kui ta hinges tekkis äkki elav ja selge ettekujutus inimese saatusest ja eluülesandest ja kui ta mõttes kõrvutas selle ülesandega omaenda elu, kui ta peas ärkasid üksteise järel mitmesugused eluküsimused, lenneldes ehmunult sinna-tänna nagu tukkuvates varemetes ootamatust päikesekiirest üleskohutatud linnud.
Tal oli valus ja kurb oma pooliku arengu, oma kõlblate jõudude kasvu seismajäämise pärast, oma inertsuse pärast, mis sai talle igal pool takistuseks; ta tundis kadedust, et teised elavad nii sisukat ja avarat elu, aga tema kitsale ja armetule elurajale on nagu raske kivi ette veeretatud.
Ta arglikku hinge hakkas ahistama teadmine, et paljud tema loomuomadused ei ole üldse ärganudki, teisi on vaevalt puudutatud ja ühegi arengut pole lõpuni viidud.
Kuid ometi tundis ta valusa selgusega, et midagi head, midagi ilusat on temas nagu hauda maetud, et nüüd on see võib-olla juba surnud, aga võib-olla lebab kui kuld mäepõues, ja oleks juba ammu aeg lasta seda kulda rahana käibele.
Kuid varandus on maetud paksu, raske prahi- ja kõntsakorra alla. Keegi nagu oleks elu ja ilma poolt talle annetatud kallisvara tema tagant varastanud ja tema enese hinge maha matnud. Oli midagi, mis ei lasknud teda eluteele tormata ning mõistuse ja tahte täispurjes edasi kihutada. Teadmata salavaenlane oli juba tee algul oma raske käe tema peale pannud ja teda inimelu otsesest sihist kaugele eemale tõrjunud…
Ja vaevalt jõuab ta veel sellelt kõnnurajalt, sellest umbpadrikust õigele teele. Mets on ümberringi ning hinges läheb ikka rägusemaks ja hämaramaks, rada rohtub ikka enam ja enam; enesetunnetuse hele silmapilk kordub ikka harvemini ja äratab veel ainult silmapilguks tema uinuvad jõud. Mõistus ja tahe on ammu ning vististi lootusetult halvatud.
Ta elusündmused on mikroskoopiliselt tillukesteks muutunud, kuid nendegi sündmustega ei suuda ta toime tulla; mitte tema ei astu ühe sündmuse juurest teise juurde, vaid need paiskavad teda sinna-tänna, nagu laineharjalt laineharjale; tal endal ei ole jõudu ühele tahtesitkust vastu panna ega lasta ennast teisel mõistusega kaasa viia.
Kibe oli see salajane pihtimus iseenesele. Viljatud kahetsused möödalastud aja pärast ja südametunnistuse kõrvetavad etteheited torkisid teda nagu nõelad; ning ta püüdis kõigest väest seda koormat oma turjalt ära saada ja leida endast väljaspool süüdlast, kelle poole pöörata etteheidete astelt… Aga kelle poole?
“See kõik on… Zahhari süü!” sosistas ta.
Tal tuli viimane stseen Zahhariga peensusteni meelde ning ta nägu pahvatas häbist lausa lõõmavalt punaseks.
“Kui keegi oleks seda pealt kuulnud?..” mõtles ta. “Jumalale tänu, et Zahhar ei oska seda kellelegi edasi rääkida; ja ega teda ei ustaks ka; jumalale tänu!”
Ta ohkas, needis ennast, viskles küljelt küljele, otsis süüdlast, aga ei leidnud. Tema ähkimine ja õhkimine ulatus ka Zahhari kõrvu.
“Näh, kali a’ab teise nüüd puhutama!” urises Zahhar südametäiega.
“Miks ma olen niisugune?” küsis Oblomov eneselt peaaegu pisarsilmil ja peitis pea uuesti teki alla. “Miks ometi?”
Otsides asjata seda kurja juurt, mis ei lasknud tal nagu kord ja kohus “teiste” viisil elada, ohkas ta ja sulges silmad, ning mõne minuti pärast hakkas uni jälle tema meeli vangistama.
“Ka mina… tahaksin…” ütles ta vaevaga silmi lahti kiskudes, “midagi niisugust… On siis loodus mind päriselt vaeslapseks jätnud… Aga ei, ma ei või kurta… tänu jumalale…”
Sellele järgnes rahunemisohe. Ärevusepingest jõudis Oblomov jälle oma tavalisse olekusse – rahulikku ükskõiksusse.
“Nähtavasti on see mu saatus. Mis saan mina sinna parata?..” sosistas ta päris une eel.
““Paari tuhande jägu vähäm”,” ütles ta valjusti läbi une. “Kohe-kohe, oota…” – ja ta toibus poolärkvele.
“Siiski… huvitav oleks teada, miks ma… olen niisugune?..” sosistas ta jällegi. Ta silmalaud vajusid täiesti kinni. “Jah, mispärast?.. Vististi… sellepärast,” püüdis ta veel midagi öelda, kuid ei saanud.
