poolest näiteks tema isa sulle ei meeldi?” küsis Ilja Iljitš.
“Selle poolest, et ta tuli sügisel, septembrikuus, meie kubermangu, ainult kuub seljas ja kingad jalas, aga pojale pärandas varanduse – mis see tähendab?”
“Pojale pärandas ta kõigest nelikümmend tuhat. Osa oli naise kaasavara, muu korjas ta kodukooli pidamisega ja mõisa valitsemisega kokku: ta sai head palka. Näed nüüd ise, et isal pole süüd. Ja milles on poeg süüdi?”
“Tubli poiss! Isa neljakümnest tuhandest teeb tema korraga kolmesajatuhandelise kapitali, ja teenistuses on tal juba õuenõuniku kraad seljataga; ise veel õpetlane… nüüd muudkui reisib! Peenike poiss poeb igalt poolt läbi! Kas üks hea ja õige vene inimene hakkab seda kõike tegema? Vene inimene võtab ühe asja ette, ja seda ka mitte ülepeakaela, vaid tasa ja targu, ääri-veeri, aga see – näe, mis teeb! Oleks ta veel viinarentnikuks hakanud, noh, siis oleks selge, kust see rikkus tuli, aga ei midagi sellesarnast, – niisama, heast peast! See asi pole puhas! Mina annaksin niisugused sellid kohtu kätte! Nüüd hulgub kurat teab kus ringi! Mis ta kolab võõraid maid pidi?”
“Tahab õppida, kõike näha, kõike teada.”
“Õppida? Kas teda veel vähe on õpetatud? Milleks tal seda vaja on? Valetab, ära usu teda! Ta petab sind otse silma ees nagu väikest last. Kas siis täiskasvanust peast veel õpitakse? Kuule, mis ta puhub! Kas õuenõunik hakkab veel õppima? Sina ju õppisid ka koolis, aga kas sa nüüd veel õpid? Või kas tema (ta näitas pöidlaga Aleksejevit) õpib? Või tema sugulane – kas see õpib? Missugune õige inimene õpib? Ah et tema istub seal saksa koolis ja õpib tükke pähe? Valetab! Ma kuulsin, et ta läks hoopis mingisugust masinat vaatama ja tellima: küllap vene raha tegemise pressi!.. Mina pistaksin ta küll türmi… Ja siis veel mingisugused aktsiad… Oh, need aktsiad ajavad mul südame pahaks!”
Oblomov pahvatas naerma.
“Mis sa irvitad? Kas see pole tõsi, mis ma räägin?” küsis Tarantjev.
“Noh, jätame selle!” ütles Ilja Iljitš vahele. “Mine jumala rahus, kuhu sa tahtsid minna, ma kirjutan Ivan Alekseitšiga koos need kirjad valmis ja katsun kähku ka oma plaani paberile panna: üks valu kannatamine…”
Tarantjev hakkas esikusse minema, kuid keeras veel kord tagasi.
“Meelest läks ära! Ma tulin ju õieti asja pärast,” ütles ta, sedapuhku õige viisakalt. “Mind kutsuti homseks pulma: Rokotov võtab naise. Anna mulle, kuule, kaim, oma frakk selga, minu oma on pisut kulunud, nagu sa näed…”
“Kuidas see võimalik oleks!” ütles Oblomov, kortsutades selle uue nõudmise peale kulmu. “Minu frakk ei lähe ju sulle selga.”
“Läheb küll, miks ei lähe?” ütles Tarantjev vahele. “Mäletad, ma proovisin korra sinu saterkuube selga: justkui minu mõõdu järgi tehtud! Zahhar, Zahhar! Tule siia, vana lojus!” karjus ta.
Zahhar möiratas nagu karu, aga ei tulnud.
“Kutsu sina, Ilja Iljitš! Kas näed, missugune ta sul on?” kaebas Tarantjev.
“Zahhar!” hüüdis Oblomov.
“Oh, pärgel võtku teid!” kostis eestoast ühel ajal mahahüppamise põntsatusega.
“Noh, mis vaja?” küsis Zahhar Tarantjevi poole pöördudes.
“Too mu must sabakuub siia!” käskis Ilja Iljitš. “Mihhei Andreitš katsub selga, ehk on paras, ta peab homme pulma minema…”
“Ei anna mina sabakuube,” vastas Zahhar kindlalt.
“Kuidas sa julged, kui härra käsib?” karjus Tarantjev. “Miks sa, Ilja Iljitš, teda parandusmajja ei saada?”
“See veel puudub: vana inimest parandusmajja saata!” ütles Oblomov. “Too sabakuub siia, Zahhar, ära jonni!”
“Ei too!” vastas Zahhar külmalt. “Las toob enne meie vesti ja särgi ära: viiendat kuud juba küla peal. Võtsite niisamuti ainult nimepäevaks, aga läks ja laulis: sametvest ja peenike särk, Hollandi oma: maksab kakskümmend viis rubla. Ei too sabakuube!”
