nende ees ostsid õlut, Joonas küsis kaks pakki suitsu ja kaks poolteiseliitrist Monastõrskaja Izba veini. Rohkemaks polnud köögis tehtud korjandus raha leidnud.
„Ja üks kilekott ka, palun.”
Ta oli oma seljakoti maha unustanud ja ei tahtnud nagu parm, pudelid käes, tänaval käia. Veinid olid rasked ja ta ei olnud kindel, kas sangad vastu peavad. Nad läksid üle tee, tuul keerutas pärast lume sulamist kõikjale jäänud liiva.
„Kas sa üleval Toomemäe tornis oled käinud?” küsis Mirjam.
„Jah.”
„Lähme,” ütles tüdruk.
Nad kõndisid treppidest üles ja pugesid katedraali ümbritseva plankaia vahelt läbi. Telliskividest torni sisse ehitatud käigus ronides tundus Joonasele, et ta märkab kõige pisemaid detaile, kuuleb enda selja taga tüdruku sooje hingetõmbeid. Kõik tundus juhtuvat väga aeglaselt. Miskipärast ei rääkinud nad enam, justkui oleksid milleski selgusele jõudnud ja kokku leppinud. Nagu ei oleks enam midagi öelda.
Kui nad torni otsa lageda taeva alla jõudsid, pani Joonas kilekoti tuhmi kõlksatusega telliskividele ja pööras ümber. Ta võttis ettevaatlikult tüdruku punase nahktagi varrukatest kinni.
Joonas oli kunagi ammu, öösel, visanud mullase kivikesega vastu naabritüdruku pimedat akent. Esimesel korral kostis vaid tuhm kolksatus ja kivi kukkus kõrinaga mööda eterniiti veeredes tagasi maha. Vist tabas vise aknaraami või läks üldse märgist mööda, ta ei näinud korralikult. Joonas seisis kaua ja ootas, kuid akna taga ei paistnud mingit liikumist. Pea käis adrenaliinist ringi, ta kükitas maha ja püüdis käsikaudu sama kivi üles leida, sõrmede vahele sattusid vaid märg rohi ja kleepuv muld. Ta pani peopesad jahedale ja korralikult pügatud murule, pingutas, et hingamine rahuneks, käed värisesid kergelt. Väljas oli kottpime, sõõrmeis oli saabuva sügise lõhn, ta oli liiga õhukeselt riides. Ta leidis paraja kivi. Kui ta uuesti viskas, kostis ülevalt ehmatavalt ja ebaloomulikult terav klõpsatus. Tuli läks aknas peaaegu kohe põlema ja keegi vaatas kardinate vahelt välja. Joonas astus sammu tagasi ja viipas kohmetult – ta tundus endale naeruväärne ja kahetses, et oli tulnud. Kardin langes uuesti alla ja Joonas kõndis aeglaselt tagaukse juurde. Oodates toetus ta vastu roheliseks värvitud piirdetoru, sellelt kooruv värv oli käe all krobeline ja raudkülm. Trepilt hakkasid kostma sammud, lukk lõksatas ja uks läks lahti.
„Mis sa siit tahad?” küsis naabritüdruk.
Ta kummardus praegu Mirjami poole, tüdruk vaatas talle väga rahulikult otsa ja pani siis silmad kinni. Suudeldes valitses Joonase peas täielik segadus – ta tundis, kuidas teise käed surusid tagi hõlmade vahelt talle särgi alla, ja võpatas kergelt külmade sõrmede puudutusest. Silmi lahti tehes, et kontrollida, kas see kõik ikka juhtub päriselt, kas ta on tõepoolest olemas, nägi ta raagus puuoksi ja suletud laugusid. Justkui iseenda pea kohal hõljudes vaatas ta ennast ja Mirjamit seismas torni otsas väikesel platsil, linna kohal, puulatvadega samal tasapinnal. Loojuva päikese kollakas valguses paistsid väikesed rohelised ja karvased pungad.
Mirjam tõmbas ta istuma, tellised olid läbi pükste külmad ja niisked, nad suudlesid jälle. Automaatselt libistas Joonas käe mööda teksade karedat pinda tüdruku kõhule ja Mirjam laskus selili. Tornikiivri lammutamisel tekkinud väikesele platoole oli aastatega kasvanud sammal, lehtede kõdust tekkinud mullas kasvas lühike traatjas rohi. See kratsis põske ning Mirjam vaatas küsivalt poisi poole. Ta oli sel sügisel tulnud siia linna ühikasse elama, sai vanemate käest toiduraha ja kartulit, oli ostnud endale kaltsukast punase nahktagi, aga ta ikka ei teadnud, mida peaks praegu tegema. Kas hoida end ja teda tagasi või mitte. Nad olid lageda taeva all, tuul puhus.
Äkki kostis kusagilt väga lähedalt krabinat ja kõdumullaste telliskivide vahelt, justkui maa alt, kuuldus hääl: „Kas tohib segada?”
