läbi, küll te siis ise näete,” ütles ta juba ilma erilise õhinata…
“Ei, Penkin, ei hakka ma seda lugema.”
“Miks siis mitte? See tekitab kõmu, sellest hakatakse rääkima…”
“Las räägivad! Paljudel polegi ju muud teha kui rääkida. See on nende amet.”
“Lugege kas või uudishimu pärast!”
“Mis uudist mulle seal on?” vastas Oblomov. “Ja milleks nad seda kirjutavad: iseendale meelelahutuseks…”
“Kus siis ainult iseendale: tõetruudus on selles, loomutruudus! Nii tõepärane, et naera puruks! Nagu elust maalitud. Keda käsile võetakse, olgu see kaupmees, ametnik, ohvitser või linnavaht – nagu elusast peast ära trükitud!”
“Milleks nad vaeva näevad: kas nalja mõttes, et näe, kelle me ka võtame, ikka tuleb elutruu välja? Aga elu selles ometi ei ole: pole elu mõistmist, kaasaelamist, pole seda, mida teie seal humaansuseks nimetate. On ainult enesearmastus. Kujutatakse vargaid, langenud naisi just nii, nagu püütaks neid uulitsalt ja viidaks vangikotta. Nende jutustuses pole tunda “nähtamatuid pisaraid”, seal on ainult silmale nähtav toores naer ja tigedus…”
“Mida siis veel vaja on? See on ju suurepärane, mida te praegu ise ütlesite: see keev viha, sapine pahede jälitamine, põlastav naer langenud inimese üle… siin on kõik, mida vaja!”
“Ei, see pole kõik!” ütles Oblomov põlema süttides. “Kujuta varast, langenud naisterahvast või upsakat lolli, aga ära unusta seejuures inimest! Kuhu jääb inimlikkus? Te tahate ainult peaga kirjutada!” sisistas ta peaaegu. “Teie arvate, et idee puhul pole südant vaja? Ei, mõte viljastub ainult armastusest. Ulatage langenule käsi, et teda üles aidata, või nutke härdasti tema pärast, kui ta hukka läheb, aga ärge mõnitage teda. Armastage teda, leidke temas iseennast ja kohelge teda kui iseennast, siis hakkan ma teid lugema ja langetan teie ees pea…” ütles ta ja heitis jälle rahulikult sohvale. “Nad kujutavad varast ja langenud naist,” jätkas ta siis, “aga inimese unustavad ära või ei mõista teda kujutada. Mis kunst see on või mis luulevärve te siit võisite leida? Piitsutage pahesid ja pori, aga ärge, palun, nõudke sellele luule õigusi!”
“Mis te siis tahate, et me peaksime loodust kujutama: roose, ööbikuid või härmas hommikut, samal ajal kui elu ümberringi keeb, kui kõik liigub? Meil on vaja üksnes ühiskonna alasti füsioloogiat; praegu pole aeg laulu lõõritada…”
“Inimest – näidake mulle inimest!” ütles Oblomov. “Ja armastage teda!”
“Liiakasuvõtjat, silmakirjateenrit, kroonuvarast või puupäist ametnikku armastada – ole lahke! Mis te nüüd räägite! Kohe näha, et te kirjandusega tegemist ei tee!” läks ka Penkin ägedaks. “Ei, neid on vaja karistada, ühiskonnast ja kodanike hulgast välja tõugata…”
“Kodanike hulgast välja tõugata?” hakkas Oblomov korraga Penkini ees püsti tõustes ägedalt rääkima. “See tähendaks unustada, et selles kõlbmatus astjas on kunagi olnud ka ülevam säde, et ta on küll rikutud inimene, aga ikkagi inimene, seega sama, mis teie ise. Välja tõugata? Aga kuidas te saate teda inimkonnast, looduse rüpest, jumala armust ja heldusest välja tõugata?” lausa karjus ta välkuvi silmi.
“Või kohe nii kõrgele sihite!” imestas nüüd Penkin omakorda.
Oblomov sai aru, et ka tema oli liiga kaugele läinud. Ta jäi vait, seisis veel silmapilgu, haigutas ja sirutas end tasapisi sohvale.
Mõlemad süvenesid vaikusse.
“Mida te loete?” küsis Penkin.
“Mina… enamasti ikka reisikirjeldusi.”
Jälle vaikus.
“Noh, kas loete selle luuleloo läbi, kui ta ilmub? Ma võin teile tuua…” ütles Penkin.
Oblomov tegi peaga eitava liigutuse.
“Ma saadan teile siis oma jutustuse?”
Oblomov noogutas nõus olles.
