valinud välja „Issand on mu karjane”. Hoolimata selle psalmi lihtsusest oli katedraalikoori juhatav seitsmekümne kaheksa aastane preester nõudnud, et Sting ja Elton John talle selle ette laulaksid, enne kui neile esitamiseks loa andis.
Laululehed ees, laulis paar kahekesi. Hetkeks tõusid Eltonile pisarad kurku ja ta neelatas, selle peale pani Sting talle rahustuseks käe õlale. Donatella puhkes nutma. Santo peitis esimest korda missa jooksul näo kätesse ja nuuksus. Kui viimased helid vaikisid, tekkis tasapisi järjekord neist, kes tahtsid armulauda saada, mõned uudishimulikud nägid selles võimalust läheneda altarile ja heita pilk kuulsustele.
Pärast tundidepikkust puidust tõkete taga ootamist sai ajakirjandus viimaks teenitud tasu, kui armulaua ajal puhkes Elton John valjult nutma. Diana pöördus kiiresti tema poole ja embas teda. Välgud sähvisid, kui kõmupiltnikud klõpsisid pilte, mis ilmusid järgmisel päeval pea kõikide lehtede esikaanel üle kogu maailma.
Kui meeskoor laulis viimast psalmi, läks preester Mayo Versace perekonna juurde. Donatella tõusis ja heitis preestrile teda tänades haleda pilgu. Santo laskus ühele põlvele, et suudelda vanema kirikuõpetaja kätt. Allegra puhkes jälle nutma. Salk Versace assistente asus tegutsema, hoolitsedes pisarais leinajate eest ja juhtides nad üksteise järel reas perekonnale kaastunnet avaldama. Kuuest ihukaitsjast koosnev rühm kogunes Diana ümber, et ta turvaliselt kirikust välja saata, selle peale hakkasid välklambid taas sähvima. Temale järgnesid vähem tähtsad kuulsused. Valentino, juuksed kammitud tahapoole jäiselt kohevasse soengusse, mis raamis tema päikesepruuni nägu, väljus üksinda. Parv supermodelle, kes kõik nägid vähese meigi ja lahtiste juustega välja tagasihoidlikult ilusad, peatusid perekonnaga rääkima. Carla Bruni, silmad nutust punased ja keskele tõmmatud seitliga lahtised juuksed vabalt õlgadele langemas, jäi hetkeks vestlema Antonioga, kes oli käed enese vaoshoidmiseks vastu rinda surunud. Saleda joonega mustas pükskostüümis Carolyn Bessette Kennedy, pikad blondid juuksed seljal lahtiselt voogamas, ühines Aga Khani, Rupert Everetti, Carla Fendi ja Eva Herzigovaga, samal ajal kui fotograafid tunglesid, et kuulsate külaliste rongkäigust pilte klõpsida.
Kui kuulsused olid lahkunud ja fotograafid hakkasid varustust kokku pakkima, läksid Donatella ja Santo teineteisest kinni hoides väljas ootava musta auto juurde.
Iga surma puhul hakkab tõeliselt raskete katsumuste aeg pärast matuseid, kui perekond peab taluma kallist inimesest jäänud tühja kohta ning ees seisab piinarikas ülesanne alustada uut elu. Aga Gianni Versace surmale järgnenud kuud ja aastad viisid tema pere ametialase ja isikliku kokkuvarisemise äärele. Gianni oli olnud kogu klanni külgetõmbekese, tema geniaalsus käimapanevaks jõuks, mis tasakaalustas nende kõigi elu. Tema mõrv saatis nad keereldes orbiidile. Ilma temata said nähtavaks sügavad ebakõlad, mis olid kaheks aastakümneks varjatuks jäänud. Need tõusid nüüd kiiresti mulisedes pinnale, ähvardades matta enda alla terve Versace klanni.
Juba siis, kui Donatella ja Santo tol kuumal juulipäeval Milano Duomos oma venda mälestasid, teadsid nad, et kogu maailm mõtleb juba sellele, kas neis on piisavalt jõudu, et säilitada Gianni pärandit. Gianni oli lahkunud täielikus tipus olles: Versace nimi oli saavutanud ikooni staatuse, muutunud sünonüümiks külluslikult seksikale stiilile, mis aitab defineerida 1990. aastate moodi. Rohkem kui ükski teine disainer, rahuldas Gianni Versace publiku nälga seksi, kuulsuse ja raha järele, mis iseloomustas sel aastakümnel õide puhkevat ülemaailmset jõukust.
Provintsiõmbleja rahutu poeg Gianni oli saavutanud läbimurde, sulatades omavahel kokku toore tänavaenergia ja kõrgmoe peene lõikega elegantsi, ammutades inspiratsiooni kõigest, alates popkunstist kuni Vana-Kreekani välja. Tema jaoks pidi mood olema lõbus, vaimustav ja kiiresti muutuv. Ta valis oma muusaks prostituudi, tema arendas vulgaarsusest kunstivormi. Vahel astus ta üle piiri ning halvustavad kriitikud panid tema nägemusele hüüdnime „lõbutüdruku kõrgmood”. Kuid tema rõivad ei jätnud kunagi kedagi ükskõikseks. Tema nahksete koerakaelarihmade ja neetidega kaunistatud rakmetaoliste pihikutega sado-maso-kollektsioon solvas isegi kõige andunumaid moehulle. Aga tema rõivaid osteti ja kanti. 1990. aastate lõpuks oli ta senise moesõnaraamatu ümber kirjutanud.
