leiutasu saama?” uuris papi. „Muinsuskaitse ikka maksab selliste asjade eest, eks?”
„Jah, nagu ma enne ütlesin, ma pean seda asja uurima. See sõltub mitmest asjaolust, kuidas on leid üle antud ja nii edasi,” seletas Siim.
„Seda muidugi, ega ma ju niisama seda vaeva kõike näinud pole. Ma olen neid siin kogu see aeg katuse all hoidnud ja ikka ilusti. Sellest ajast, kui me… sealt, onju, Eino ja Asta poolt selle kola siia tõime, pole midagi juhtunud, ega pole seda keegi puutunud ka. No mis mina, vana muusikamees, sellise pahnaga ikka teen… On ju?”
„See on ikka väga väärtuslik kogu.”
„Muidugi, ma teadsin seda. Mul on selliste asjade peale kohe silma. Üleaedne, Tiit, hea mees, tema ütles ka, et paneme tallele, heh-eh. Need sugulased oleksid selle ju minema visand, aga mina ütlesin, et eiii, siit saab teenida. Ja õigus, eks! Õigus?”
Vanamees oli nende raamatukoguga ise ühendust võtnud, helistanud, et tema juurde on jõudnud Aaronite arhiiv. Kõik pidasid seda juba ammu kadunuks, seda oli otsitud nii Eestist kui välismaalt. Siim oli kirjutanud sugulastele ja mitmele paberiuurijale, kõik teadsid arhiivist, et see oli kunagi olemas olnud, aga keegi ei osanud oletada, mis sellest saanud oli.
Eino ja Asta Aaron olid tegelenud ajaloolise paberi uurimisega ning elu jooksul kokku kogunud vägagi esindusliku valiku Eestis kasutusel olnud kaltsupaberit ja vesimärke. Nad olid vaiksed vanainimesed, käisid alati kahekesi koos raamatukogudes, alati võileivad ajalehe sees kaasas. Nad moodustasidki justkui ühe lahutamatu ja jagamatu terviku, ka eesnimed olid neil nagu ühe pere lastel, sarnane olek, sarnane uurimisteema. Seal nad istusid haruldaste raamatute saali tagumises pingis, lehitsesid köiteid ja krabistasid võileivapaberitega. Üldiselt muidugi ei lubatud kellelgi lugemissaalis võileiba süüa, aga neid teati. Nad olid kaugelt tulnud ega tahtnud väljas söömise peale aega ja raha kulutada. Surid ka mõlemad väikese vahega, Eino enne ja Asta umbes aasta hiljem. Arhiiv oli nende elutöö, hobiajaloolase kirega olid nad sinna panustanud kogu oma pensionipõlve.
Kui Siim oli eelmisel aastal käinud Euroopa paberiajaloolaste konverentsil, siis oli ta enda üllatuseks avastanud, et pea kõik uurijad olid Aaronite tööga hästi kursis ja avaldasid kahetsust, et nende „suurepärane arhiiv” – nii nad üldiselt ütlesid – oli kaotsi läinud. Keegi vana korüfee, kellest ta kunagi kuulnud ei olnud, kuid kellesse kõik suhtusid lugupidava aupaklikkusega, oli ettekannete vaheajal juurde astunud.
„Kas teie olete Eestist?”
Ta oli selle küsimuse peale võpatanud. Nagu hiljem selgus, oli mehele kunagi tehtud kõrioperatsioon, mille tagajärjel häälepaelad olid eemaldatud, ning selle tõttu rääkis ta eriliselt kõmiseva ja kuidagi ebainimliku häälega. Sõnad kostsid justkui läbi lehtede krabina ja puuokste kriiksumise, võõrast metsast. Nõudis harjumist, et tema saksa keelest hakata aru saama, aga kui esialgne ehmatus ja segadus möödusid, siis oli võimalik tema juttu päris hästi jälgida. Kähisedes-vilisedes oli ta Siimule pikalt ja põhjalikult Aaronitest rääkinud.
„Kui mina suren – ja see juhtub varsti, ma olen kindel –, siis ma olen juba kogu oma raamatukogu lubanud Calase kloostrile Hispaanias. Kui võimalik, siis ma tahaksin ise ka seal surra. Raamatukogud põlevad maha, kogud digiteeritakse ja müüakse siis rahapuuduse tõttu laiali. Ainult kloostrid on hoidnud raamatuid keskajast saadik, nemad teavad, mida raamatutega teha.”
„Muidugi,” nõustus Siim.
Kui nädal tagasi oli keegi täiesti tundmatu isik nende raamatukokku helistanud ja pudistades seletanud, et tema kuuri all kastides on Aaronite arhiiv, siis suhtus Siim sellesse väga umbusklikult. Kust helistaja teadis, et nad seda otsivad? Miks ta alles nüüd sellest teada andis, kui arhiiv juba aastaid tema käes on olnud?
„Nii et te kohe ise tõite need kastid siia?” küsis Joonas nüüd vanamehe käest.
