ja jalas lihtsad mustad madala kontsaga kinnised kingad. Gianni surmast saadik oli ta olnud lohutamatu. Naise Londoni agent oli suutnud teda suurte raskustega veenda, et modell läheks Lõuna-Aafrikasse kokkulepitud kohtumisele Nelson Mandelaga. (Mandela isiklikult helistas Naomile ja palus tal siiski kohale tulla.) Mälestustseremoonia hommikul, kui ta jooksis läbi pressi kadalipu, et Versace palazzo’ni jõuda, oli ta nutma puhkenud ja nägu kaamerate välgusähvatuste eest käekotiga varjanud.
Gianni surma ajaks oli Naomi saanud Donatellaga sama lähedaseks kui õde – kord lasi Donatella New Yorgist kohale kutsuda staarjuuksuri, kes neile mõlemale juuksepikendused paigaldas, samal ajal kui naised Donatella marmorsisustusega vannitoas spagette sõid. Samuti oli Naomi Allegrale justkui tädi eest. Missa ajal, kui preester kutsus kogudust üles rahutervitust vahetama, kallistas Allegra kõigepealt oma ema ja siis tõusis kikivarvule, et võtta vastu kallistus Naomilt.
Teisel pool vahekäiku, esimeses reas kohe nende kõrval istus arvatavasti kõige ebatõenäolisem grupp, keda kirikus kohata võib. Ees keskel oli Elton John, töntsakas kuju kängitsetud Hiina stiilis püstkraega Versace jakki. Ühe kõrvarõnga ja paažisoenguga sarnanes ta vananeva koolipoisiga. Tema ja ta partner David Furnish olid samal hommikul eralennukiga kohale saabunud St. Tropez’st, kus nad hiljuti uue maja olid ostnud. David istus Eltoni kõrval, jumeka ja puhanud näoga, seljas valge lahtise kaelusega särk ja tume pintsak, ning hoidis kaitsvalt oma armsama käsivarrest, seda aeg-ajalt rahustavalt patsutades.
Elton oli üks Gianni lähedasemaid sõpru ja tema tuline imetleja. Esimest korda olid nad kohtunud 1980. aastate keskpaigas, kui Elton, kes juba varem kandis Gianni loomingut, oli tulnud sisseoste tegema Versace suurimasse poodi Milanos Via Montenapoleonel ning soovinud ka disaineri endaga kohtuda. Need kaks sobisid omavahel otsekohe, jagades sarnast kunstnikele omast loovat rahutust, ning tihtipeale külastasid nad koos antiigigaleriisid ja oksjonimaju. Gianni Manhattanil asuvas majas oli Eltonil oma sviit, kus troonis New Yorgi kunstniku Julian Schnabeli loodud voodi, mille Gianni oli lasknud eritellimusel valmistada. Kauaaegne rokitäht kandis peaaegu ainult Versace rõivaid. „Eltonil on kodus peaaegu nagu minu tööde muuseum,” ütles Gianni kord. „Tema kapis on kindlasti rohkem minu loodud rõivaid kui minu arhiivides.”
Eltoni kõrval istus Gianni Versace kõige kuulsam klient printsess Diana. Elton, kes oli aidanud Giannil Dianaga sõbruneda, oli saatnud oma eralennuki naisele järele Lõuna-Prantsusmaale, kus too oli viimasel nädalal kõvasti laineid löönud: tegu oli esimese ajakirjanduses laia kajastust leidnud puhkusega, mille ta oli veetnud oma uue kallima Dodi al-Fayediga – Harrodsi kaubamaja omaniku, miljardär Mohammed al-Fayedi neljakümne ühe aastase pojaga. Ligi viis aastat varem oli Dianast kahtlemata saanud Gianni uhkeim trofee tema kuulsuste galeriis, kui naine oli pärast lahutust Walesi prints Charlesist tema poole pöördunud ja soovinud muuta oma stiili julgemaks ja iseteadlikumaks. Gianni oli mõelnud välja terve seeria kostüüme, mis olid küll klassikalised, kuid milles leidus paras kogus glamuuri: tuppkleidid, mis istusid selga nagu valatult; saleda joonega julgetes värvitoonides kleidid ja figuuri järgivad kostüümid. Pärast Diana lahutust oli Elton hakanud kutsuma teda oma maamõisa Windsoris, kus ta tihti ka Gianniga kokku sai. Gianni, kes oli alati oma kuulsustest klientide suhtes äärmiselt mõistev ja teadis, kuidas neid kohelda, võlus Dianat, ilmudes vahel tema proovideks isiklikult kohale. Kui Diana Gianni mõrvast kuulda sai, oli ta otsekohe nõustunud matustele tulema. Ta ei olnud Gianni lähedane sõber, kuid oli tema surmast äärmiselt šokeeritud. Pealegi meeldisid Dianale ilusad matused – kogu see paatos sobis hästi kokku tema ettekujutusega endast kui tagakiusatute lohutajast, elegantne tume riietus veelgi rõhutamas tema armastust dramaatilisuse vastu.
