Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

rael. Tallinn oli andnud end Rootsi krooni alla vabatahtlikult ja võis seetõttu oma patroonilt oodata traditsioonide ja linna sisemiste suhetega arvestamist.

      Eestimaa piiskopkonna peakirikuks jäi Toomkirik. 1581. aastal langes kirik laastava tulekahju ohvriks ja võttis aega, enne kui see uuesti üles ehitati. 1684. aastal põles toomkirik taas tulekahjus, mis haaras kogu ülalinna. Karl XI heakskiidul viidi kogu maal veel samal aastal läbi korjandus toomkiriku taastamiseks, nii et kirik suudeti juba 1686. aastal uuesti avada. Piiskopi residents asus hiljemalt 17. sajandi algusest toomkiriku surnuaia ja nn kellatorni vahel (praeguse Piiskopi tänava nurgal). 17. sajandi keskpaiku asendati see kahekorruselise hoonega, mis nagu toomkirikki langes 1684. aastal tulekahju ohvriks. 1688. aastal oli vähemasti hoone alumine korrus taas elamiskõlblik. Remonditöid piiskopiresidentsis, samuti toomkirikus ja teistes Toompea kirikuhoonetes juhatas tuntud Tallinna puusepp ja torniehitaja Daniel Bieckel.

      Kodanikelinn (all-linn)

      Linna privileegide ja õiguste korduva ülekinnitamisega (1561, 1570, 1594, 1607, 1613, 1646, 1675) tunnustas Rootsi kroon all-linna traditsioonilist, hansaaega tagasiulatuvat õigusautonoomiat ja omavalitsust. Linna valitsemiskorra õiguslikuks aluseks jäi Lübecki õigus (alates 1586. aastast redigeeritud kujul). Selle järgi toimis kõrgeima omavalitsusorganina raad (magistraat) – õppinud juristidest ja kaupmeestest koosnev linnavõim ning ühtlasi kodanikekogukonna esimene seisus. Raad oli linnas kõrgeimat kohut mõistev, seadusandev ja valitsev kogu, mis nagu hiliskeskajalgi koosnes neljast bürgermeistrist, kelle hulgas oli nüüd küll vähemalt üks jurist, ning õigusteadusliku haridusega sündikust ja neljateistkümnest eluks ajaks valitud raehärrast, kellest omakorda kaks olid juristid.

      Raad värvati kaupmeeste, eriti Suurgildi oldermannide ning vanemate ja nooremate liikmete eestkõnelejate hulgast. Teised kodanikkonna liikmed ei olnud „raekõlblikud”, neil ei olnud õigust olla valitud raeliikmeks. Sündiku valimise eel küsis raad ka Suurgildi ja Kanuti gildi arvamust. Sündik oli magistraadi õigusteadusliku haridusega liige ja ühteaegu linnakantselei direktor. Ta oli ametis kui eriline asjatundja linna privileegide alal ja tema ülesanne oli neid kaitsta.

      1687. aastal sai raad tunda Rootsi absolutismi iha provintsi reformida, siis kui Karl XI viis rae tahte vastaselt sisse justiitsbürgermeistri koha – ameti, mis Rootsis oli loodud juba 1636. aastal. Justiitsbürgermeister asus raes kuninga esindajana (commissarius) presideeriva bürgermeistri kõrvale, kes pidi oma õiguspädevusest loobuma. Justiitsbürgermeistrist sai Rootsi krooni poliitilise tahte läbisurumise tööriist linna õigusküsimustes. Sellega, et kuningas pani esimeseks justiitsbürgermeistriks senise raesündiku Heinrich Fonne – Karl XI poolt aadliseisusesse tõstetud Heinrich von Rosencroni nime all –, kasutas kuningavõim küll ära traditsioonilise raeameti, kuid see kujundati ümber Rootsi absolutistliku riigivõimu huvidest lähtuvalt.

      Rae ülesanded seisnesid „jumalasõna alalhoidmises ja levitamises, üldise kasu ja hoolekande edendamises meie armsate linnakodanike seas”, s.t linna kui juriidilise isiku esindamises väljaspool linna, ja järelevalves linna rahaasjade, majanduse, õigusemõistmise, sõjaväe, kiriku, hariduse ja hoolekande üle. Rael ei olnud mingit ligipääsu valdkondadele ja isikutele, kes allusid Rootsi kubermanguvalitsusele (Rootsi krooni tsiviilteenistujad, Rootsi garnison) või Eestimaa rüütel- ja maiskonnale.

