nagu nõiutud lossist lahkudes, siit kahe puu vahelt läbi, siit kivist kaarega mööda, ja oledki argipäevas. Mõned laternad olid juba põlema pandud, nende valgus peegeldus poriloikudes, nad tippisid neist mööda teeservades, üle nätske kevadise muru ja muda. Kõhus oli ebamäärane ärevus, nagu nad oleksid midagi kaotanud, nagu midagi oleks luhta läinud. Vaikselt ja otsusekindlalt kõndides jõudsid nad lõpuks kohale, läksid kitsast puutrepist üles ja avasid ukse. Neid võeti vastu prahvaku lärmi ja küsimustega.
„Kus kurat te nii kaua olite? Me arvasime, et te ei tulegi enam tagasi…”
„Veini te ikka vähemalt tõite?”
„Pagan, sellest jääb nüüd küll väheks,” ütles Siim kotti inspekteerides. „Mis tegite seal?”
„Jäime torupilli kuulama, üldiselt,” ütles Joonas.
Siim kehitas õlgu ja läks kotiga tuppa. „Näe, kes suitsu tahtis.”
Nad jäid Mirjamiga kahekesi esikusse seisma ja vaatasid teineteisele otsa. Oli kuulda, kuidas toas keegi korgitseri otsis, kuidas keegi kurtis, et, pagan, üks on juba lahti tehtud. Jalanõude hunnik eeskojas tundus vahepeal suurenenud olevat.
„Lähme minu juurde,” ütles Joonas viimaks ja Mirjam noogutas.
Nad kõndisid käsikäes. Joonas rääkis jälle kuldõuntest, katsus meenutada, mida ta veel nendest teab, ütles, et kui nad kohale jõuavad, siis ta otsib üles selle valge Yeatsi luulekogu ja loeb terve luuletuse ette. Selle, kus on juttu täpselt kuldõuntest ja kõigest muust. Ta hakkas kiiremini kõndima – tundus hädavajalik, et kohe, kohe, on tarvis see ette lugeda, sest selles on kõik, mida ta praegu öelda tahab. Mirjam muigas, aga kiirustas temaga kaasa, eesuksest sisse, mööda pimedat koridori pooleldi käsikaudu edasi, tuppa. Joonas võttis rutuga saapad jalast, läks riiuli juurde ja napsas sealt väikese raamatu. Tuld ei olnud vajagi põlema panna, tänavalatern paistis aknast sisse. Ta luges.
Mirjam istus voodi peale ja kuulas.
Joonas lehitses edasi ja luges järgmise. „Oota, siin on veel torupillist ka,” seletas ta närviliselt.
Mirjam vaatas akna juures seisvat poissi ja mõtles, kas see loeb talle luuletusi selle pärast, et ta on kusagilt kuulnud, et tüdrukutele meeldivad luuletused, või selle pärast, et talle endale meeldivad luuletused. Võibolla aga on tõesti niimoodi kergem, peituda mõne teise sõnade taha, siis ei ole endal vaja rääkida, sest keegi juba on öelnud. Teatud mõttes on see sama kui purju joomine, torupilli kuulamine, vastutusest vabanemine. Eelmisel suvel pärast kooli lõpupidu – see lõppes ametlikult juba üheteistkümne ajal –, siis kui teised olid agaralt arutanud, kuhu ja kelle juurde edasi minna, oli ta läinud koos kahe sõbrannaga minema. Nad olid kellelegi pikemalt seletamata ära lipsanud, muidu hakkavad nende klassi poisid veel kaasa tulema. Kolmekesi kõndisid nad alla jõe äärde, nii nagu nad olid juba kokku leppinud. Eemalt puude vahelt paistis lõke ja varjud seal ümber. Mart oli üks neist, Mirjam teadis. Mart ootas neid koos oma sõpradega, kes kõik olid metallistid, tegid ise ka bändi. Kõik olid endale hankinud mustad teksatagid ja kulutanud ülemäära vaeva selle peale, et leida tikitud silte oma varrukatele ja tagiselgadele. Kuigi mõned bändid vist ei olnud üldse need, mida nad hea meelega kuulasid, aga need sildid pidid lihtsalt olema. Kui nad olid kohale jõudnud, pakkusid poisid kohe õlut, neil oli mitu kasti. Ta väga ei tahtnud, kuid Mart käis peale, et võta ikka, võta ikka. Ta sai aru küll ja võttiski. Kiirustades ja Toolse õlu kibedat maitset alla surudes katsus ta kaanida nii palju sisse, kui mahtus. Mart noogutas ja vedas ta mingil hetkel metsa alla.
„Ära karda, see ei ole peaaegu üldse valus.”
