kuulnud pole,” kahtles Eino.
„No sa võid uurida, täna nad rääkisid seal kõik sellest,” ütles Särepuu enesekindlalt ja keeras kriginal pudelile punni peale. „Tulen siis homme hommikul sinu juurest läbi. Mitte väga vara, teeme nii kümne ajal. Ma saan omalt poolt paar torupõlve ka kaasa võtta, need 32-millimeetrised, need vist lähevad sinu omadele otsa? Ma võin muidu torusid ka kaasa võtta, neid on meil siin kõvasti üle, ega keegi tähele ei pane, kui paar tükki puudu on.”
„Ei, mul on endal tegelikult olemas,” ütles Eino. „Praegu ei ole tarvis. Ära siis täna üle pinguta.”
„Ei, mis sa nüüd. Sul sakuskaks pole midagi?”
Eino laiutas käsi. Selle peale ta küll polnud mõelnud.
„Mis seal ikka.”
Särepuu viipas ja astus uksest välja. Eino muretses natuke, et oli mehele piirituse enne kaasa andnud, kui töö tehtud. Oli ütlematagi selge, et Särepuu hakkab saadud tasu kohe tarvitama, ning seega ei pruugi temast järgmiseks hommikuks enam töömehena asja olla. Aga noh, mis teha, tuleb leppida. Eino kehitas õlgu ja vaatas survepumba näidikud üle. Seda pidi paari tunni pärast tulema kinni panema, vähemalt nii kaua pidi see siin alarõhku hoidma, kuni katse käis. Tundus, et praegu on kõik normis. Ta oli vabatahtlikult laborisse jäänud ja võtnud pumbaga tegelemise enda peale, kõik teised olid juba nädalavahetuseks koju läinud. Ega keegi töökaaslastest poleks talle ette heitma hakanud, et niiviisi piiritust omaks tarbeks kasutab, aga samas oli see muidugi veidi kahtlane. Enamasti pandi kõrvale ikka veel kasutamata kraami ja väga avalikult seda keegi ka teha ei tahtnud. Eeldati, et kui juba riigivara riisuda, siis vähemalt diskreetselt. Ta lülitas suured luminofoorlambid kustu ning pani enda järel ukse lukku.
Väljas hakkas juba hämarduma, oli soe ja tuul tõi ninna sirelilõhna. Ööbikud laulsid kusagil väga lähedal ja tänaval ei olnud näha ühtegi inimest. Ta hakkas minema üle mäe Astale vastu, sest naisele ei meeldinud kunagi üksinda üle Toome kõndida. Teadaolevalt polnud siin küll kunagi midagi eriti hullu kellegagi juhtunud, aga Asta kartis ikka, et äkki tuleb mõni talle kallale. Eino oli siin üliõpilaspõlvest peale käinud, sellest ajast alates, kui ta oli ülikoolist Nõukogude-vastase tegevuse pärast välja visatud. Ta oli ühika trepil mingil hetkel veidi napsisena – aga kunagi ei olnud ta end täiesti purju joonud – deklameerinud Petőfi luulet vabadusest ja isamaast ning komandant või keegi üliõpilastest oli tema peale dekanaati kaevanud. Ta ei saanudki kunagi teada, kes nimelt, ja mida talle õigupoolest ette heideti. Igal juhul kutsuti ta mõne päeva pärast vaibale, jutuajamine oli tõsine – avaliku korra rikkumine ja Nõukogude-vastane tegevus. Eino ei olnud küll väga täpselt aru saanud, mis Petőfi luules Nõukogude-vastast oli, aga tema selgitusi ei võetud eriti kuulda. Öeldi vaid, et kui ta tahab ülikoolis edasi õppida, siis on tal tungivalt soovitatav oma meelsust revideerida. Pakuti veel välja, et kui ta oleks nõus – ainult vahel, kui midagi silma jääb – kirjutama ka väikeseid teateid organitele, siis unustaksid nad selle vahejuhtumi kohe. Ta oli muidugi ära kohkunud, et peab nüüd KGB agendiks hakkama.
„Ei no mis mina kirjutan, ma ei käigi kellegagi läbi…” seletas ta puterdades ja ehmunult.
„Kõik kirjutavad, ära muretse,” seletas seltsimees partorg ülevoolava sõbralikkusega. „Sul on sugulased välismaal, me teame küll. Me teame kõike, me peame kõik meeles. Oleks soovitatav koostööaltim olla. Mõtle natuke rahulikult selle peale. Ega keegi ei soovi, et sa pealekaebajaks hakkaksid. Lihtsalt kirjutad vahel. Kirjutad nii, nagu asjad on, ega sa valetama ei pea. Ongi kõik. Keegi ei saa teada.”
