lõpule jõudes. “Olge hääd, andke raha!”
“Mis, kas kohe või? Oota homseni, ma vaatan veel üle.”
“Kuidas soovite, Ilja Iljitš, aga nemad paluvad küll…”
“Nonoh, jäta järele! Kui ma ütlesin juba, et homme, siis saad homme. Mine oma tuppa, ma hakkan tööle: mul on tähtsamaid muresid.”
Ilja Iljitš istus mugavamini tugitooli, keris jalad enda alla, kuid ei jõudnud veel mõtlema hakata, kui esikust kostis uksekell.
Sisse astus lüheldane mees; tal oli paras kõhuke, valge nägu, roosad palged ja paljas pealagi, mida kukla tagant piirasid paksud mustad juuksed nagu narmad. Pealagi oli ümmargune ja nii läikivalt paljas, nagu oleks ta lihvitud elevandiluust. Külalise olekus torkas silma hoolitsevalt tähelepanelik ilme, ükskõik, mida ta vaatas, rahulikuks harjutatud pilk, mõõdukas naeratus, ametlikult viisakas, tagasihoidlik käitumine.
Tal oli seljas lahe, mugav sabakuub, mille laiad hõlmad peaaegu paljast puudutusest väravatena lahti lõid. Ta pesu oli nii valge, et hiilgas, just nagu peaks ta läikiva pealaega kokku sobima. Parema käe nimetus sõrmes oli tal suur jäme sõrmus, mida ehtis mingisugune tume kivi.
“Doktor! Mis teid siia tõi?” hüüdis Oblomov, kuna ta ühe käe võõrale ulatas ja teisega tooli lähemale nihutas.
“Hakkas juba igav, et te olete terve, pole mind kutsunud, siis astusin ise sisse,” vastas arst naljatades. “Ei,” lisas ta tõsiselt juurde, “ma käisin üleval teie naabri pool ja tulin mööda minnes teid ka vaatama.”
“Tänan teid. Mis naabril on?”
“Jajah:… kolm-neli nädalat, võib ka olla, et sügiseni peab vastu, siis aga… tal on vesi kopsus: lõpp on kindel. Noh, aga teie tervis?”
Oblomov raputas kurvalt pead.
“Halb, doktorihärra. Mõtlesin juba ise teiega nõu pidada. Ei tea, mis teha. Kõht ei taha hästi seedida, rindealune teeb vaeva, kõrvetised piinavad kogu aeg, raske on hingata,” rääkis Oblomov haleda näoga.
“Lubage oma käsi,” ütles arst; ta katsus pulssi ja sulges seniks silmad. “Kas köha on?” küsis ta.
“Öösiti on, eriti siis, kui ma olen õhtust söönud.”
“Hm! Ja süda klopib vahel? Pea ka valutab?”
Arst esitas veel mõne seda laadi küsimuse, siis kallutas oma kiilaspead ja jäi mõttesse. Paari minuti pärast tõstis ta pea ja ütles kindlal toonil:
“Kui te veel paar-kolm aastat selles kliimas elate, kogu aeg lamate ja raskesti seeditavat, rasvast toitu sööte, siis surete rabandusse.”
Oblomov võpatas.
“Mis ma pean siis tegema? Õpetage, jumala pärast!” ütles ta.
“Sedasama, mis teisedki teevad: sõitke välismaale!”
“Välismaale?” kordas Oblomov üllatunult.
“Jah, muidugi; mis seal siis on?”
“Armas aeg, doktor, välismaale? Kuidas on see võimalik?”
“Miks mitte?”
Oblomov libistas pilgu enne üle oma keha ja siis üle oma kabineti, siis kordas masinlikult:
“Välismaale?”
“Mis teid siis takistab?”
“Mis takistab? Kõik…”
“Mis kõik? Pole raha või?”
“Jah, jah, raha pole mul tõepoolest,” ütles Oblomov õhinal, rõõmustades, et ta nii loomuliku takistuse oli leidnud, mille varju ta võis täiesti pugeda. “Lugege, mis külavanem mulle kirjutab… Kuhu see kiri nüüd jäi? Zahhar!”