Joonas astus voodi juurde ja laskus tema ette põlvili. Mingis mõttes oli see muidugi liiga melodramaatiline, aga samas oli selles sobivat pühalikkust. Tänavalatern värvis toa tuhmkollaseks, keegi räuskas tänaval karjuda, ühestki sõnast ei olnud võimalik aru saada. Nad suudlesid, Mirjam laskus voodile pikali ja sirutas end välja. Talle meeldis niimoodi, ilma lobisemata, seletamata, sest mida siin ikka on võimalik öelda. Joonas põlvitas kušeti ees ja sikutas Mirjami tagi varrukast. Tüdruk naeratas, võttis tagi seljast ja poetas selle voodi otsa juurde maha.
„Tule siia.”
Nad pikutasid koos teineteise vastas, riietes, suudlesid, vaatasid üksteisele otsa. Joonas ei julgenud midagi teha, isegi hingata, näis, et iga väiksemgi vale liigutus, mingi kohmakas rapsakas võib kõik ära rikkuda. Mirjam silus käega poisi pead, puudutas huultega ta põske, nina. Joonas hoidis tal ümbert kinni, tundis enda vastas tüdruku rindu, rinnahoidja karedat pitsi, juuste puhast lõhna. Nad olid sõnatult, vaevalt liigutades, niimoodi väga kaua.
„Head ööd,” ütles Mirjam lõpuks.
„Head ööd.”
Joonas lamas pikalt lahtisilmi, vaatas lähedalt tüdruku nägu. Suletud laugude peal olid mõned mustad ripsmetuši tükid, laud võbelesid vahel. Hingamine hakkas aegamööda ühtlasemaks muutuma, tüdruk nihutas end kergelt temast eemale. Uni oli alanud juba ammu enne, aga alles nüüd sai unenäoline maailm endale õigustuse. Nüüd võis magama jääda, niimoodi sobis.
„Ma kordan, aiva kordan nagu narr…” sosistas Joonas.
III
„Ega see ei tapa?”
„Ei, see on täiesti korralik kraam, siin on vaid instrumente puhastatud.”
Särepuu torkas sõrme kraanikaussi ja maitses siis.
„Ah, käib küll,” jõudis ta otsusele. „Aga seda ei saa siit ju kätte. Ega sul kummivoolikut ei ole? Ja mingit pudelit oleks ka tarvis.”
„Vast ikka leiab.”
Sellal kui Särepuu emailitud kraanikausist asjatundja näoga veel kord vedelikku degusteeris, vaatas Eino alumisse kappi, kus hoiti kasutatud piiritusepudeleid.
„See on destvee voolik, täitsa puhas ja pudeli võid sellesama võtta,” ulatas Eino talle lohvi ja pruuni karestatud klaasist korgiga pudeli. „Ainult seda on mul pärast tagasi vaja, need on siin kõik arvel, sellest võib jama tulla.”
„Teadagi.”
Särepuu võttis talle ulatatud asjad, sättis kummivooliku otsapidi kraanikaussi, tõmbas suuga sinna vaakumi ning sorkas selle siis kraanikausi all pudelisse. Piiritus hakkas vaikselt ühest anumast teise ümber solisema ja mees katsus ülemist otsa võimalikult all kraanikausi punni juures hoida, et iga viimane kui tilk kätte saada.
„No kes kurat laseb piiritust niimoodi raisku?” uuris ta samas.
„Instituudis on norm selle jaoks, ega seda enam teist korda pärast kasutada ei saa,” põhjendas Eino asjalikult.
„Äh,” ühmas Särepuu selle peale. „Igal pool on need normid täitsa sõgedad.”
„Näed, aga sina saad oma jao kätte.”
„Ma tulin praegu just arhiivist, neil on seal ka mingid omad normid, et on vaja nii ja nii palju dokumente või ma ei tea mida makulatuuri viia. Lihtsalt peab, ja ongi kõik! No mõtleks vaid, mida nad järgmiseks välja ei nuputa, et hakkavad tõsimeeli muru roheliseks värvima. Pooletoobised.”
„Oota, mis mõttes dokumente?” küsis Eino.
„No ma ei tea, kurat.” Särepuu raputas voolikust viimased tilgad pudelisse. „Seal oli neil mingi jutt, et riiulipinna kokkuhoidmiseks ja makulatuurinormi täitmiseks tuleb hakata vanu raamatuid ja käsikirju vanapaberisse saatma.”
Eino vilistas imestunult. Särepuu oli ülikooli töömees ning tegi igasugu asutustele torutöid ja muud sarnast ning oli selle tõttu üsna hästi kursis, mis ühes või teises kohas toimus. Kuna ülikoolist saadav palk oli väike, siis ta tegi hea meelega piirituse eest haltuurat nagu kõik teisedki töömehed. Eino kahtlustas, et sellise hoogsa haltuurategemise peale oligi mehel viinaviga välja kujunenud. Piiritus oli kõige kindlam maksevahend, oluliselt väärtuslikum kui raha, sest raha eest ei pruukinud poest suurt midagi saada. Piiritust kohe kindlasti mitte ning selle lubadusega oligi Eino endale Särepuu appi leidnud. Tal oli nimelt plaanis panna koju pliidi sisse torud,