Samuti rajas ta silla moe ja kuulsuste vahele, sulatades ühte kaks popkultuuri hoovust ja rakendades kõige selle ette meedia üha kasvava mõju. Meistrina avalike suhete alal avaldas ta mahlakaid, toretsevaid fotosid, mis pilke vangistasid: Elizabeth Hurley mustas kleidis, mida hoidis vaevu koos vaid kuldsete haaknõelte rida; Madonna Versace ujumistrikoos puudli küüsi lakkimas; Claudia Schiffer ihualasti, intiimsust varjamas vaid hoolikalt paigutatud Versace praetaldrik. Gianni muutis modellid täieõiguslikeks tähtedeks. Tema rõivad ja kuulsad sõbrad peegeldasid tema hoolimatut ja muretut vaimu: võtta vastu kõik, mida elu pakub.
Versace rõivad kogu oma seksikuses, ajaloo ja kunsti veidras ühendamises kirevaks kaleidoskoobiks ning nende jultumuses ja häbematuses rahuldasid inimese vajadust vabaduse järele, mis on palju sügavam kui vajadus kanda moodsaid riideid – see on vajadus, mis kerkib kobrutades inimkonna teadvusesse seksualiseeritud, üleilmastunud ja postreligioosse kahekümnenda sajandi lõpul. Gianni „oli suur post-freudistlik disainer, kellel puudus täiesti süütunne kui niisugune”, ütles Richard Martin, New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi kuraator.8 Gianni jaoks oli seks elu enda pühitsemine ja 1990. aastateks oli läänemaailm temale järele jõudnud. Looja metsik individuaalsus, kalduvus segada kokku kõrgkultuuri tänavakultuuriga ning tema kannatamatus sündsuse ja klassipiirangute suhtes kõnetas ka uusrikaste klassi, mis oli tekkimas näiteks Miamis, Rio de Janeiros ja Moskvas, ning kes kiindus tema usutunnistusse: épater la bourgeoisie9. Samal ajal avaldas tema looming mõju beebibuumi ajal sündinud tüdrukutele, kes olid just täiskasvanuks saamas ja tundsid end oma iseseisvuse ja seksuaalsusega uhkeldades eelmistest põlvkondadest vabamalt, pelgamata kaotada oma võimu.
Kuid Gianni surm saabus just siis, kui maailm ise oli muutumas. Säärased seksika särtsuga rõivad ja tänavatüdruku imago hakkasid oma uudsust ja erutavat põnevust kaotama. Mood oli pöördumas pigem väljapeetuma, teadlikuma ja vaoshoitud stiili poole ning tõusuteel olid minimalistlikud disainerid, nagu näiteks Miuccia Prada oma pepside, retrodisainiga rõivastega ning armastusega kõrgtehnoloogiliste materjalide vastu.
Veelgi enam, ülemaailmses moetööstuses olid juba hakanud ilmnema tohutud muutused – jõud, mis osutusid tõsiseks proovikiviks sellisetele perekonnaettevõtetele, nagu Versace oma seda oli. Üleilmastumine, 1990. aastatel lihtsalt tulnud raha, meedia kasvav huvi moetööstuse ja selle kuulsate klientide vastu – muutused, mille oli loonud või töösse rakendanud Versace ise – muutsid alatiseks moefirmade mängureegleid. Edukad luksusbrändid vajasid üle maailma ulatuvat ülikülluslike poodide võrku, katkematut uute toodete voolu ja aastas tuhandeid lehekülgi reklaami, et olla võistlusvõimeline. Tipus olevaist moefirmadest olid nüüdseks saanud suured korporatsioonid, millel oli oma eelarve ja juhtimisstiil, et ülal pidada ja varustada seda laiska ja aeglast masinat, mida kujutas endast uus ülemaailmne müügistiil.
Gianni oli seda metslast toitnud ja lasknud selle vabaks, kuid see ähvardas nüüd omakorda tema õe ja venna nahka panna. Nii kaua kui Gianni elas, võisid Donatella ja Santo arvestada tema geniaalsusele rajatud vundamendiga, mis suutis varjata kõik mõrad moemaja sätendavas fassaadis. Nüüd, kui Donatella astus loovjuhina Gianni asemele ja Santol tuli teha üksinda äriliselt olulisi otsuseid, avas venna puudumine nende hädade Pandora laeka.
Gianni surm suunas paljastava kohtvalguse Donatellale, kerglasele ja püsimatule väikeõele, kelle kahvatum anne ja ennasthävitav isiksus viisid järgmise kümnendi jooksul ettevõtte peaaegu põhjaminekuni, hävitades tema perekonna ja peaaegu tappes tema enda. Santo, püüdlik ja hoolas vanim laps, nägi metsikult vaeva, et päästa tervelt kahekümne aasta raske töö täielikust hävingust. Aga just Allegra, Donatella õrn üheteistaastane tütar oli see, kelle elu kõige rohkem muutus. Ainult mõni kuu enne oma surma oli Gianni ühe vihase, kangekaelse ja karmi otsusega määranud enese teadmata oma armastatud õetütre – tema kalli principessa – paljudeks aastateks hädadesse ja muredesse. Versaced olid tõusnud Calabria kaljusest vaesusest kaugelt