“Noh, jumalaga! Seniks kerige põrgu!” ütles Tarantjev südametäiega ja näitas ära minnes Zahharile rusikat. “Pea siis meeles, Ilja Iljitš, ma üürin sulle korteri valmis, kas kuuled?” lisas ta.
“Noh, hea küll, hea küll!” vastas Oblomov kärsitult, et temast aga lahti saada.
“Sina kirjutad siin vahepeal kõik valmis, mis vaja,” jätkas Tarantjev, “ja ära sa seda kuberneri kirjast välja jäta, et sul on kaksteist lapsehinge, “üks väiksem kui teine”! Ja et kell viis oleks supp laual! Miks sa pirukat teha ei lasknud?”
Oblomov ei vastanud; ta ei kuulanud Tarantjevit; suletud silmil mõtles ta juba ammu millestki muust.
Tarantjevi äraminekuga sugenes tuppa umbes kümneks minutiks segamatu vaikus. Oblomovi tuju oli halb külavanema kirja pärast, eelseisva kolimise pärast, ja mingil määral oli ka Tarantjevi patramine teda väsitanud. Lõpuks ohkas ta.
“Miks te ei kirjuta?” küsis Aleksejev vaikselt. “Ma teritaksin teile sule valmis.”
“Teritage, ja jumal teiega, minge nüüd kuhugi,” ütles Oblomov. “Ma hakkan üksi tööle, teie kirjutate siis peale lõunat ümber.”
“Hea meelega,” vastas Aleksejev. “Tõepoolest, ma ehk segan mingil moel… Ma lähen seni ja ütlen, et meid Jekaterinhofi ei oodataks. Jumalaga, Ilja Iljitš!”
Kuid Ilja Iljitš ei kuulnud teda: ta oli jalad enda alla kerinud ja lamaskles tugitoolis, murelikke mõtteid heietades või siis poolunes viibides.
V
Juba kaheteistkümnendat aastat elas Oblomov, sünnilt aadlik, au poolest kolleegiumisekretär, paigast liikumata Peterburis.
Algul, vanemate eluajal, elas ta kitsamalt, pidas kahetoalist korterit ja ainult maalt kaasatoodud teenrit, Zahhari; kuid isa ja ema surma järel jäi ta kusagilt kaugemast kubermangust, peaaegu Aasiast päranduseks saadud kolmesaja viiekümne hinge ainuomanikuks.
Endise viie tuhande asemel oli ta aastasissetulek nüüd seitse kuni kümme tuhat rubla paberrahas; ja seega muutus kogu elu teistsuguseks, suurejoonelisemaks. Ta üüris suurema korteri, palkas endale koka ja muretses isegi paari hobuseid.
Tol ajal oli ta alles noor, ja kuigi ei saa öelda, et ta oleks olnud loomu poolest elav, oli ta ometi elavam kui praegu; siis oli ta veel täis kõiksuguseid püüdlusi, lootis veel midagi, ootas nii mõndagi saatuselt ja ka iseendalt, valmistus elukutseks, mingi osa täitmiseks – eeskätt muidugi teenistuses, millisel eesmärgil ta oligi Peterburi sõitnud. Siis mõtles ta ka selle osa peale, mida tal seltskonnas etendada tuleb; ja lõpuks virvendas ja naeratas kaugemas perspektiivis, kuskil küpsete aastate lävel, perekonnaõnn.
Kuid päev läks päeva järel, aasta aasta järel, karvaudemetest sai kare habe, silmade kiirtest kaks ihmjat punkti; piht hakkas tüsenema, juuksed halastamatult maha tulema; kolmkümmend aastat sai täis, ja ta polnud veel sammugi üheski osas edasi liikunud, vaid seisis ikka oma eluareeni lävel, sealsamas, kus kümme aastat tagasi.
Ikka veel valmistus ta elu alustama ja joonistas peas oma tuleviku mustrit; kuid iga üle ta pea vilksatava aastaga pidi ta üht-teist selles mustris muutma või sootuks ära jätma.
Elu jagunes ta silmis kaheks: üks pool oli töö ja igavus – tema jaoks olid need sünonüümid – , teine rahu ja vaikne rõõm. Seepärast viis peamine tegevus, teenistus, teda algul kõige rängemini segadusse.
Kuna ta oli üles kasvanud südamaa provintsis, kodukoha vagurate, soojade harjumuste ja kommete keskel, liikunud kahekümne aasta jooksul ühest omaste, sõprade ja tuttavate kallistusest teise, siis oli ta perekondlikkusest sedavõrd läbi imbunud, et isegi eesootavat teenistust kujutles ta mingil määral perekondliku tegevusena, nagu oli näiteks kulu- ja tuluarvete mõnus vihikusse märkimine tema kodus, kus isa seda tegi.
Tema arvas, et ühe ametkonna