesed iluasjad, mis nõuavad ettevaatlikku ümberkäimist; ja see kõik oli Zahhari kätetöö. Oma võimet asju kätte võtta rakendas ta kõigi asjade puhul ühtviisi, tegemata mingit vahet ühe või teise asja käsitsemisel.
Kui tal kästi näiteks küünalt nuusata või klaasi vett valada, siis tarvitas ta selleks niisama palju jõudu nagu värava avamisekski.
Jumal hoidku, et Zahharil ei tuleks töötuhinat peale, et ta härrale meeltmööda olla püüdes ei võtaks nõuks koristama, puhastama, kraamima ja kõike tipp-topp korda seadma hakata! Kus siis selle häda ja kahju ots: vaevalt teeks majja tunginud vaenlase sõjameeski nii palju kurja. Algas asjade lõhkumine, pillamine, sööginõude lõhkumine, toolide ümbertõukamine; ja lugu lõppes ikka sellega, et Zahhar tuli toast välja kihutada või ta läks ise kirudes ja vandudes minema.
Õnneks tuli tal niisugune tuhin harva peale.
See kõik tuli muidugi sellest, et ta polnud eluharjumusi ega oma kasvatust saanud mitte luksuslikult ja kapriisselt sisustatud kabinettide ja buduaaride hämaras ruumikitsikuses, kus pagan teab mis asju on ülestikku laotud, vaid maaelu mugavas rahus, avaruses ja priiuses.
Seal oli ta harjunud teenima toekate asjade keskel, kus polnud mingit vajadust oma liigutusi lihvida; seal oli tal enamasti tegemist tublide ja soliidsete riistapuudega nagu labidas, kang, rauast uksekäepide või niisugune tool, mida naljalt juba paigast ei lükka.
Mõni asi, näiteks küünlajalg, lamp, jooneleht või kirjapress, seisis kolm-neli aastat omal kohal ja tal polnud midagi viga, aga niipea kui Zahhar selle korraks pihku võttis – oligi katki.
“Oi,” ütles ta sealjuures mõnikord üllatunult Oblomovile. “Vaadake, härra, kus imeasi: võtsin selle viguri korra kätte, ja juba lagunes ära!”
Teinekord ei öelnud ta midagi, vaid katsus katkise asja hästi kähku salaja oma kohale tagasi panna ning pärast Oblomovile kinnitada, et härra ise on selle katki teinud; vahel aga vabandas ta end sellega, nagu me eespool nägime, et igal asjal, olgu ta kas või rauast, peab ükskord lõpp tulema, sest ega ta ometi igavene ole.
Esimesel kahel juhul võis temaga veel vaielda; aga kui ta äärmises hädas võttis appi viimase argumendi, siis oli iga vasturääkimine kasutu ja õigus jäi edasikaebamatult temale.
Zahhar oli kord ise määranud endale teatava tegevuspiiri kindlaks ja kunagi ei astunud ta vabatahtlikult sellest üle.
Hommikul tõi ta teemasina, viksis saapad ja harjas neid rõivaid, mida isand oli küsinud, kuid mitte mingil juhul neid, mida ta ei küsinud, seisku need või kümme aastat kapis.
Siis pühkis ta – seda küll mitte iga päev – toa keskpaiga üle, ilma et ta nurki oleks puutunud, ja äigas tolmu ainult sealt, kus laud oli lage, ta ei viitsinud asju paigalt tõsta.
Pärast seda arvas ta enesel juba õiguse olevat millegi eest muretsemata ahjuasemel tukkuda või Anisjaga köögis ja teenijasperega väravas lobiseda.
Kui teda peale selle veel midagi teha kästi, täitis ta käsku vastumeelselt, enne veel vaieldes ja tõendada püüdes, et käsk on mõttetu või koguni võimatu täita.
Ja mitte mingi abinõuga ei saanud teda sundida võtma mõnda uut punkti tema enda poolt koostatud igapäevasesse tööplaani.
Kui tal kästi midagi pesta, seda või teist tuua-viia, siis tegi ta seda tavaliselt vastu urisedes; aga kui taheti, et ta seda edaspidigi hakkaks käskimata tegema, siis oli asjatu seda loota.
Teisel ja kolmandal päeval ja nii edasi pidi sama asja ikka uuesti teha käskima ja temaga pahandavasse vaidlusse astuma.
Kõige selle peale vaatamata, et Zahhar armastas juua ja keelt kanda, et ta Oblomovi järelt vaskviielisi ja – kümnelisi varastas, asju lõhkus ja laisapõlve pidas, oli ta oma isandale siiski südamest ustav teener.
Ta oleks kõhklemata oma härra eest tulle või vette läinud, ilma et ta oleks seda pidanud vägiteoks,