siis saan teekonnaraha viie posthobuse tarvis, päevaraha kolm rubla ja peale selle veel pühaderaha…”
“Küll sumavad!” ütles Oblomov kadedalt, ohkas siis ja vajus mõttesse.
“Raha on mul vaja: ma abiellun sügisel,” selgitas Sudbinski.
“Ära räägi! Kas tõesti? Kelle sa võtad?” küsis Oblomov osavõtlikult.
“Murašina, tõsijutt! Mäletad, nad elasid minu kõrval suvilas. Sa käisid ju minu juures teed joomas, küllap sa oled teda näinud.”
“Ei mäleta. On ta kena?” küsis Oblomov.
“Jah, päris armas. Lähme nende poole lõunale, kui tahad…”
Oblomov viivitas vastusega.
“Jah… hea küll… ainult et…”
“Tuleval nädalal,” ütles Sudbinski.
“Jajah, tuleval nädalal,” oli Oblomov rõõmuga nõus. “Mul pole ülikond veel valmis. Noh, ja on see hea partii?”
“Jah, isa on tegev riiginõunik; annab kümme tuhat kaasavaraks, korter on kroonu oma. Ta annab poole meile: kaksteistkümmend tuba; mööbel ka kroonu oma, küte ja valgustus samuti: võib elada…”
“Jaa, miks ei või! Muidugi! Kas sa näe Sudbinskit!” ütles Oblomov kerge kadedusemaiguga.
“Ma kutsun sind pulma, Ilja Iljitš, peiupoisiks: vaata, et sa tuled…”
“Miks mitte, kindlasti!” ütles Oblomov. “Noh, aga kuidas Kuznetsov, Vassiljev ja Mahhov elavad?”
“Kuznetsov on juba tükk aega naisemees; Mahhov määrati minu kohale; Vassiljev viidi Poolasse üle. Ivan Petrovitš sai Vladimiri ordeni; Oleškin on nüüd tema ekstsellents.”
“Ta on tubli poiss ka!” ütles Oblomov.
“On küll, on küll; ta on seda väärt.”
“Väga tubli ja hea, rahuliku iseloomuga,” kiitis Oblomov.
“Ja väga abivalmis,” lisas Sudbinski, “ja tead, seda ta ka ei tee, et teeniks kannuseid, ajaks teistel midagi nurja, paneks neile jalga ette, trügiks kõrvale… ta aitab, niipalju kui saab.”
“Haruldane inimene! Teinekord juhtus, et tegid mõne vea; midagi jäi kahe silma vahele, ja sa ei toonud oma märkustes õiget arvamust või seadust ette – tema ei teinud numbrit, laskis ainult mõnel teisel ümber teha. Väga kena mees!” kinnitas Oblomov.
“Jah, aga meie Semjon Semjonõtš on küll parandamatu,” ütles Sudbinski. “Ainus asi, mida ta mõistab, on puru silma ajada. Tead, millega ta nüüd hiljuti hakkama sai: kubermangust tuli kirjalik ettepanek ehitada nende hoonete juurde, mis meie kompetentsi kuuluvad, riigi vara kaitseks varaste vastu koerakuudid. Meie arhitekt, tubli, aus ja asjatundlik mees, koostas täiesti mõõduka eelarve; Semjon Semjonõtš leidis korraga, et see on liiga suur, ja – olgu andmed olla, mis üks koerakuudi ehitamine maksma läheb! Leidis seal oma kolmkümmend kopikat vahet ja tegi kohe märgukirja…”
Jälle kostis kellahelin.
“Jumalaga,” ütles ametnik; “jäingi kauaks lobisema, äkki on seal midagi vaja…”
“Istu veel,” hoidis Oblomov teda tagasi. “Muuseas, ma tahaksin sinuga nõu pidada, mul on kaks õnnetust…”
“Ei, ei, ma tulen parem varsti jälle,” ütles Sudbinski ja lahkus.
“Rabeleb, rabeleb kõrvust saadik töös, see kallis sõber,” mõtles Oblomov Sudbinskile järele vaadates. “Ja kõige muu jaoks maailmas on pime, kurt ja tumm. Aga ta teeb endale nime, tuleb aeg, kus ta omal käel asju ajab, aunimesid kokku kraabib… Seda nimetatakse meil ka karjääriks! Ja kui vähe on selleks tõelist inimest vaja: mõistust, tahet, tundeid – milleks seda? See on luksus! Ja ta elabki oma elu ära, ja nii palju temast jääb ärkamata… Seejuures teeb ta tööd, kella kaheteistkümnest viieni kantseleis, kella kaheksast kaheteistkümneni kodus – vaeseke!”
