lapse pärast, kord hirmu, et poiss võib kukkuda ja nina veriseks lüüa, kord sügavat meeleliigutust tema lapselikult puhtsüdamlike õrnuste pärast või tumedat muret tema aimatava tuleviku pärast; sest ainult see täitis veel vanainimese südant, ainult need mured ja rõõmud soojendasid ta verd ja hoidsid mingil määral ta unist elu ärkvel, mis muidu oleks ehk ammugi kustunud.
Kuid mitte alati pole laps nii elav: mõnikord jääb ta hoidja kõrval istudes äkki vagusi ja vaatab kõike nii teraselt. Lapse mõistus jälgib hoolega teda ümbritsevaid elusündmusi; need langevad sügavale ta hinge, kus nad siis temaga ühtaegu kasvavad ja valmivad.
On imeilus hommik; õhk on jahedalt värske; päike on alles madalas. Maja, puud, tuvikong ja rõdu – kõik heidavad veel pikki varje. Aias ja õues on seetõttu varjulisi soppe, mis meelitavad mõtlema või tukkuma. Ainult rukis põllul leegib nagu tules ning jõgi sädeleb ja virvendab, nii et silmadel hakkab valus.
“Nänn, miks on siin tume ja seal hele, ja siin läheb ka juba heledaks?” küsib poiss.
“Sellepärast, kullake, et päike läheb kuule vastu, ei näe teda ja on seepärast mossis; aga nii kui ta teda kaugelt silmab, hakkab üle näo särama.”
Laps mõtleb ja vahib ringi: näeb, kuidas Antip läheb vett tooma, kuna teine, kümme korda suurem Antip mööda maad tema kõrval käib; veevaat on maapinnal majasuurune, hobuse vari ulatab üle aasa; vari teeb aasal ainult paar sammu ja siis ongi ta juba üle mäe, Antip ise aga pole veel õuestki välja jõudnud.
Ka laps astub paar sammu, veel üks samm – ja temagi jõuaks üle mäe.
Ta tahaks mäe otsa minna, et vaadata, kuhu hobune jäi. Ta ruttab juba värava poole, kui aknast kostab ema hääl:
“Hoidja! Kas sa ei näe, et laps jooksis päikese kätte? Vii ta vilusse, ta pea hakkab valutama, kui päike pähe paistab, süda hakkab läikima, ja siis ei taha ta süüa. Nõnda jookseb ta sul viimaks veel jäärakusse!”
“Ossa väänik!” poriseb hoidja tasakesi ja toob poisi trepile tagasi.
Terasel, tähelepanelikul pilgul vaatab ja jälgib laps, mis täiskasvanud teevad, millega nad hommikupooliku mööda saadavad.
Ükski pisiasi, ükski jooneke ei jää tema uuriva pilgu eest varjule; koduse elu-olu pilt uurendub kustumatult tema hinge; vastuvõtlik mõistus saab toitu elavatest näidetest ja märgib alateadlikult üles nähtava elu eeskujul omaenda tulevase elu põhiplaani.
Ei saa öelda, et hommik läheks Oblomovite majas asjatult kaduma. Kotletiliha ja aedvilja hakkivate nugade täksimine kostab köögist isegi külasse.
Peretoast kuuldub värtna vurinat ja tasast, peenikest naisehäält: ei saa õieti aru, kas ta nutab või leelutab mingit kaeblikku sõnatut laulu.
Niipea kui Antip veevaadiga hoovi jõuab, tulevad igast nurgast naised ja kutsarid pangedega, kannudega ja künadega.
Vanaeit tuleb aida poolt, viib kööki kausitäie jahu ja kamalutäie mune; kokk viskab lahtisest aknast vett välja, Arapkale otse kaela, sest see istub ja vahib kogu hommiku akna all, limpsates keelt ja liputades saba.
Ka vana Oblomov ise pole tegevuseta. Hommikust saati istub ta akna all ja jälgib hoolega, mis väljas tehakse.
“Hei, Ignaška, lollpea, mis sul seal käes on?” küsib ta möödaminevalt mehelt.
“Lähen peretuppa nuge ihuma,” vastab see isanda poole vaatamata.
“Noh, mine, mine; vaata, et sa hästi teravaks teed!”
Siis peatab ta vanaeite.
“Hei, vanamoor! Kuule, vanamoor! Kus sa käisid?”
“Keldris, härra,” vastab eit, hoiab kätt silmade varjuks ja vahib üles akna poole. “Lõunalauale piima toomas.”
“Noh, mine aga, mine!” ütleb härra. “Vaata, et piima maha ei loksuta! Aga sina, Zahhar, va vigurivänt, kuhu sina siis jälle lippad?” hüüab ta seejärel. “Küll ma sulle näitan! Juba kolmat korda näen sind nõnda lippamas! Kebi eestuppa tagasi!”
Ja Zahhar läheb uuesti eestuppa tukkuma.
