Versace moemaja. Avaldamata lugu geeniusest, mõrvast ja püsimajäämisest. Deborah Ball

kokkusaamiseks, Versacede tädid ja onud oma poegade ja tütardega ning vanavanemad sõid kõik üheskoos lõunat ning lobisesid ja naljatasid kalaabria murdes. Pärast lõunat kogus Nino lapsed pühalikult kokku, et anda neile iganädalane taskuraha. Hiljem, õhtupoolikul, kui külalised olid läinud, kontrollis ta arved üle, paberid laual laiali laotatud, kuulates samal ajal raadiost ülekannet linna jalgpallimeeskonna La Reggina iganädalasest matšist.

      Nora Macheda, Franca noor lapsena orvuks jäänud sugulane tuli perekonna juurde elama, kui lapsed veel väikesed olid. Zia Nora, nagu kõik teda kutsusid, aitas Francat majapidamistöödes ning laste eest hoolitsemisel. Gianni, Santo ja Tinuccia jumaldasid Norat, kes oli ligi viisteist aastat Francast noorem ning laste jaoks pigem kui eakaaslane ja usaldusisik. Väike, sitke, lühikeseks lõigatud mustade juustega naine, kes kunagi mehele ei läinud, askeldas köögis ning valmistas pesakonnale toitu. Suvel viis Nora lapsed Reggio lähedale mägedesse, kus neil oli üüritud kolme magamistoaga maja. Seal kohtusid lapsed Nino-poolse suguvõsa nõbudega, kellega koos käidi külateedel ratastega sõitmas. Vahel käisid nad lähedalasuvas Ameerika sõjaväebaasis, kus Gianni vaatas koos õe ja vennaga ingliskeelseid filme, neist sõnagi taipamata, kuid lummatuna Hollywoodi glamuurist.

      Aga Versace perekonna raskesti kätte võideldud sõjajärgne idüll purunes julmalt kildudeks ja see puudutas Giannit hingepõhjani. 1953. aasta mais haigestus tollal üheksa-aastane Tinuccia kõhukelmepõletikku. Franca saatis Gianni ja Santo tütre haiguse ajaks onu juurde elama, valvates ise ööd ja päevad murest murtuna väikese tüdruku voodi juures. Gianni, kes oli samuti murest hullumas, jooksis peagi onu juurest minema ja läks tagasi koju – kus ema õmblustoas võttis teda vastu vaatepilt õest valges puusärgis, üleni valgetest lilledest ümbritsetuna ja seljas leerikleit. Seda nähes tundis poiss, et on lämbumas.17

      Franca, kes nuuksudes kirstu kõrval põlvitas, viipas Gianni enda juurde.

      „Gianni, su õde on nüüd taevas,” ütles ta. „Teie Santoga olete ainsad, kes mulle on jäänud.”

      Matusejumalateenistusel vedasid kirstuga kaarikut valged hobused ja selle järel sammusid valgetesse leerikleitidesse riietatud koolitüdrukud.18

      Mitu kuud oli Franca lohutamatu ja töövõimetu. Ta veetis suurema osa ajast nuttes oma magamistuppa suletuna või surnuaial tütre haual istudes. Kuid aasta pärast muutus ta juba natuke rahulikumaks. Kord kutsus ta noorema poja kõrvale.

      „Gianni, sa saad endale väikese venna või õe,” ütles ta poisile.

      Donatella sündis 2. mail 1955.

      Sellest ajast peale, kui Gianni oli väike, oli Franca töötuba tema jaoks paradiis. Pärast kooli põikas ta esmalt kodust läbi, et võtta pisut einet, mida Nora oli neile valmistanud, ning suundus otsemaid edasi Franca töökotta, kus talle meeldis kangaid silitada ja silmitseda võlutuna rõivamudeleid, mida Franca oma reisidelt Rooma moemajadesse kaasa oli toonud. Ta armastas peita end paksu punase kardina taha, mis moodustas vaheseina heledalt valgustatud toas, kus Franca kliente vastu võttis. Järgmises ruumis töötasid Franca õmblejannad kesk kangarulle ja korve, mis olid täis nõelu, nööpe ning pärleid. Poiss vaatas harda imetlusega pealt proove, kui ta ema ja assistendid sättisid nööpnõeltega kleite parajaks ja rõivaese hakkas kliendi seljas tasapisi kuju võtma. Ta istus töötoa põrandal, kui Franca õmblejannad laotasid kanga paberipoognatele laiali ja hakkasid valge kriidiga lõikeid peale joonistama. Kui naised vilunult kangast lõikasid, hoidsid nööpnõelad kangast ja lõiget koos. Teised naised õmblesid tuhandeid tillukesi värvilisi pärleid laulatuskleidi tikitud pihikuosale.

      „Miks sa sõpradega välja mängima ei lähe?” küsis Franca Giannilt, muretsedes sellepärast, et poeg veedab õmblustöökojas liiga palju aega.

      „Ma ei taha,” vastas Gianni. „Ma tahan, et sa näitaksid mulle, kuidas riideid õmmeldakse.”19

      Üsna pea hakkas Gianni ära kasutama seda, mida ta ateljees õppinud oli. Kui poiss oli umbes üheksa-aastane, hakkas ta koguma põrandale kukkunud siidi- ja villase riide ribasid, õmmeldes neist nukkudele riideid ja korraldades hiljem oma moeetendusi. Üheteistaastasena õmbles ta kleite sõbra nukule, lavastades neile mängu-ristimise. Paljud kaheteistkümnest õmblejannast, kes Franca ateljees töötasid, sõitsid igal hommikul kohale väikestest vaestest mägiküladest Reggio lähedal ning pidid laulatusele eelnevatel pikkadel tööpäevadel magama õmblustöökojas.20 Naised leidsid noorele Giannile pidevalt tegevust. „Vieni qua, Giannino!” hüüdsid nad teda. „Tule siia, Giannino!” Gianni nautis nende tähelepanu ning otsis iga võimalust, et vajalik olla, käies emalikele õmblustöökojadaamidele nõelu või tõmblukke ostmas. Kuumadel suvepäevadel käis ta neile jääjooki – granita’t – ostmas.

      „Mu elu oli nagu Fellini filmis,” on moelooja ise hiljem intervjuudes rääkinud. „Ma kasvasin üles ainult naistest ümbritsetuna. Ma oli ära hellitatud. Mul oli kakskümmend sõbrannat ja kakskümmend ema.”21

      Aga tähtsaimaks naiseks Gianni elus jäi ta ema. Poiss oli Francasse nii jäägitult kiindunud, et see ületas niigi erilise Itaalia poistele omase ema jumaldamise. Ta sarnanes emaga ka füüsiliselt – mõlemal oli ümar nägu, sügaval asetsevad silmad ja habras kehaehitus. Franca oli kirglik ema, kes ilmselgelt oma lapsi palavalt armastas, kuid oli nendega samal ajal karm ja nõudlik. Otsusekindel ja kangekaelne Franca oli väga loominguline natuur, mõnel teisel ajal ja teises kohas oleks võinud tema tegevus tunduvalt suuremat tähelepanu pälvida. Hoolimata karmist kasvatusest Itaalia provintsipiirkonnas ja piiratud haridusest oli ta oma aja kohta hämmastavalt vabameelne, olles pärinud oma isa kalduvuse rünnata üldtunnustatud tõekspidamisi. Ta oli kodust kaasa saanud sotsialistlikud põhimõtted – üsna haruldane suhtumine piirkonnas, mis oli tuntud pigem sümpaatia poolest fašistlikule režiimile.