maha, et saia üles võtta, ja märkas alles siis, et tal on käed kinni, nii et saia üles võtta ei saa.
“Noh, võta üles!” ütles Ilja Iljitš pilkavalt. “Mis sa ootad? Mis viga on?”
“Te saadana sarvilised!” pahvatas Zahhar vihaselt mahakukkunud asjadele. “Ja kesse siis otse lõuna eeli oodet sööb?”
Nüüd pani ta kandiku käest ja korjas pillatud asjad põrandalt üles; saiale puhus ta veel enne peale, kui ta selle lauale pani.
Ilja Iljitš hakkas hommikueinet sööma, kuna Zahhar natuke maad eemal seisma jäi ja põrnitses nägu ära keerates härra poole; nähtavasti oli tal nõu midagi öelda.
Kuid Oblomov sõi ega pööranud talle üldse tähelepanu.
Zahhar köhatas paar korda
Oblomov ei teinud väljagi.
“Majavalitseja saatis jälle sõna,” hakkas Zahhar areldi rääkima. “Podrätsik käis ka siin, küsis, kas ta ei võiks meie korterit näha. Ikke selle ümberehituse pärast…”
Ilja Iljitš sõi ja ei vastanud sõnagi.
“Ilja Iljitš,” ütles Zahhar natukese aja pärast veel tasemini.
Ilja Iljitš tegi, nagu ta ei kuuleks.
“Tuleval nädalil peab välja kolima,” kähises Zahhar.
Oblomov jõi veiniklaasi tühjaks ja ei vastanud midagi.
“Mis siis nüüd teha, Ilja Iljitš?” küsis Zahhar peaaegu sosinal.
“Ma keelasin mulle sellest rääkida,” vastas Oblomov kurjalt, tõusis lauast ja astus Zahhari ette.
See taganes.
“Sa oled lihtsalt mürgine inimene, Zahhar!” lisas Oblomov tunderõhuga.
Zahhar haavus.
“Või mürgine?” ütles ta. “Mismoodi ma mürgine olen? Ma põle kedagi tapnud.”
“Miks ei ole mürgine!” vastas Ilja Iljitš. “Sa mürgitad mu elu.”
“Mina põle mürgine!” kinnitas Zahhar.
“Miks sa mind selle korteriga kord rahule ei jäta?”
“Mis ma pean siis tegema?”
“Aga mis mina peaksin tegema?”
“Te pidite ju majaperemehele kirjutama?”
“Küll ma kirjutan, oota: nii kähku ei saa!”
“Kui võtaksite kätte ja kirjutaksite nüüd kohe?”
“Kohe, kohe! Mul on tähtsamaidki asju. Sa arvad, et see on puulõhkumine: priuh ja prauh! Näed,” ütles Oblomov, keerutades sulge kuivanud tindipotis, “tintigi ei ole! Kuidas ma saan siis kirjutada?”
“Ma teen kaljaga vedelaks,” ütles Zahhar ja läks tindipotiga kärmesti eestuppa, kuna Oblomov hakkas paberit otsima.
“Ja paberit ka ei ole!” ütles ta endamisi laekas koblates ja laualt otsides. “Ja ei olegi! Oh, seda Zahhari küll: ei lase lihtsalt elada!”
“Noh,” ütles ta sisseastuvale Zahharile, “või sina pole mürgine! Millegi eest sa ei hoolitse! Miks ei ole majas paberit?”
“Mis eest te mind nuhtlete, Ilja Iljitš?” ütles Zahhar. “Mina olen ristiinime, mispärast te mind mürgiseks sõimate? Muud ei kuule kui – mürgine! Me oleme vana härra aegas sündind ja kasvand, tema sõimas kutsikaks ja kiskus kõrvustki, aga nisukest sõna me ei kuulnud, nisukesi väljamõtlemisi ei olnud! Näe, paber on siin, olge lahked!”
Ta võttis riiulilt pool poognat halli paberit ja ulatas härrale.
“Kas siis selle peale kõlbab kirjutada?” küsis Oblomov paberilehte põrandale visates “Seda ma olen pannud öösi veeklaasi peale, et sinna midagi sisse ei satuks… midagi mürgist.”