      Rae kui linna ülemkohtu all tegutses linna alamkohtuna kahest raehärrast koosnev kameraalkohus (Kämmereigericht; ka: Stadtkämmerei). Muuhulgas kontrollis kameraalkohus kodanikuõiguste andmise tingimusi ja vannutas ametisse linna kohtuteenreid, teostas ehitusjärelevalvet ja langetas otsuseid vaidlustes ehituste, piiride ja servituutide (kasutusvaldus) üle. Peale selle tuli kameraalkohtul kontrollida kõrtsidele ja pruulikodadele kontsessioonide andmise tingimusi, ta teostas ülemjärelevalvet maksuinspektsiooni üle ja toimis protsessikohtuna rae- ning alamkohtu teenrite asjades. Kahest raehärrast noorem teostas ka järelevalvet mittesakslastest käsitööliste üle (vt allpool).

      Rae vastas seisis otsuste langetajana linnakogukond, kes koosnes kõigist Suurgildi, Kanuti ja Oleviste gildi liikmetest. Administratiivses mõttes oli kogukond muuhulgas vastutav rahaasjade haldamise, linnamõisade valitsemise (linnasaras), kindlustuste ja sadamaehituse ning linnamiilitsa eest.

      Linnamiilitsat (kodanikekompanii), mis oli ühtlasi linnavalve eest, juhtis linnakapten. Elukutselised linnamilitsionäärid ei olnud otse linna tsiviilkohtu pädevuses, vaid allusid linna sõjalisele kohtule. Viimase otsuseid pidi kinnitama linna magistraat. Peale selle kujutas magistraat endast ainsat apellatsiooniinstantsi. Karistused viis kodanikekompanii ise täide. „Kodanike vahiteenistuse kord” aastast 1656 nägi igaühele neljast linnakvartalist (1. Rannavärav ja Hobuveski; 2. Turg ja Õdede värav; 3. Viru värav ja 4. Sepa värav ning Dunkri tänav) ette oma kodanikekompanii, mis koosnes vastava kvartali kodanikest ja käsitöölistest ning mida juhtis kapten. Vormiriided ja relvastuse pidi vastava kompanii iga liige endale ise hankima.

Kuidas kapten Schenkenberg oma meestega Liivimaa sõjas moskoviitide kahurikuule korjas ja kuidas kahurikuulidest said linnud

      Anno 1557: „Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud, arvult üle 400 tugeva. Need olid uhked kartmatud mehed ja enamasti harkpüssikütid. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes omatalupoegadest sõjarahva igasugu kamanduses ja ametites saksa korra ja kombe järele oli välja õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis. Ka oli see Hannibali-lipkondmääratud tulekerasid valvama säärase tingimusega, et nad ööd kui päevad mitmes salgas head valvet peaksid; iga tulekera eest, mida neist keegi linna sõjaülemale viis, pidi ta saama iga kord kolm marka, see on neljandik kuldtaalrist. Ning kui nad tulekera märkasid kodaniku maja peal, millepööningul puudus valve, siis pidid nad jalamaid selle kodaniku majja kokku jooksma ja tulekera ära summutama võiluugist alla tänavale viskama. Selle eest oli seesama kodanik, kes valvet ei pidanud, kohustatud neile jalamaid igal ajal pooltaalrit andma, quia spe commodi movemur omnes (kuna lootus kasu peale meid kõiki paneb jooksma). Siis oli meestel tuju hea ja nad ajasid neid tulekerasid ööd kui päevad taga justkui poisikesed tänaval vurrpalli mängivad, nii et mõni, kes nukker ja kurb oli, sellest rõõmsaks sai ja naerma pidi. Neljandaks tuli igaühel oma pööningul hoida niiskeid härjanahku, külmanud sõnnikuga katlaid ehk toobreid selleks, et nendega tulekerasid summutada, kuna vesi selleks ei kõlbanud. Sellele lisaks olid ka kõik Tallinna pööningud laiade kiviplaatide ja paksu mullakorraga kaetud, et tulekerad, kui nad peaksid sinna langema, siiski lage nii kiiresti läbi ei põletaks. Selle ülemate ettevaatuse ja hoolsa valvamise tõttu ja ka sellepärast, et sellega pikapeale harjuti, ei hoolitud enamtulekeradest rohkem kui linnulennust õhus.”

      Allikas: Russow, Balthasar. Liivimaa kroonika. (Alamsaksa keelesttõlkinud Dagmar ja Hermann Stock.) Tallinn, 1993, ptk 125, lk 260–261.

      Tallinna linnamiilitsa õiguslik autonoomia tõi alatasa kaasa probleeme, eelkõige Rootsi garnisoniga, mis oli majutatud erakorteritesse ja eeslinnadesse. Konfliktid kahe sõjaväelise üksuse liikmete vahel provotseerisid automaatselt konflikte Rootsi valitsuse ja rae vahel ning see teema oli pidevalt päevakorral.