Kui tulevad lehmad karjamaalt, on vana Oblomov esimene, kes nende jootmise eest muret peab; kui ta näeb, et koer ajab kana taga, võetakse kohe valjud abinõud tarvitusele, et korralagedusele lõppu teha.
Ka Oblomovi naine on väsimatult ametis: ligi kolm tundi arutab ta rätsep Averkaga, kuidas Iljale isa vammusest kuube õmmelda; ise tõmbab ta kriidiga jooned ette ja peab silmas, et Averka kalevit ei näppaks; pärast läheb ta teenijatetuppa ja määrab igale tüdrukule päevase pitsiniplamise jao kätte; siis kutsub ta kas Nastasja Ivanovna, Stepanida Agapovna või mõne teise oma saatkonnast enesega kaasa ja läheb praktilisel otstarbel aeda jalutama: vaatama, kuidas õunad valmivad, kas mõni küpsem on juba maha potsatanud, kas on vaja midagi pookida või pügada, jne.
Kuid peamureks on köök ja lõunasöök. Lõunasöögi üle peab kogu maja nõu; isegi igivana tädi võtab sellest osa. Igaüks soovitab omalt poolt mõne toidu: kes sisikonnasuppi, kes nuudleid või magu, kes rupskeid ja punast või valget kastet.
Iga nõuanne kuulatakse ära, arutatakse põhjalikult läbi ja lõpuks võetakse ta perenaise poolt vastu või lükatakse tagasi.
Vahetpidamata saadetakse Nastasja Petrovna või Stepanida Ivanovna kööki meelde tuletama, mida tuleb toidule juurde lisada või mida tegemata jätta, saadetakse suhkrut, mett või veini viima ning valvama, et kokk selle kõik ikka toidu sisse paneks.
Toidu eest hoolitsemine on Oblomovkas kõige olulisem ja esmajärgulisena töö. Missuguseid vasikaid nuumatakse seal pühadeks! Missuguseid linde seal kasvatatakse! Kui palju kaalumist ja arvestust ja muret nõuab see kasvatamine! Kalkuneid ja kanapoegi, keda on sünnipäevadeks ja muudeks tähtsamateks puhkudeks määratud, söödetakse pähklitega; hanedelt võetakse liikumise võimalus, pannakse nad mõni päev enne pühi kotiga rippuma, et nad hästi rasva läheksid. Kui palju on majas keediseid, küpsiseid, hapendatud ja soolatud tagavara! Missugust mõdu ja kalja valmistatakse Oblomovkas, missuguseid pirukaid seal küpsetatakse!
Nõnda toimetavad ja askeldavad kõik kuni lõunani, kõik elavad tähtsat, sisukat sipelgaelu.
Ka pühapäeviti ja pühade ajal on need töökad sipelgad väsimatult ametis: siis kostab köögist veel sagedam ja ägedam nugade täksimine; vanaeit käib mitu korda köögi ja aida vahet ning toob kaks korda niipalju mune ja jahu; linnuaias on rohkem valukisa ja verevalamist. Küpsetatakse hiiglasuur pirukas, mida härrased veel teiselgi päeval söövad; kolmandal-neljandal päeval lähevad jäänused teenijatetuppa; piruka eluiga kestab aga reedeni, kus üks järelejäänud, kõvaks kuivanud, täidiseta nukk erilise armu osutuseks Antipile osaks saab, kes risti ette lüües asub kartmatult ja raginal seda põnevat kivikõva maiust hävitama, tundes rohkem kui pirukast endast rõõmu teadmisest, et see pirukas on härraste laualt, nii nagu arheoloog mõnest tuhandeaastasest potitükist mõnuga viletsat veini joob.
Seda kõike vaatab ja jälgib laps oma valvsalt tähelepaneliku lapsemõistusega. Ta näeb, kuidas pärast kasulikult ja usinas töös möödasaadetud hommikut jõuab kätte lõuna ja lõunasöök.
Lõunaaeg on lämmatavalt palav; taevas pole ainustki pilvelaju. Liikumatult seisab päike pea kohal ja kõrvetab muru. Õhk ei vooga, vaid seisab paigal. Leheke ei lipenda, vesi ei virvenda; küla ja väljade kohal lasub segamatu vaikus; kõik on nagu surnud. Inimese hääl kostab ses tühjuses heledasti ja kaugele. Kahekümne sülla kauguseltki võib kuulda kärbse lendamist ja pirinat, paksus rohus noriseb keegi vahetpidamata, nagu magataks seal magusat und.
Ka majas valitseb surmavaikus. Algab pärastlõunane puhketund.
Laps näeb, et isa, ema, vana tädi ja kaaskondlased – kõik on oma nurkadesse pugenud; kellel puudub oma nurk, see ronib heinalakka, aeda või jahedasse esikusse; mõni aga on katnud näo rätikuga kärbeste eest ja langenud sinnasamasse, kuhu palavus ja raske lõunasöök ta maha on murdnud. Aednik lamab aias põõsa vilus oma raudkangi kõrval, kutsar hobusetallis.
Ilja