Zahhar keeras näo ära ja põrnitses seina.
“Noh, ükskõik, anna siia, ma kirjutan mustalt valmis, Aleksejev kirjutab pärast puhtalt ümber.”
Ilja Iljitš istus laua äärde ja viskas nobedasti paberile: “Lugupeetud härra!”
“Küll on vilets tint!” ütles ta. “Teinekord ole hoolsam ja täida korralikult oma kohust!”
Ta mõtles natuke ja hakkas kirjutama:
“Korter, milles ma teisel korral elan ja mis teie kavatsust mööda kuulub ümberehitamisele, vastab täielikult minu eluviisidele ja harjumustele, mis ma siin pikemat aega elades olen omandanud. Sain oma pärisorjalt Zahhar Trofimovilt kuulda, et Teie olete mulle käskinud teatada, et minu käsutuses olev korter…”
Oblomov luges vahepeal kirjutatu läbi.
“Kohmakas,” ütles ta, “kaks korda üksteise järel “et” ja eespool kaks korda “mis”.”
Ta luges veel kord sosinal ja muutis sõnade järge: nüüd käis “mis” teise majakorra kohta – jälle polnud hea. Ta parandas selle vea kuidagi ära ja hakkas siis mõtlema, kuidas “et” kordamata jääks.
Ta tõmbas mõne sõna maha ja kirjutas jälle uuesti. Kolm kord vahetas “et” kohta, kuid emb-kumb: kas tuli mõttetus välja või “et” sattus ikka teisega kõrvu.
“Ikka see “et” jääb jalgu!” ütles ta kannatamatult. “Ääh, kurat võtaks üldse seda kirja! Murra nüüd niisuguste tühiste asjade pärast pead! Ma pole enam harjunud asjalikke kirju kirjutama. Ja kell hakkab juba kolm saama! – Zahhar, säh!”
Ta tõmbas kirja neljaks ja viskas tükid põrandale.
“Nägid?” küsis ta.
“Nägin,” vastas Zahhar paberitükke korjates.
“Siis jäta mind korteriga rahule! Ja mis need veel on?”
“Arved.”
“Oh, jumal küll! Sa piinad mind surnuks! Noh, kui palju on, ütle ruttu!”
“Näe, lihunikule kaheksakümmend kuus rubla viiskümmend neli kopikat.”
Ilja Iljitš lõi käsi kokku.
“Oled sa arust ära? Lihunikule üksi nii suur hunnik raha?”
“Kolm kuud põle makstud, nõnda see hunnik tuleb! Siin on kõik kirjas, varastud põle midagi.”
“No ütle veel, et sa pole mürgine!” ütles Oblomov. “Miljoni eest loomaliha ostetud! Kuhu see sul kõik mahub? Oleks, et sa kobedamakski läheksid!”
“Ega mina põle seda ära söönd!” kähvas Zahhar vastu.
“Ah ei ole? Ah sina pole söönud?”
“Mis te siis veel leiva pärast mulle ette viskate? Näh, vaadake!”
Ja Zahhar pistis härrale ka teised arved pihku.
“Noh, kellele veel?” küsis Ilja Iljitš, lükates võidunud kaustikud pahaselt eemale.
“Sada kakskümmend üks rubla kaheksateist kopikat leivapagarile ja aiaviljamüüjale.”
“See on röövimine! See on pagan teab mis!” ütles Oblomov enesevalitsust kaotades. “Oled sa lehm või, et sa nii palju aiavilja näost alla ajad?..”
“Ei! Mina olen mürgine inimene,” tähendas Zahhar kibestunult ja pöördus nüüd täiesti küljega härra poole. “Kui te Mihhei Andreitšit üle läve ei laseks, siis kuluks vähem!” lisas ta juurde.
“Noh, kui palju see siis lõpuks tuleb, arva kokku!” ütles Ilja Iljitš ja hakkas ise ka arvutama.
Zahhar hakkas näppudel kokku võtma.
“Pagan teab, mis jamps see on: iga kord on ise summa!” ütles Oblomov. “Noh, palju sina said? On kakssada või?”
“Oot-oot, andke aega!” torises Zahhar