Joonas ehmatas ja pööras ümber, Mirjam tõusis istukile ja pühkis lubjaprahised käed põlvedesse puhtaks. Hämmastunult jäid nad mõlemad vaatama, kuidas väikesele platsile ronib nende selja tagant pimedast müüriorvast keegi tegelane. Ta oli lühikest kasvu, paistis õhtuhämaruses kuidagi hall ja käe otsas ripnes tal torupilli tühi kott.
„Villu olen mina. Ma mõtlesin, et mängin siin mõne loo.”
„Palun.”
Nad noogutasid Mirjamiga mõlemad. Situatsioon oli kummaline, midagi sellist, millele ei oska teisiti reageerida kui lihtsalt pealt vaadata, sest puuduvad eelnevad kogemused, millele tuginedes otsustada. Niisugusteks kogemusteks peaksid unenäod ette valmistama, evolutsiooniliselt konditsioneerima ootamatutes olukordades käituma. Ei Joonas ega Mirjam polnud sellist unenägu näinud. Seega istusid nad kuulekalt nagu kontserdil teineteise kõrval, võtsid käest kinni ja kuulasid. Villu puhus torupillikoti täis ja hakkas jalaga takti lööma. Pillimäng tundus kostvat üle linna, kõikjale, üle puude ja hakkide kisa, üllatavalt valjusti. See oli rõõmus ja nukker, nad naeratasid ja vaatasid üksteisele otsa. Polnud tarvis midagi öelda. Mirjam pani käe ümber Joonase ja toetus tugevamini tema vastu, tal oli nii hea olla. Torupillimäng oli tulnud ja võtnud hetkeks igasugused kohustused, võis lihtsalt niisama istuda, midagi ei olnud vaja ise teha. Mirjam pani silmad kinni ning tundis Joonase soojust ja enda hingamise kergust.
Joonas naeratas ja nihutas eemal maas vedeleva kilekoti lähemale, võttis sealt veini.
„Soovid?”
Mirjam kehitas õlgu, see ei olnud üldse tähtis, tal ei olnud praegu midagi vaja. Villu vaatas neid, laksas jalaga hoogsalt rütmi, katkestas siis korraks puhumise, kuigi mitte pillimängu, ja hõikas, et tema küll tahaks veini.
„Igal juhul võtaks ühe klähvi.”
Joonas koukis taskust kunagi ammu isa käest sünnipäevaks saadud Šveitsi armee noa. Tal olid enne seda olnud vaid logiseva teraga ja halvasti kokkukäivad Vene taskunoad, mis krigisesid kogu aeg sulgurmehhanismi vahele sattunud liivast. See nuga oli hoopis teistsugune, küüneviili, naaskli, konserviavaja ja korgitseriga. Punane ja kompaktne, iga osa käis jäigalt ja täpselt. Ta võttis selle alati kaasa, kui nad perega mere ääres telkimas käisid. Alles hiljuti oli ta uuristanud sellega männikoorest paate. Ta kandis seda alati taskus, et tunda selle hästi projekteeritud ja viimistletud raskust. Nüüd kasutas ta nuga peamiselt veinide avamiseks, milleks see sobis samuti ideaalselt.
Plumpsatusega tõmbas ta korgi pealt.
„Palun?”
Villu tegi mängimises pausi.
Ta rüüpas väikeste vahedega kaks suurt lonksu, andis veini Mirjamile ning mängis siis edasi. Rasket pudelit oli ebamugav suule tõsta, Mirjam kallutas seda kohmakalt ja naeris pärast. Joonas lonksas ka, mõeldes samas, et ega torupillimängija huultelt mingisugused bakterid pudelisuule ei sattunud. Kohe oli tal selle pärast piinlik ja ta sisendas endale, et see ei tähenda midagi. Peale selle näiteks joovad kirikus inimesed armulaual kõik ühest karikast. See ongi osadus, pole midagi karta. Päike loojus.
Villu pakkis veidi aja pärast oma pilli kokku, võttis veel ühe Joonase pakutud lonksu, soovis neile jõudu ja kadus tagasi torni sisse.
„Aitäh!” hõikas Mirjam talle järele.
Nad istusid veel veidi, aga pärast päikeseloojangut oli peaaegu täiesti pime, linna valgus ei ulatunud siia, tuul oli muutunud külmaks. Polnud teada, kui hästi nad näevad alla ronida.
„Peaks vist liikuma hakkama, jahedaks läheb ka.”
„Jah.”
Joonas võttis punni ja pressis selle pudelile peale. Nad tõusid püsti ja laskusid ettevaatlikult mööda astmeid alla, jalaga tuge otsides. Hämaruses oli näha vaid seina sisse müüritud rööpajuppide hägusaid kontuure, torni sees koridorides oli aga tunne, justkui oleksid nad sügaval mäe alla uuristatud käikudes, kus võiksid ringi kõndida vanapaganad ja trollid. Astmete servad olid murenenud, väikesed kivid ja mörditükid pudenesid krõbinal. Ukse ja plangu vahelt läbi ning sealt edasi kruusase teerajani jõudnud, jäid nad peatuma ja vaatasid üles torni tippu, kust nad nüüdsama olid alla tulnud. Mirjam mõtles, et ta oleks tahtnud ka siit alt torupilli kuulata. Keegi mängib kuskil kõrgel õhus, justkui pilvede sees,