Nõnda ei jõudnudki ta mõttes põhjuseni; suu vakatas poolel sõnal ja jäigi paokile. Sõnade asemel kuuldus veel üks ohe ja siis hakkas kostma muretult magava mehe rahulikku norskamist.
Uni pani tema mõtete laisalt aeglase voolu seisma ja viis ta lennul teise ajajärku, teiste inimeste hulka, teise paika, kuhu ka meie lugejaga talle järgmises peatükis järele läheme.
IX
Kus me oleme? Mis õnnistatud maanurka on meid toonud Oblomovi uni? Mis imeline maa!
Ei ole siin küll merd, ei kõrgeid mägesid, kaljusid, kuristikke ega põliseid metsi – ei ole siin midagi võimsalt suurejoonelist, tumedat ega metsikut.
Ja milleks peakski miski olema metsik ja suurejooneline? Näiteks meri? Jäägu ta rahus! Ta teeb ainult inimese meele nukraks: merd vaadates tahaks nutta. Ääretu veeväli toob südamesse kartust, ja pole seal ka paika, kus võiks puhata lõpmatu vaatepildi üksluisusest piinutatud pilk.
Murdlainete möirgamine ja kaldalepaiskumise mürin ei hellata õrnu kuulmeid: juba maailma algusest peale kordab see ikka üht ja sama, laulab üht ja sama tumedat, mõistetamatut laulu; ikka kuuldub selles sama oigamist, ikka sama hala igavesti piinamisele mõistetud koletise suust, ikka nagu kellegi südamesse lõikavaid, kohutavaid häälitsusi. Ei kõla seal lindude vidinat, ainult hääletud, otsekui paigale nõiutud kajakad liuglevad nukralt piki rannaäärt ja tiirutavad vee kohal.
Jõuetu on nende looduse valukarjete kõrval metslooma möirgamine, nõrguke on ka inimese hääl, ja inimene isegi nii väike ja tühine, et kaob märkamatuks selle hiigelpanoraami pisidetailide hulgas! Võib-olla seepärast ongi tal nii raske merd vaadata.
Ei, jäägu ta rahus, see meri! Isegi ta vaikus ja liikumatus ei sünnita rõõmutunnet südames: suure veekogu vaevu märgatavas õõtsumises näeb inimene ikka sama mõõtmatut jõudu, mis ajuti küll magab, kuid mis teinekord nii salvavalt tema uhke tahte üle irvitab ja tema julged kavatsused, tema töö ja vaeva nii sügavale oma põhja matab.
Ka mäed ja kuristikud pole loodud inimesele rõõmuks. Nad on ähvardavad, kohutavad, just nagu inimese poole sirutatud metsalise küüned ja hambad; nad tuletavad meile liiga valusalt meie surelikkust meelde ning hoiavad meid kartuses ja mures oma elu pärast. Isegi taevas paistab kaljuharjade ja kuristikkude kohal nii kauge ja kättesaamatu, nagu oleks ta inimesed maha jätnud.
Mitte niisugune pole see rahulik paigake, kust meie kangelane end korraga leidis.
Seal näib taevas just end maad ligi suruvat, mitte selleks, et tema pihta valusamalt oma nooli pilduda, vaid ennemini selleks, et teda armastuses tugevamini kallistada; nagu isamaja varjav katus laotub ta madalale inimeste pea kohale, küllap selleks, et valitud nurgakest kõige kurja eest kaitsta.
Päike paistab seal umbes pool aastat heledasti ja palavalt, ning peale sedagi ei lahku ta järsku, vaid taganeb nagu vastu tahtmist, kord või kaks veel ümber pöördudes, et heita pilku armsale paigale ja kinkida talle sügise sajuilmade vahel veel mõni soe, selge päev.
Sealsed mäekünkad on üksnes nende kohutavate mägede mudelid, mis masendavad meie meelt. Nad on üksnes laugjad kingud ridamisi, mille otsast on vallatusetujus hea selili alla lasta või istuda ja mõtlikult vaadelda loojenevat päikest.
Jõgi voolab rõõmsalt vallatades ja mängeldes, paisub mõnes kohas koolusilmuseks, tõttab teisal nobedalt ja nöörsirgelt või rahuneb otsekui mõttesse jäädes ning roomab vaevu-vaevu üle kivide, hargnedes vahetevahel vilgasteks ojakesteks, mille vulina saatel on nii hea uinuda.
Viisteist kuni kakskümmend versta ümberringi kujutab see maanurk endast maalietüüde, rõõmsaid, naeratavaid maastikke. Selge jõekese liivased ja libajad kaldad, kinkudest veepiirini ulatuv madal võsa, kõverik jäärak, mille põhjas voolab oja, kasesalu, – see kõik oleks nagu meelega paigale seatud ja meistri käega üles maalitud.
Nii