hoolimata läks tema sõbral Stolzil ometi korda teda seltskonda kaasa viia; kuid Stolz sõitis sagedasti Peterburist Moskvasse, Nižni Novgorodi, Krimmi, pärast ka välismaale, ja ilma temata langes Oblomov varsti üle pea oma üksindusse, millest teda võis välja kiskuda ainult mõni erakordne, tavalistest päevasündmustest erinev juhtum; kuid neid ei olnud, ei olnud tulevikuski ette näha.
Kõigele sellele lisandus aastate jooksul süvenev lapseea argus, hädaohu ja kurja kartmine kõigest, mis oli väljaspool tema igapäevast kodust elu, – ilmne välismaailma mitmesugustest nähtustest võõrdumise tagajärg.
Magamistoa pragunenud lagi teda näiteks ei hirmutanud: ta oli sellega harjunud; ka ei tulnud talle mõttessegi, et alatine sumbunud toaõhk ja kinnises ruumis viibimine võiks tervisele kahjulikum olla kui öine niiskus, või et igapäevane liigsöömine võiks kujuneda omamoodi aeglaseks enesetapmiseks; sellega oli ta harjunud ja ei kartnud seda.
Aga ta ei harjunud liikumise, elu, rahvarohkuse ja askeldamisega.
Tunglev rahvahulk ängistas teda, lootsikusse istus ta kaheldes, kas ta jõuab õnnelikult teisele kaldale; tõllas istudes ootas ta kogu aeg, et hobused hakkavad perutama ja lõhuvad kõik pilbasteks.
Mõnikord valdas teda neurasteeniline hirm: ta kartis ümbritsevat vaikust või ei teadnud isegi, mida ta õieti kartis, – igatahes tuli tal kananahk ihule. Ajuti piilus ta pimeda nurga poole, oodates, et kujutlusvõime mängib talle tüki ja näitab mõnd üleloomulikku nähtust.
Nõnda lõppes tema osa seltskonnas. Laisalt lõi ta käega kõigile lootustele, mis teda nooruses olid petnud või mida tema oli petnud, kõigile hellalt kurbadele, heledatele mälestustele, mis panevad mõnel veel vanaduseski südame põksuma.
VI
Mis ta siis kodus tegi? Luges? Kirjutas? Õppis?
Jah, kui raamat või ajaleht pihku puutus, siis luges ta selle läbi.
Kui ta kuulis mõnest silmapaistvast teosest, tuli tal tahtmine sellega tutvuda; ta otsis või palus kelleltki raamatut, ja kui ta selle kohe sai, asus ta ka lugema; tal tekkis sellest juba teatav ettekujutus; veel üks samm – ja asi oleks talle täiesti selgeks saanud; aga näe, juba ta heitis pikali ja hakkas apaatselt lakke vahtima, läbilugemata ja lõpuni mõistmata raamatut kõrvale pannes.
Ükskõiksus valdas teda veel rutemini kui vaimustus: kunagi ei võtnud ta käest ärapandud raamatut uuesti käsile.
Muidu õppis ta nagu teisedki, nagu kõik, seega viieteistkümnenda eluaastani kodukoolis; siis otsustasid vanad Oblomovid pika kõhklemise järel Iljuša Moskvasse saata, kus ta tahes-tahtmata pidi stuudiumi läbi tegema.
Arg, apaatne loomus ei lasknud tal koolis, võõraste hulgas, oma laiskust ja tujukust täielikult avaldada, sest seal hellitatud pojukestele erandeid ei tehtud. Paratamatult istus ta klassis sirge seljaga, kuulas, mis õpetajad rääkisid, sest muud ta teha ei saanud, ning suure vaevaga, higistades ja ohates õppis ta oma tükid ära.
Seda kõike pidas ta üldse karistuseks, mida taevas meile meie pattude pärast peale on pannud.
Õpetaja poolt tõmmatud küünekriipsust ülesantud tüki mõne rea all ta kaugemale ei vaadanud, mingisuguseid küsimusi ta ei esitanud ja seletusi ei nõudnud. Ta oli sellega rahul, mis kaustikusse oli kirjutatud, ega avaldanud tüütut uudishimu ka mitte siis, kui ta kõigest õpitust ja kuuldust aru ei saanud.
Kui tal õnnestus raamatust, mida nimetati statistikaks, ajalooks või majandusteaduseks, kuidagimoodi jagu saada, siis oli ta enesega täiesti rahul.
Kui aga Stolz tõi talle raamatuid, mida veel peale selle oli vaja läbi lugeda, siis vahtis Oblomov tükk aega vaikides sõbrale otsa.
“Ka sina, Brutus, – minu vastu!” ütles ta ohates ja asus raamatute kallale.
Niisugune liigne lugemine oli tema meelest raske ja loomuvastane.
Mistarvis kõik need kaustikud, nende kirjutamiseks kulub ju nii palju aega, paberit ja tinti? Mistarvis need õpperaamatud? Lõpuks, mistarvis see kuue-seitsmeaastane mungaelu, valjus, karistused, istumine ja piinlemine ülesannete kallal, jooksmise, vallatamise ja lõbutsemise keeld, niikaua kui kõik pole ära õpitud?
