ta siis tegi? Ikka ja jälle joonistas ta oma elumustrit. Põhjendatult leidis ta selles nii palju sügavat tarkust ja luulet, et ka ilma raamatuid lugemata ja teadusi uurimata ei jõua seda eales tühjaks ammutada.
Teenistusest ja seltskonnast lahti öeldes hakkas ta olemise mõttest teisiti aru saama ja leidis lõpuks, oma määratud eluülesandesse süvenedes, et kogu tema tegevuse ja elu areen piirdub tema enesega.
Ta mõistis, et tema osaks on määratud perekondlik õnn ja mõisapidamise mured. Kuni sinnamaani polnud tal oma asjadest lähemat aimu: tema asemel muretses nende eest Stolz. Ta ei teadnud täpselt ei oma tulusid ega kulusid ja ei koostanud kunagi eelarvet – ei teinud üldse midagi.
Vana Oblomov andis mõisa pojale niisuguses korras üle, nagu ta selle kord oma isalt oli saanud. Ehk ta küll terve oma elu maal elas, ei targutanud ta ega murdnud kunagi pead mitmesuguste katsetuste kallal, nagu seda nüüdsed inimesed teevad: otsivad uusi sissetulekuallikaid või püüavad vanu laiendada ja süvendada jne. Seda, kuidas ja mida vanaisa eluajal hariti ja külvati ning mismoodi saak turule toimetati, seda jätkas samuti ka Oblomovi isa.
Muidugi oli vanamees väga rahul, kui hea lõikus või kõrgem hind eelmisest aastast rohkem sisse tõid: seda nimetas ta jumala õnnistuseks. Aga peamurdmist ja pingutamist rahasaamiseks ta ei armastanud.
“Isad ja vanaisad polnud rumalamad kui meie,” ütles ta, kui talle tema arvates halba nõu anti, “ja pealegi elasid nad oma elu õnnelikult ära; küllap ka meie elame: kui jumal annab, saame kõhu täis.”
Saades ilma igasuguse kavaluseta mõisast niipalju sissetulekut, et see võimaldas lõuna- ja õhtulauas koos oma pere ja võõrastega piiripidamatult süüa, tänas ta jumalat ja arvas patuks veel rohkemat püüda.
Kui valitseja tõi talle kaks tuhat, peites kolmanda oma taskusse, kusjuures ta pisarsilmil põuast, rahest ja ikaldusest rääkis, lõi vana Oblomov risti ette ja ütles samuti pisarsilmil:
“Sündigu jumala tahtmine! Ega jumalaga kohtusse ei lähe! Peab issandat sellegi eest tänama, mis on.”
Asi ei paranenud vanade Oblomovite surma järel, vaid läks veel halvemaks, nagu me külavanema kirjast näha võisime. Muidugi oli selge, et Ilja Iljitš oleks pidanud ise maale sõitma ja kohapeal järele uurima, miks sissetulekud aasta-aastalt kahanevad.
Ta oli valmis seda tegema, kuid lükkas asja ikka edasi, peamiselt sellepärast, et reisimine oleks olnud talle päris uus ja tundmatu vägitegu.
Elus oli ta ainult ühe teekonna ette võtnud, seda reisitõllas, sulgpatjade, kastide, sumadanide, seasinkide, saiapätside, igatemoodi küpsetatud ja keedetud looma- ja linnuliha keskel ning mitme teenri saatel.
Nõnda oli toimunud tema ainuke reis, kodukülast Moskvasse, ja seda võttis ta kui reisimise üldist mudelit. Nüüd aga kuulis ta, et nõnda ei reisita enam: peab ülepeakaela kihutama!
Ja oma sõitu lükkas Ilja Iljitš veel sellepärast edasi, et ettevalmistused mõisa korraldamiseks polnud lõpule jõudnud.
Tema ei olnud isa ega vanaisa moodi. Tema oli ju haridust saanud ja seltskonnaelust osa võtnud; see kõik sundis talle peale mitmesuguseid võõraid mõtteid. Ta teadis, et omandus pole sugugi patt, vaid igaühe kohus on ausa tööga üldist heaolu toetada.
Seepärast oli üksilduses joonistatud elupildis oluline osa uuel, värskel, elunõuete kohasel mõisapidamise ja talupoegade valitsemise plaanil.
Plaani peajooned ja põhiidee olid tal ammugi olemas; puudusid veel ainult lähemad üksikasjad, eelarved, arvud.
Juba mitu aastat töötas ta hoolega selle plaani kallal, olgu käies, lamades või seltskonnas viibides; kord täiendas, kord muutis ta mõnda osa, kord tuletas eelmisel päeval mõeldut ja öösel unustatut meelde; vahel aga ilmus välgusähvatusena mõni värske, ootamatu mõte ja pani ta peas kõik käärima – õhinaga asus ta siis tööle.
Tema polnud mõne võõra mõtte pisitilluke täideviija, ta oli ise nii looja kui ka oma ideede täideviija.