Diana kandis loomulikult Versace kostüümi, mis oli ekstra selleks sündmuseks disainitud. Gianni õmblejannad olid tema jaoks kombineerinud öösinise käisteta tuppkleidi ja tumeda jaki. Mängukuulisuurustest pärlitest kee rõhutas naise suvist päevitust ja roosat läikivat huulepulka. Hoolimata väljas valitsevast kuumusest kandis printsess musti sukki. Kui missa oli poole peale jõudnud, võttis ta tumeda jaki seljast – ta ei teadnud kiriku ettekirjutusi katmata käsivarte kohta. Põlvedel oli tal kena väike krokodillinahast käekott, mida kaunistasid suured kullatud Medusa pead – Versace logod. Võimetu itaaliakeelset missat jälgima, muutus ta mälestusteenistuse käigus aina hajameelsemaks, käsi liikumas kreemikalt palveraamatult pärlite juurde. Gianni matused jäid Diana elus üheks viimaseks avalikkuse hulgas viibimiseks. Vaid kuue nädala pärast hukkus ta kohutavas autoõnnetuses Pariisis ning paljud külalised, kes temaga koos Gianni matustel viibisid, tulid taas kokku, seekord noort printsessi mälestama.
Teisel pool Dianat istus Sting koos oma naise Trudie Styleriga, kes oli kaetud tohutu suure talupoja stiilis ümber õlgade mässitud looriga. Nende taha olid koondatud moemaailma kuninglikud pead. Hoolimata katedraali hämarusest, iseloomulikud päikeseprillid kindlalt omal kohal, istus Ameerika Vogue’i võimukas peatoimetaja Anna Wintour, tema kõrval André Leon Talley, Vogue’i mõjuvõimas toimetaja, kes heitis kogu teenistuse vältel uudishimulikke pilke Diana suunas. Anna Wintourist teisel pool istus Karl Lagerfeld, kõrk Chaneli disainer ja Gianni lähedane sõber, kes vaatas otse enda ette, kriitvalged juuksed temale tüüpilises hobusesabas. Nende taga istusid Prantsuse, Briti ja Itaalia Vogue’i toimetajad.
Veel istus Diana taga Giorgio Armani, kes oli riietunud oma tavalisse vormi: pikkade käistega tume liibuv sviiter, tumedad viigipüksid ning valged tenniskingad. Armani ja Versace olid nagu Itaalia moemaailma yin ja yang, kes pakkusid välja kaks erinevat väljanägemist, mis moodustasid Milano stiili eri poolused. Enam kui kahe aastakümne vältel olid nad viljelnud erinevat esteetikat ja oma stiilis edukad olnud. Mõlemad olid end 1970. aastate keskpaigas edasipürgivate disainerite seltskonnast välja murdnud. Kumbki erineval moel olid nad loonud värske riietumisstiili uuele, sõltumatute, professionaalsete naiste põlvkonnale, kes ei tahtnud olla kammitsetud klassikalisse, ennasttäis prantsuslikku moekunsti, mida kandsid nende emad. Hilisematel aastatel, kui mõlemad saavutasid üleilmse kuulsuse, armastati öelda, et kui Armani riietab abikaasat, siis Versace riietab armukest.
Nii Armanile kui ka Versacele oli omane tohutu tööeetika ja nälg edukuse järele. Mõlemad mehed elasid stuudio kohal korteris, et pühendada tööle nii palju aega kui vähegi võimalik. Aga muus osas ei oleks need kaks meest saanud erinevamad olla. Kui Versace moeetendused olid külluslikud, siis Armani omad olid kõrgilt sordiini all. Gianni Versace kodud olid kui barokiajastu aardekirstud, milles leidus igat sorti kunsti, mööblit ja homoerootilisi skulptuure; Armani kodud seevastu olid elegantselt avarad, napid, paljaste seintega, ainsaks kaunistuseks mõni üksik orhideeoks. Samal ajal kui Gianni armastas jutustada lugusid oma lapsepõlvest provintsiõmblejanna pojana, keeldus Armani põhimõtteliselt oma tagasihoidlikku päritolu ilustamast.
Armani võis kahtlemata leinata mälestusmissal siiralt oma rivaali temale osaks langenud vägivaldse surma pärast, kuid sõpradeks ei saanud mehi mingil juhul nimetada. Milanost poleks iialgi saanud moemekat, kui poleks olnud neid kaht disainerit, sellest hoolimata põlgas see paar teineteist. Armani jaoks oli Versace looming oma sadomasohhistlike vinjettide, pungikollektsioonide ja üldise kiiskava räigusega jälkus, solvang naistele. Armani oli rivaali avalikult kritiseerinud, kuulutades, et Versace esitab naist kui „sööta meestele, vulgaarsete seksfantaasiate kehastust, kui mõnd ööklubi, kus nad teevad kohalikele pättidele striptiisi.”6
Kuid Versace omakorda leidis, et Armani on tüütu ja kiretu. „Mina riietan naist, kes on kaunim ja glamuursem,” ütles Gianni New Yorkerile pisut enne surma. „Kuid tema riietab naist, kes on alati natuke liiga tõsine, liiga igav. Seda nimetatakse šikiks. Mina pole seda kunagi šikiks pidanud, aga igaühel on õigus oma arvamusele.”7
Kui preester Mayo palvet luges, hakkasid külalised oma kavalehtedega sahistama. „Tänane teenistus ei ole meelestatud vastasseisust ja mis peamine – see pole ka etendus,” sõnas ta, ning tema sõnades oli vahest rohkem ettevaatlikku lootust kui täpsust. „See on märk usust, mis on tähendusrikas… Me jagame Donatella ja Santo leina diskreetselt ja austusega.”
Järgmiseks olid kavas muusikalised ja sõnalised järelhüüded Gianni kuulsatelt sõpradelt. Versace assistent andis Stingile ja Elton Johnile märku ning mehed