VERSACE, KES OMA ELU LÕPUL NAUTIS ROKIMAAILMA TÄHTEDE ja kuningakodade liikmete seltskonda, oleks vaevalt võinud pärineda veel tagasihoidlikumatest oludest. Ta oli pärit Itaalia kaugest lõunaosast, haletsusväärsest mahajäänud piirkonnast, mida kurnasid alaliselt vaesus, korruptsioon ja pidev väljaränne. Tema sünnikoht Calabria võtab enda alla Itaalia saapanina; see on maatükk, millest on sajandite vältel läbi marssinud lugematud võõrvallutajad ja mida on räsinud vihmavalangud, ohvriterohked üleujutused ja maavärinad. Ka malaaria oli siin varem pidev nuhtlus, poodnikud hoidsid malaariavastaseid tablette laos varuks kuni 1940. aastateni. Kõrgel Aspromonte mägedes, selgroona läbi kogu Itaalia jooksva Apenniinide mäeaheliku viimase tõusu juures oli põllupidamises veel 1960. aastatel säilinud süsteem, kus rentnik maksis maa kasutamise eest osaga saagist. Vaesed, kirjaoskamatud perekonnad töötasid tohututel savivärvi mullaga põllumaadel, mille omanikuks olid üksikud jõukad klannid, ja juba kuueaastaselt saadeti lapsed mägedesse loomi karjatama. Siin ei räägitud tavalist itaalia keelt, vaid murret, kus itaalia keel oli segunenud sissetungijate keeltega Kreekast, Hispaaniast ja Araabiast ning see lingvistiline erinevus isoleeris seda kanti ülejäänud Itaaliast kogu kahekümnenda sajandi jooksul.
Säärastes lootusetutes tingimustes levis väljaränne nagu katk. 19. sajandi lõpul emigreerus kolmandik kalaabrialastest, paljud läksid Ameerikasse, ning see rahvavool jätkus samamoodi 1980. aastateni. Kogu piirkonna viletsuses vaevlev õhkkond tingis kalaabrialastele iseloomuliku karakteri, mis on jonnakas, karm ja melanhooliaga toonitatud ning kus peresidemed on pööraselt tugevad isegi Lõuna-Itaalia standardite järgi. Need iseloomujooned olid omased ka Versace klannile, määrasid nende ellusuhtumise ning moodustasid osa nende edust ja rasketest katsumustest.
Reggio di Calabria, piirkonna suurim linn on sadamalinn, mis on kokku pressitud kitsale kristallselge veega ümbritsetud, lindina ümber Aspromonte mägede jalami jooksvale kaldaribale. Sitsiilia kirdepoolne tipp puudutab peaaegu Calabriat ja Reggio vastu jääv väin on tihti sama rahulik ja peegelsile kui järv, avades selge vaate Etna mäele, mille tipp talvel lumeteki alla poeb. Hoolimata looduslikust ilust on Reggio isoleeritud asukoht – kiirtee lähimasse suurlinna rajati alles 1963. aastal – teinud sellest äärmiselt provintsliku linna, mis jääb tugevasti alla uhkete sõsarlinnade Palermo ja Napoli väärikale ajaloole. Gianni Versacet ärritas selle paiga isoleeritus juba siis, kui ta alles käima õppis.
Lisaks sellele lasus Reggiol veel loodusliku katastroofi eemalepeletav raskus: 1908. aastal toimunud maavärin tappis kaks kolmandikku siinsest rahvastikust ja hävitas peaaegu kogu linna. 1930. aastateks olid linnaplaneerijad Reggio nullist üles ehitanud kiretus ja ilmetus art nouveau’ stiilis, millele andsid tooni üksikud hirmutavad fašismiajastu ehitised. Tänavad paiknesid korrektse ruudustikuna. Teeääri kaunistasid magnooliad, palmid ja jasmiinid, mis levitasid Vahemere-äärsele kevadele iseloomulikku uimastavat lõhna.
Versaced ei põlvnenud algselt Reggiost, nende esivanemad ei olnud pärit isegi mitte piirkonna ainsast linnast. Antonio Versace, kõigile tuntud kui Nino, sündis 1915. aastal ning oli viielapselise perekonna noorim laps. Nad pärinesid Santo Stefanost, tillukesest põllumajanduslikust linnakesest kõrgel Aspromontes. Nino perekond oli jõuka klanni vaene sugulane – kunagi 1950. aastatel rööviti nende kauge sugulane lunaraha ootuses – ning tema isa oli sunnitud elatise teenimiseks küttepuid müüma. Kõhn ja heleda nahaga, blondipoolsete juuste ja nurgeliste näojoontega, oli Nino tõsine ja omaette hoidev noormees. Siiski oli ta andekas ja kirglik sportlane. Ta mängis poolprofessionaalide sarjas jalgpalli, kus sai endale hüüdnime U Carro Armato ehk Tank, lisaks sellele oli ta ka innukas jalgrattur ning võttis tihti osa Calabrias ja Sitsiilias toimunud võidusõitudest, kus võitis ka elukutselisi jalgrattureid, kes võistlesid Tour de France’il.