Hommikul pärast ülestõusmist, niipea kui tee oli joodud, heitis ta kohe sohvale, toetas pea käele ja mõtles ennast säästmata seni, kui pea raskest tööst väsis ja südametunnistus ütles: täna on üldiseks heaoluks küllalt tehtud.
Alles siis söandas ta mõtlemise vaevast puhata, vahetades senise mureliku poosi teise vastu, mis poleks nii tõsine ega asjalik ja mis sobiks rohkem unistamiseks või mõnulemiseks.
Vabanedes asjalikest muredest, armastas Oblomov endasse süveneda ja elada omaenda loodud maailmas.
Ta tundis ülevate mõtete õndsust, talle polnud võõrad inimkonna üldised mured. Hingepõhjas nuttis ta aeg-ajalt inimsoo hädade pärast, tundis tundmatut, nimetut kannatust ja igatsust, tungi kaugustesse, vististi sinna maailma, kuhu avatles teda mõnikord Stolz…
Õndsusepisarad voolasid tal siis mööda palgeid…
Juhtus ka, et ta põlastas sügavalt inimsugu tema pahede pärast, vale, laimu ja kurjuse pärast, mis ilmas levinud, ja tema südames süttis soov inimsoole tema paiseid näidata; siis pahvatasid mõtted ta peas leegitsema, liikudes ja veeredes seal nagu lained meres, kasvasid ajapikku kavatsusteks, kuumutasid verd, panid lihased liikuma, tõmbasid sooni pingule: kõlbla jõu mõjul muutis ta siis paar korda oma asenditki, ajas end kiirgaval pilgul poolistukile, sirutas käe välja ja vaatas innustunult ringi… Veel silmapilk, ja tahe saab teoks, muutub vägitööks… ja siis, issand jumal! Missuguseid imesid, missuguseid häid tegusid oleks võinud niisugusest kõrgest pingest oodata!
Aga näe; hommik möödus, päev vajus juba õhtusse ja ühes sellega vaibus ka Oblomovi ülepingutatud jõud: tormid ja lained rahunesid hinges, pea kainenes ja veri hakkas soontes aeglasemalt liikuma. Oblomov keeras end mõtlikult ja vaikselt selili, pööras nukra pilgu aknasse, taeva poole, saatis silmadega kurvalt päikest, mis vajus oma hiilguses ühe neljakordse maja taha.
Ja kui palju-palju kordi oli ta nõnda päikese loojakut saatnud!
Hommikul uus elu, uus pinge, uued unistused! Mõnikord armastas ta end kujutleda võitmatu väejuhina, kelle kõrval Napoleon ega isegi Jeruslan Lazarevitš midagi ei maksnud; ta mõtles ise välja sõja ja selle põhjuse: näiteks ujutavad Aafrika rahvad korraga Euroopa üle, või ta organiseerib uusi ristisõdu, sõdib, otsustab rahvaste saatusi, purustab linnu, karistab, annab armu, saadab korda headuse ja suuremeelsuse kangelastegusid.
Mõnikord valis ta enesele filosoofi või suure kunstniku elutee: kõik kummardavad tema ees; ta lõikab loorbereid; rahvas käib tema kannul ja hüüab:
“Vaadake, vaadake, seal läheb Oblomov, kuulus Ilja Iljitš!”
Kibedatel silmapilkudel vaevles ta murede käes, keeras end küljelt küljele, lamas näoli vastu patja, ei osanud endaga midagi peale hakata; lõpuks tõusis ta põlvili ja hakkas härda innuga palvetama, et taevas ähvardava tormi ära hoiaks.
Oma saatust taeva hooleks usaldades muutus ta jälle rahulikuks ja ükskõikseks kõige vastu siin ilmas, olgu tormiga lugu kuis tahes.
Nõnda pani ta oma kõlbla jõu tööle, nõnda oli ta sageli päev läbi ärevuses, ärgates alles siis sügava ohkega oma ahvatlevast unistusest või piinavast murest, kui päev kaldus õhtusse ja päike vajus tohutu hiilgava kerana neljakordse maja varju.
Siis saatis ta jälle mõtliku pilguga päikest ning heitis nukra naeratusega rahulikult päevasest erutusest puhkama.
Keegi ei näinud ega tundnud seda Ilja Iljitši sisemist elu: kõik arvasid, et Oblomov ainult lamab ja sööb hea isuga, et temast muud polegi oodata, et vaevalt tal ühtki mõtet peas liigub. Nõnda arvati temast igal pool, kus teda tunti.
Tema vaimseid võimeid, seda tulise aju vulkaanilist salajast tööd, seda humaanset südant tundis lähemalt ainsa tunnistajana Stolz, kuid Stolzi polnud peaaegu kunagi Peterburis.
Ainult Zahhar, kes oli tiirelnud kogu elu oma härra ümber, tundis Oblomovi siseelu veel põhjalikumalt; kuid tema oli kindlal arvamusel, et nemad härraga teevad kumbki seda, mis neil teha on, elavad normaalset elu, ja et teisiti ei peagi