Ta tundis vagurat rõõmu, et tema võib kella üheksast kolmeni ja kella kaheksast üheksani kodus sohva peal olla, ja ta oli uhke, et temal pole vaja kuhugi minna aru andma ega pabereid kirjutama, et tema tunnetel ja kujutlusvõimel on täielik vabadus.
Nii ta filosofeeris ja ei pannud tähelegi, et tema voodi ees seisis väga kõhn, väga mustaverd härra, nägu täis bakenbarde, vurrusid ja mokahabet. Tema rõivastus oli meelega lohakas.
“Tere, Ilja Iljitš!”
“Tere, Penkin; ärge tulge, ärge tulge ligi, teist õhkab külma!” ütles Oblomov.
“Oh, teie veidrik!” ütles Penkin. “Ikka endine, parandamatu, muretu laiskvorst!”
“Ja-ah, muretu küll!” ütles Oblomov. “Ma näitan teile kohe külavanema kirja: aina murran pead, ja teie ütlete veel, et muretu! Kust te tulete?”
“Raamatukauplusest; käisin vaatamas, kas ajakirjad on juba müügile tulnud. Kas te olete juba minu artiklit lugenud?”
“Ei.”
“Ma saadan teile, lugege!”
“Millest see on?” küsis Oblomov läbi pealetikkuva haigutuse.
“Kaubandusest, naiste emantsipatsioonist, ilusatest aprilli-ilmadest, mis meile tänavu osaks said, ja uutest tulekaitse abinõudest. Miks te ometi ei loe? See on ju kõik meie igapäevane elu. Aga kõige käredamalt võitlen ma kirjanduse realistliku suuna eest.”
“Siis on teil palju tegemist?” küsis Oblomov.
“Jah, küll ja küll. Iga nädal kaks artiklit ajalehele, peale selle teen ilukirjanduse arvustusi, ja siis kirjutasin veel ühe jutustuse…”
“Millest?”
“Sellest, kuidas ühe väikelinna politseiülem elanikkudele vastu vahtimist annab…”
“Jah, see on siis küll realistlik suund,” ütles Oblomov.
“Eks ole?” kinnitas kirjanik rõõmustades. “Ma tulen siin välja järgmise mõttega ja tean, et see on uus ja julge: üks läbisõitja on peksmist pealt näinud ja kaebab kuberneriga kokku saades sellele. Kuberner annab sinnasõitvale juurdlusametnikule käsu muu hulgas ka selles asjas tõe jälile saada ning üldse politseiülema isiku ja võimukasutamise kohta selgust muretseda. Ametnik kutsub kodanikud kokku, nagu uuriks ta kaubanduse olukorda, aga võtab seejuures ka politseiülema küsimuse kõne alla. Ja mis teevad kodanikud? Kummardavad, naeravad ja ülistavad politseiülemat taevani. Ametnik hakkab asja muid teid pidi uurima ja saab teada, et kodanikud on koledad kelmid, müüvad riknenud kaupa, kasutavad valemõõtu ja valekaalusid, petavad isegi kroonut ja on üldse nii kõlvatud, et peksmine on päris õiglane karistus…”
“Niisiis on politseiülema peks jutustuses nagu fatum antiiktragöödiates?” küsis Oblomov.
“Just nimelt,” haaras Penkin sellest kinni. “Teil on peent vaistu, Ilja Iljitš, te peaksite ise ka kirjutama! Aga ühtlasi olen ma saanud näidata ka politseiülema omavoli ja lihtrahva kõlblat langust, alamate ametnikkude tegevuse halba korraldust ja valjude, kuid seaduslikkude abinõude vajadust… Eks ole tõsi, see mõte on… üsna uus?”
“Jah, eriti minule,” ütles Oblomov, “ma loen ju nii vähe…”
“Tõepoolest, teil pole siin üldse raamatuid näha!” ütles Penkin. “Aga ma palun jumalakeeli, lugege üks asi läbi; on valmimas suurepärane, võiks öelda, luulelugu: “Altkäemaksuvõtja armastus langenud naisterahva vastu”. Autorit ma ei saa nimetada, see on alles saladus.”
“Millest see siis räägib?”
“Kogu meie ühiskonna liikumise mehhanism on seal paljastatud, ja seda luulelistes värvides. Kõiki vedrusid on puudutatud, kõik ühiskonnaredeli pulgad on läbi võetud. Autori poolt on kohtu ette kutsutud nõrga iseloomuga, kuid paheline rikas härrasmees ja terve kari teda koorivaid altkäemaksuvõtjaid; ja igas astmes langenud naisterahvad