„Nooh, pärast Asta lahkumist jah. Ta oli ju täitsa üksinda, seal polnud kedagi. Ma ei teagi, kui kaua ta seal esikus koolnult oli olnud. Vaata, vana inimene jääb üksi ja ega keegi sugulastest ka vist huvi ei tundnud. Ega ta muidugi ei käind ka kusagil, nii et keegi teadnud otsidagi.”
Papi pani suitsu ette ja silmitses neid tähendusrikkalt.
„Niimoodi on see inimese elu… Kooled ära ja pole kedagi, kes sul silmalaud kinni vajutaks. Lebas mutike seal laudade peal seliti maas, ise juba täitsa pehme, aga haisema ei olnud veel vist hakanud.”
„Aga need kastid?” katkestas Joonas teda, sest paistis, et vanamees valmistus ilmse mõnuga Asta surma ebameeldivatest detailidest pajatama.
„Aa, noh, need kastid…” peatas papi oma jutulõnga. „Need seisid neil seal majas üldse pööningul, ega keegi nendega midagi ei tennu. Neil üleaedne, noh, see, kes Asta leidis, tõi nad üldse siia. Tema neid tundis ja hiljem võttis selle kola enda juurde. Aga noh, tal ju väiksed toad ja pole tal seal endal kohta neid panna. Sugulased oleksid muidu kõik minema visand, ma ütlen. Ega nad sealt Asta mant endale ei võtnudki palju midagi. Telliti kohe kümnekandine kast, see pikendatud külgedega, tead ju küll, maja ette ja otse aknast viskasid välja kõik selle pahna. Seal oli igasugust kola veel.”
„Nii et siis pärijad ei teadnud Aaronite kogust ja selle väärtusest midagi?” küsis Joonas edasi.
Vanamees silmitses mõtlikult suitsuotsa ja raputas siis tuhka pliidi alla. „Ei tea jah, nad olid ju nii kaugelt sugulased, ega nad enne polnud vist üldse siin käind. Hiljem ka ei ole neid näha olnd. No muidugi, mis sa kõige selle pahnaga siin peale hakkad. Eks nad tegid kähku toad tühjaks ja müüsid maha. Mingid vahendajad veel müüsid seda, ma ei teagi neid inimesi, kes nüüd seal elavad. See üleaedne, tema ikka käis Asta ja Einoga läbi ja eks nad talle olid jutustanud nendest lehelipakatest. Eluaeg olid neid lehtesid siit ja sealt kokku kogunud. Tiit oli ju siin kooliõpetaja, eks ta kujutas vast ette, et saab kasvõi koolis lastele näidata või midagi. Aga nüüd pandi see kool meil siin ka kinni. Pagan, see on ju sitt lugu, onju?”
Vanamees vaatas vastust oodates Joonasele otsa.
„Eks vist palju on neid maakoole, mis viimasel ajal kinni pandud,” nõustus Joonas üldsõnaliselt.
„Näedsa, muidugi. Kui kool viiakse mujale, siis vindub alevik ka välja. Ma olen selles asjas sinuga täitsa nõus, seda ma olen kogu see aeg ise ka öelnd. Siis nad kõnelesid küll, et õpilasi on nii väheks jäänud. Nojah, ega siin väga palju neid lapsi pole küll, pagan, aga kui kool minema viiakse, siis kaovad viimasedki. Ise nimetavad seda veel maapoliitikaks. Mis sitane poliitika, ma ütlen. Onju?”
Siim toksas Joonast jalaga.
„Mh-mh.”
Ei olnud tõesti mõtet vaidlema hakata, see oleks olnud tulutu ning ainult mõttetult sõnu kulutanud. Joonas teadis ju niigi üsna täpselt, kuidas vestlus siit võiks edasi minna – siin ei olnud küsimus mitte niipalju väidetes ja vastuväidetes kui teatud häälestuses. Ta ei tahtnud hakata juttu nendele kahtlastele radadele juhtima. Valitsus, poliitika, pagulased. Seda siunamist ei jõuaks kardetavasti ära kuulata, niigi oli torupillimängu ja vanakraami vaatamise peale tohutult aega läinud.
„Aga Aaronite kogu teadis siis see naabrimees ära tuua?” üritas Joonas vestlust tagasi arhiivi peale juhtida.
Siim vaatas talle silmi pungitades otsa. Tundus, et ta hakkab kohe kannatust kaotama.
„No koos käisime toomas, minu autoga,” seletas papi. „Mitu tsutsu. Ei saa jätta sellist kogu niisama vedelema, onju! Õigus?”
„Nii et siis lausa prügikonteinerist korjasite kaasa need kastid?”
„Ei, egas me nüüd kohe saasta sees tuhnima ei hakand, ega me mingid asotsiaalid ei ole. Nad hoidsid seda üleval pööningul, sealt tõime. Asta oli seal kõik ilusti sildid peale pannud ja asjad kokku pakkind juba, nagu oleks Liiva-Annust oodanud. Tiit oli nende sugulastega vist ikka midagi kõnelnud ka. Ega mina ei tea.” Papi rehmas käega.
„Muidugi, muidugi,” nõustus Joonas. Kuigi tegelikult jäi mulje, et päris korras kõik selle arhiivi äratoomisega ei olnud. Võibolla ikka pärijad teadsid arhiivist, aga papi ja see