1938. aastal, pärast kaht kohustuslikku aastat sõjaväeteenistust Mussolini fašistlikus armees, armus ta kohalikku neiusse – oma perekonna kohkumuseks, sest noore naise perel oli Reggios väga halb kuulsus. „Kas sa ei tea mõnd kena tüdrukut Nino jaoks?” küsis noormehe vend oma naiselt, lootes noorte suhtesse kiilu lüüa. Naisele meenuski tõsine ja töökas noorik, kes oli just äsja asunud tööle õmblejana, seepärast korraldati nii, et Nino läheks ja laseks endale tema juures ülikonna õmmelda. Tema nimi oli Francesca Olandese.10
Francesca, keda hüüti Francaks, oli sündinud 1920. aastal Reggios ning tema perekond oli sotsiaalselt kõrgemal positsioonil kui Versaced. Tüdruku isa Giovanni, kes oli kingsepp, oli tuntud oma kalduvuse poolest rünnata üldkehtivaid tõekspidamisi. Noore mehena oli ta liitunud anarhistliku parteiga, tugevalt vasakpoolse grupeeringuga, mis oli Itaalia sotsialistliku partei eelkäija, ning käinud läbi antifašistlike aktivistidega. Versace perekonnalegendi järgi heitis kohalik politsei Giovanni vanglasse iga kord, kui fašistliku partei juht tuli Roomast Reggiosse külaskäigule.
Francal, pere viiest lapsest noorimal, oli lastest kõige metsikum iseloom ja hoolimata oma noorusest haaras ta loomulikult perekonnas liidrikoha. Pärinud isa poolt otsustusvõime ja jonnakuse, unistas ta arstiks, võib-olla isegi günekoloogiks saamisest. Siiski olid tollase Calabria tavad nii karmid, et naised võisid ülikooliharidusest, veelgi vähem elukutse omandamisest vaid unistada. Nad ei tohtinud isegi üksi linnas ringi käia. Kombekohaselt lehvitas pruudi perekond hommikul pärast laulatust aknast veriste linadega, tõestamaks naabritele, et nende tütar oli olnud neitsi. Politsei pani silma kinni isegi il delitto d’onore ehk au pärast tapmise ees, mille järgi oli mehel õigus tappa abielu rikkunud naine. Kui Franca rääkis isale lootusest arstiks saada, ei teinud isa kuulmagi.
„Franca, sina oled tüdruk, signorina,” ütles isa talle ühel päeval. „Sa ei saa koos poistega koolis käia. Sa ei saa töötada samas kohas kus mehed. Mine õpi amet selgeks.”11 Tal lubati koolis käia vaid kuni varajase teismeeani.
Üks vähestest austusväärsetest naiste ametitest sõjaeelses Itaalias oli õmblemine ja kolmeteistaastasena läksid tüdrukud kohaliku õmblejanna juurde õmblustööd õppima. See moodustas ühe osa ettevalmistusest majapidamistöödega hakkamasaamisel. Enne sõda oli Reggio üks tuntumaid õmblejaid naine, keda hüüti La Parigina ehk pariisitar, sest linnas liikus legend, et ta oli õppinud Pariisi moemajas. Franca veenis naist teda endale abiliseks võtma. Teismelise tüdruku kehvavõitu sissetulek, mis ta La Parigina juurest sai, aitas tal perekonda ülal pidada. Aga peagi ilmutas Franca ka ettevõtlikku meelt, mille ta hiljem oma lastele pärandas. 1940. aastaks, kui Franca oli kahekümneaastane, oli ta avanud oma õmblustöökoja.
Peagi pärast seda, kui ta Ninoga kohtus, puhkes Itaalias sõda ja noormees värvati teist korda fašistliku režiimi eest võitlema. Aga kuna ta oli üks linna vähestest meestest, kes lugeda oskas, möödus tema sõda Reggios kirjutuslaua taga, nii et ta ei näinud kunagi lähedalt ühtki lahingut. See aga andis talle võimaluse kurameerida ambitsioonika neiuga. Franca ja Nino armusid teineteisesse hoolimata vastandlikest iseloomudest – naine oli uudishimulik ekstravert, kuid noormees vaikne ja omaette hoidev, nii et teda võis isegi jahedaks pidada. Siiski oli neile mõlemale omane ühesugune tohutu tööeetika. 1942. aasta lõpul abiellusid Nino ja Franca tagasihoidliku sõjaaegse tseremoonia käigus. Novembris 1943 sündis paari esimene laps ja tavakohaselt pandi talle Nino ema järgi nimeks Fortunata. Kuna ka Nino vend oli oma esimesele tütrele sama nime pannud, hakkasid Franca ja Nino kutsuma oma tütart Tinucciaks.12
Sõjaaegne puudus, mis järgnes peaaegu vahetult suurele majanduslangusele, andis ennast eriti valusalt tunda Calabrias, mis oli juba varem üks Itaalia vaesemaid piirkondi. Siin oldi vaevu jõutud taastuda 1908. aasta maavärinast ning uued ehitised olid tihtipeale viletsad ja hooletusse jäetud. Mõned inimesed olid nii vaesed, et kui rõivaste üks pool oli läbi kulunud, keerati need pahupidi, et üht rõivaeset võimalikult kaua kanda saaks. Tööd oli ääretult vähe, kuna majanduselu oli täielikult seiskunud Mussolini idee – autarkia – tõttu, mis seisnes katses muuta Itaalia täielikult ennast taastootvaks riigiks, katkestades välismaailmaga peaaegu kõik suhted. Pered elatusid peamiselt kalapüügist, põllumajandusest ja käsitööst.
16. detsembril 1944 sündis Santo, kes sai nime isapoolse vanaisa järgi. Tema sündis umbes neli kuud