“Millal siis elatakse?” küsis ta iseeneselt. “Millal siis see teadmiste kapital käiku lastakse, kui suuremat osa sellest elus üldse vaja ei lähe? Mida peaksin ma näiteks Oblomovkas majandusteadusega, algebraga või geomeetriaga peale hakkama?”
Isegi ajalugu tekitas ainult tuska: õpid ja loed, et olid rasked ajad, et inimene oli õnnetu; et siis võttis ta oma jõu kokku, rügas, rähkles, kannatas hirmsasti ja nägi vaeva, valmistas paremaid päevi ette. Viimaks need saabusid – siin võiks nüüd ajalugu ometi hinge tõmmata: aga ei, jälle ilmusid mustad pilved, jälle lammus kogu ehitus; jälle töö, rähklemine… Paremad päevad ei peatu, kihutavad mööda – ning elu muudkui voolab ja voolab, üks häda teise otsa.
Tõsine lugemine tegi talle vaeva. Filosoofid ei suutnud temas spekulatiivsete tõdede janu äratada…
Selle-eest läksid luuletajad talle sügavale südamesse: temast sai noormees, nagu olid kõik teised. Algas temalgi õnnelik tähetund, mis kedagi ei reeda, mis kõigile naeratab, algas jõudude, elamislootuste, õnneigatsuste, tubliduse ja tegutsemishimu õitselepuhkemise aeg; algas südame pekslemise, tuiksoone tuksumise, hingevärinate, vaimustatud kõnede ja õndsusepisarate ajajärk. Mõistus ja süda selginesid: ta raputas enesest unisuse, hing nõudis tegevust.
Stolz aitas sõbral seda silmapilku pikendada, niipalju kui see iganes oli tema sõbra loomuse juures võimalik. Ta tabas Oblomovi luuletajate lugemiselt ja hoidis teda poolteist aastat filosoofia ja teaduse piitsa all.
Kasutades vaimustatud noorusunistuste lendu, avas ta talle luules peale lugemishimu veel teisigi eesmärke, näitas tõsisemalt kauges perspektiivis nii enese kui tema eluteed, ahvatles sõpra enesega kaasa tulevikku. Mõlemad tundsid meeleliigutust, nutsid, andsid teineteisele pühalikke tõotusi, et nad valivad mõistliku ja valgustatud elutee.
Stolzi nooruslik tulisus hakkas ka Oblomovile külge ning ta janunes tööd ja kauget, kuid võluvat eesmärki.
Aga eluõitseng möödus, ilma et ta oleks vilja kandnud. Oblomov kainenes ning haruharva luges ta veel ühe või teise Stolzi poolt kättejuhatatud raamatu läbi, ja sedagi mitte ruttu, ahmides ja õhinal, vaid laskis laisalt silmi üle ridade liikuda.
Oli loetav koht ei tea kui huvitav, siiski pani ta, kui lõuna või uneaeg kätte tuli, raamatu kohe kummuli, kaaned ülespoole, ning läks sööma või kustutas küünla ja heitis magama.
Kui ta oli talle toodud esimese ande läbi lugenud, siis ei küsinud ta teist; kui see aga küsimata toodi, siis luges ta ka selle pikapeale läbi.
Hiljem ei hakanud ta enam esimestki annet läbi lugema, istus vabal ajal enamasti käsipõsakil laua ääres; mõnikord kasutas ta küünarnuki asemel peatoeks sedasama raamatut, mille Stolz oli talle peale sundinud.
Nõnda lõpetas Oblomov oma hariduse. See päev, kus ta viimast loengut kuulas, sai ühtlasi tema hariduse piiritulbaks. Nagu õpetaja tõmbas omal ajal raamatusse küünekriipsu, nii tõmbas nüüd õppeasutuse juhataja oma allkirjaga lõputunnistusele selle kriipsu, millest kaugemale meie kangelane ei pidanud tarvilikuks oma teadusehimus minna.
Tema pea kujunes surnud asjade, surnud isikute, ajajärkude, arvude, usundite, mitte millegagi seostuvate majandusteaduslike, matemaatiliste ja muude tõdede, probleemide, teeside jms. arhiiviks.
See oli nagu raamatukogu, kus leidub ainult üksikuid juhuslikke köiteid mitmesuguste teadusharude tervikväljaannetest.
Õppimine avaldas Ilja Iljitšile imelikku mõju: talle tundus, et teaduse ja elu vahel seisab sügav kuristik, millest ta ei püüdnud üle saada. Elu oli eraldi omaette, teadus omaette.
Ta oli õppinud maksvusel olevaid ja ka ammu maksvuse kaotanud õigusi, teinud läbi kohtupraktika kursuse; aga kui kodus tuli vargusjuhtumi korral politseile kirjalik teadaanne saata, võttis ta sule ja paberilehe, mõtles ja mõtles ning laskis lõpuks kirjutaja kutsuda.
Arved