“Nüüd pean ma küll trükikotta minema!” ütles Penkin. “Teate, miks ma teie poole tulin? Ma tahtsin teid Jekaterinhofi kaasa kutsuda; mul on kaless. Ma pean homseks sellest rahvapeost lehte kirjutama; jälgiksime üheskoos; mida mina ei märka, ütlete ehk teie mulle; koos oleks lõbusam. Sõidame…”
“Ei, ma pole päris terve,” ütles Oblomov nägu krimpsutades ja endale vaipa peale võttes. “Ma kardan niiskust, maa pole veel tahenenud. Aga kui te tuleksite täna minu poole lõunat sööma, ajaksime juttu… Mul on kaks õnnetust rääkida…”
“Ei, kogu toimetus lõunastab täna “Saint-George’is”, sealt sõidamegi koos rahvapeole. Öösel pean valmis kirjutama ja valgehakul juba trükikotta saatma. Nägemiseni!”
“Nägemiseni, Penkin!”
“Öösi kirjutada,” mõtles Oblomov; “millal siis magada saab? Aga oma viis tuhat teenib aastas ära! Priske kannikas! Ainult et kogu aeg kirjutada, mõtteid ja tundeid tühiste asjade peale raisata, vahetada oma tõekspidamisi, müüa oma mõistust ja kujutlusvõimet, vägistada oma loomust, rabelda, põleda, vahutada, vahetpidamata kuhugi liikuda, ilma et sa teaksid, mis on rahu… Ja aina kirjutada, kirjutada nagu ratas, nagu masin; kirjuta homme, kirjuta ülehomme; tulevad pühad, tuleb suvi – ja sina muudkui kirjuta! Millal siis peatus või puhkus tuleb? Vaeseke!”
Ta pööras pilgu laua poole, mis oli hästi lage, ja tint oli seal kuivanud ja sulge polnud näha; ning ta meel läks rõõmsaks, et tema võib muretult lamada nagu rinnalaps, et ta ei pilla end, ei müü endast midagi…
“Aga külavanema kiri, ja korter?” tuli talle äkki meelde ja ta hakkas mõtlema.
Kuid juba helistati jällegi.
“Mis pidupäev see mul täna õige on?” ütles Oblomov ja jäi ootama, kes nüüd tuleb.
Sisse astus ebamäärases vanuses, ebamäärase näoga mees, just nendes aastates, kus on raske vanust kindlaks teha; ei ilus ega inetu, ei pikk ega lühike, ei musta ega valget verd. Loodus polnud talle teravaid, silmatorkavaid tundemärke andnud, ei häid ega halbu. Paljud nimetasid teda Ivan Ivanõtšiks, teised Ivan Vassilitšiks, kolmandad Ivan Mihhailõtšiks.
Ka tema liignime mäletati mitut moodi; ühed ütlesid, et ta olevat Ivanov, teised pidasid teda Vassiljeviks või Andrejeviks, kolmandate meelest oli ta Aleksejev. Kui mõnele võõrale, kes teda esimest korda nägi, öeldigi tema nimi, unustas ta selle kohe, nagu ta ka tema näo unustas; ja kõik, mis ta ütles, jäi tähele panemata. Tema kohalolek ei andnud seltskonnale midagi juurde, nagu tema puudumine sellelt midagi ära ei võtnud. Mõtteteravust, originaalsust ja muid iseärasusi tal ei olnud, nii nagu tal polnud ka väliselt erilisi tundemärke.
Võib-olla oleks ta osanud jutustada, mis ta nägi või kuulis, ja vähemalt sellegagi teiste tähelepanu köita, kuid ta polnud kusagil käinud; sündimisest saadik polnud ta Peterburist jalagagi välja saanud; järelikult kuulis ja nägi ta ainult seda, mida teised juba teadsid.
Kas niisugune inimene on sümpaatne? Kas ta armastab, vihkab või kannatab? Küllap ta ikka peaks armastama, ja ka vihkama ja kannatama, sest sellest ei pääse keegi. Aga tema saab koguni sellega hakkama, et armastab kõiki. Leidub selliseid inimesi, kelles sa ei suuda kuidagi vaenu ega kättemaksuhimu äratada, tee mis tahes. Teed sa nendega, mis teed, nemad hoiavad ikka ligi. Tõtt-öelda, ka nende armastus on niisugune, et kui seda pügalatega mõõta, siis ei tõuse see kunagi tulisuse kraadini. Nende kohta öeldakse küll, et nad armastavad kõiki ja on seepärast head inimesed, aga õigupoolest ei armasta nad kedagi ja on head üksnes sellepärast, et nad ei ole pahad.
Kui niisuguse inimese juuresolekul kerjusele armuandi antakse, siis annab ka tema oma veeringu, kui aga palujat sõimatakse ja ära aetakse või tema üle naerdakse, siis sõimab ja naerab ka meie mees ühes teistega. Rikkaks ei või teda nimetada, sest ennemini on ta vaene kui rikas, kuid ka päris vaeseks ei saa teda pidada, sest paljud on temast veel vaesemad.
Tal