“Hea küll, hea küll,” ütles doktor, “see ei puutu minusse; minu kohus on teile ainult öelda, et peate oma eluviisi muutma, kohta, kliimat, tegevust – kõike, kõike…”
“Hea küll, ma mõtlen järele,” ütles Oblomov. “Kuhu ma peaksin siis sõitma ja mis ma peaksin seal tegema?” küsis ta.
“Sõitke Kissingeni või Emsi,” soovitas arst, “seal saadate juuni ja juuli mööda; joote mineraalvett; siis sõitke Šveitsi või Tirooli – viinamarjakuuri läbi tegema. Seal saadate mööda septembri ja oktoobri.”
“Pagan teab kuhu – Tirooli!” sosistas Ilja Iljitš vaevu kuuldavalt.
“Siis veel kuhugi kuiva kliimasse, kas või Egiptusse…”
“Tohoh!” mõtles Oblomov.
“Jätke igasugune muretsemine ja kurvastamine…”
“Teil on hea rääkida,” tähendas Oblomov, “teie ei saa külavanemalt niisuguseid kirju…”
“Ka mõtlemisest peate hoiduma,” jätkas doktor.
“Mõtlemisest?”
“Jah, mõttepingutusest.”
“Aga minu mõisa ümberkorralduste plaan? Armas aeg, olen ma siis puupakk või?..”
“Naah, see pole minu asi. Minu kohus on ainult teid hoiatada. Ka kirgedest tuleb hoiduda, need takistavad paranemist. Peate katsuma oma meelt lahutada ratsutamisega, tantsimisega, jalutamisega värskes õhus, lõbusa vestlusega, eriti daamide seltskonnas, nii et süda ainult kerget ja mõnusat erutust tunneks.”
Oblomov kuulas teda noruspäi.
“Ja veel?” küsis ta.
“Siis veel lugemine ja kirjutamine – jumal hoidku selle eest! Üürige endale villa, mille aknad on lõuna poole, rohkem lilli, olgu teie ümber muusikat ja naisi…”
“Ja toit?”
“Liharoad, igasugune liha tuleb ära jätta, kallerdid ja jahutoidud samuti. Võite süüa kerget puljongit ja salatit; ainult ärge unustage: praegu liigub koolera mitmel pool ringi, pidage seda silmas, olge ettevaatlik… Jalutada võite kaheksa tundi päevas. Muretsege endale püss…”
“Issand!” ägas Oblomov.
“Lõpuks,” jätkas doktor, “sõitke talveks Pariisi ja lõbutsege seal elumöllus, ärge jääge mõtteid mõlgutama: teatrist ballile, maskeraadile, linnast välja maale, visiite tegema, et teid ümbritseks lakkamata sõprade seltskond, naer ja lärm…”
“Kas on veel midagi?” küsis Oblomov halvasti varjatud pahameelega.
Arst mõtles järele.
“Võiks ehk veel mereõhku proovida: astuge Inglismaal laevale ja sõitke Ameerikasse…”
Ta tõusis üles ja hakkas jumalaga jätma.
“Kui te seda kõike täpselt täidate…” ütles ta.
“Hea küll, hea küll, kindlasti täidan,” vastas Oblomov sarkastiliselt ning saatis arsti ukseni.
Doktor lahkus, jättes Oblomovi kõige haletsusväärsemas seisukorras maha. Oblomov sulges silmad, võttis pea käte vahele, vajus toolile kössi ja istus nõnda tükk aega, midagi nägemata või tundmata.
Selja tagant kostis arglik hüüe:
“Ilja Iljitš!”
“Noh?” vastas Oblomov.
“Mis ma pean majavalitsejale ütlema?”
“Mis asjas?”
“Kolimise asjas ikke.”
“Jälle hakkad sa sellega pihta?” küsis Oblomov imestades.
“Aga mis ma saan parata, isake Ilja Iljitš? Mõelge ometi ise: elu on mul niikuinii kibe, vaatan aina haua poole…”
“Ei, nähtavasti tahad sa mind selle kolimisega hauda ajada,” ütles Oblomov. “Kuula ometi, mis doktor räägib!”
Zahhar ei teadnud, mis vastata, ohkas ainult,