Ta oli esimese ähmiga lubanud isegi kaaluda, aga siis mõne päeva pärast tagasi läinud ja teatanud, et ta kindlasti ei kavatse agendiks hakata. Nii oligi ta füüsikateaduskonnast üliõpilasele sobimatu käitumise pärast välja visatud ning tegelikult tal isegi vedas, et tehnikuna ülikoolis tööd sai. Keegi ei olnud tema käest pärast ka uurima tulnud, et kas ta tahab ümber mõelda või mitte, kuigi sõbrad rääkisid, et oleks kasvõi moe pärast võinud nõus olla, oleks koht koolis alles jäänud. Ega ta siis tegelikult midagi kirjutama pea, võib lihtsalt öelda, et pole midagi märkimisväärset näinud. Talle aga tundus see mõte kuidagi vastik. Mõned sugulased olid tal tõesti enne sõda Saksamaale põgenenud, tema isa aga olid kommunistid Siberisse saatnud ja üsna varsti oli ta seal vangilaagris surnud. Ta mäletas isa väga ähmaselt, ema oli talle vahel harva lugusid rääkinud, jõulude ajal pilte näidanud. Valgetes riietes ja naeratavate nägudega inimesed seisid õitsvate õunapuude all, naised istusid toolidel, kummaliselt kohevates kleitides tüdrukud mängisid korralikult pügatud murul tennist. Tema ise – vist umbes kolmeaastasena – seisis klapiga põlvpükstes kõige ees ja vaatas tõsise näoga otse kaamerasse, nagu oleks fotograafi peale mingil põhjusel solvunud. Võibolla oli see teda paigale kamandanud või käskinud tal mänguasja käest panna. Ta ei mäletanud selle pildi tegemisest midagi. Piinlik oleks agent olla.
Eino jõudis mäe otsa ning kõndis katedraali varemetest mööda. Tee kõrval põlesid vaid mõned üksikud laternad, nähtavasti olid pirnid kas läbi läinud või puruks löödud. Hämaras mõjusid suured gooti võlvkaared tontlikuna. Kooriruumi ehitatud raamatukogu pandi juba kell kuus kinni ja kollase valvetulukese paistel võis näha korruste kaupa raamaturiiuleid ja mõningaid valendavaid endiste aegade suurmeeste kipsbüste. See teadmiste tempel oli projekteeritud vanasse kirikusse 19. sajandi alguses, kui ülikool valgustuslike ideede toel Tartus taasavati. Valgustusajal ehitati raamatukogusid ja akadeemiaid samasuguse pidulikkuse ja väärikusega kui keskajal kirikuid ning kui oli võimalik kirikut otseselt raamatukoguks ümber kujundada, siis mõjus see iseäranis tähendusrikkalt. Sümbolid olid olulised. Praegu tundus aga valgustuslikke sümboleid kehastava raamatukogu lähedal olev betoonsild, mida teadmata põhjusel Kuradisillaks nimetati, palju adekvaatsemat sümboolikat välja kiirgavat. Kui Eino sealt alt läbi kõndis, kuuldus ülevalt lärmitsemist ja jauramist. Libisedes tuli keegi mööda mäekülge alla.
Eino lisas sammu ning kõndis edasi üles punastest tellistest ehitatud arhiivi poole. Ta lipsas kiiresti ukse juurde – sealkandis pidi alati ettevaatlik olema, linnud kükitasid üleval okstel, asfaldi peal olid valged kuivanud hakisita ringid, mida isegi hiljutine vihm ei olnud suutnud maha pesta. Mitu korda oli ta siin läraka riietele saanud. Ta pääses puude alt õnnelikult läbi ja trügis raske ukse lahti. Tumepunases kampsunis valvur, keda kõik Siinaks hüüdsid, ajas koridoris Astaga juttu.
Eino viipas neile. „Õhtust. Kuulsin Särepuu käest, et teil on siin mingid uued ümberkorraldused?”
„Oota, mida?”
„Et hakkate käsikirju makulatuuri saatma.”
Siina naeratas ja kehitas õlgu. „Jah, selline käsk tuli… Mõnda aega tagasi juba tegelikult, NSV Liidu arhiivide peavalitsusest kõigile arhiividele. Väidavad, et valitseb kohutav paberitööstuse toorainepuudus ja muidugi sotsialistlik töö ja nii edasi.”
„Vanu käsikirju ka?” küsis Eino.
„Jutt käis jah kõigi kohta, nad täna sorteerisid suure portsu valmis, tõstsid selle maja taha makulatuurilattu maha.” Valvur viipas käega umbmääraselt kuhugi.
Eino raputas pead. „Kahju.”
„No mõni vallaprotokolliraamat on igavesti paks tellis ja vaid esimesed lehed on teksti täis,” hakkas Siina põhjendama. „Aga eks seal ole igasuguseid vanu säilikuid ja väärtuslikke käsikirju ka, mõnedel olid päris uhked vesimärgid sees.”
„Vesimärgid?”
„Jah, noh, sel ajal tehti ju kõik paber käsitsi, kõigil paberitel on oma vesimärk sees.”
„Ma tean, ma tean,” ütles Eino. Ta oli juba poisina tähele pannud, et osal postmarkidel olid vesimärgid sees, nagu ka paberrahades ja vanades kirjapaberites. Keskkoolis oli ta päris korraliku kogu vesimärkidega marke kokku korjanud.
„Ma tahaks näha neid pabereid,” teatas ta.
Nad läksid koos valvuriga maja taha vanapaberilattu, kus oli kastide kaupa säilikuid, kaustu, lahtisi paberilehti. Erineva formaadiga, kollakad, mõned hallid või sinakad. Eino võttis ühe raamatu ja vaatas selle