ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega parandada seda tulevastes eludes.
Kas on parem olla koos Terezaga või jääda üksi?
Pole ühtegi võimalust, et kontrollida, kumb otsus on parem, sest pole olemas mitte mingisugust võrdlemist. Inimene elab otsekohe esmakordselt ja ilma ettevalmistusteta. Nagu siis, kui näitleja etendaks oma osa laval ilma ühegi proovita. Aga milliseks võib elu siis kujuneda, kui esimene proov elu etendamiseks ongi juba elu ise? Seepärast sarnaneb elu alati visandiga. Ent ka skits ei ole täpne sõna, sest visand on alati millegi kavandiks, pildi ettevalmistuseks, sellal kui skits, milleks on meie elu, on visandiks mitte millelegi, kavandiks ilma pildita.
„Einmal ist keinmal,„ lausub Tomáš saksa kõnekäänu. Mida tehakse ainult korra, seda nagu poleks iial tehtudki. Kui inimene tohib elada ainult üht elu, siis näib, nagu poleks ta üleüldse elanud.
4
Kuid siis ühel päeval kahe operatsiooni vaheajal kutsus õde teda telefonile. Tomáš kuulis torus Tereza häält. Neiu helistas talle raudteejaamast. Tomáš tundis rõõmu. Kahjuks oli ta samal õhtul lubanud külla minna, nii et ta kutsus neiu enda poole alles järgmiseks päevaks. Kuid vaevalt oli ta toru hargile pannud, kui tegi endale etteheiteid, et polnud neiule öelnud, et tulgu kohe tema poole. Tal oli ju ometi veel aega, et küllaminek ära öelda! Ta kujutles, mida teeb Tereza Prahas kogu selle kolmekümne kuue tunni kestel enne nende kohtumist, ja tal oli tahtmine istuda autosse ja otsida tüdrukut Praha tänavatelt.
Tereza saabus järgmise päeva õhtul, õlalt rippumas pika rihmaga käekott; ta näis Tomášele elegantsem kui viimasel korral. Käes hoidis neiu paksu raamatut. See oli Tolstoi „Anna Karenina„. Neiu pidas end ülal lõbusalt, koguni veidi lärmakalt, ja katsus mehele mõista anda, et on Tomáše poole tulnud juhuslikult, tänu erilisele juhusele: tema viibib Prahas ametialastel põhjustel, juhtumisi (tema seletused olid väga segased), et leida siin endale töökoht.
Siis nad lamasid alasti ning väsinult teineteise kõrval kušetil. Oli juba öö. Tomáš küsis temalt, kus ta peatub, et teda autoga sinna sõidutada. Tereza vastas kimbatust tundes, et ta alles otsib endale hotelli ja et tal on kohver raudteejaama hoiuruumis.
Veel eile oli Tomáš kartnud, et kui ta kutsuks neiu enda poole Prahasse, sõidaks too siia, et pakkuda talle kogu oma elu. Kui aga Tereza nüüd mehele ütles, et tal on kohver hoiuruumis, turgatas Tomášele pähe, et tolles kohvris on neiu elu ja et too jättis selle esialgu raudteejaama, enne kui pakub seda talle.
Tomáš võttis koos Terezaga istet maja ette pargitud autos, sõitis raudteejaama, võttis välja kohvri (see oli suur ja hirmus raske) ja viis selle koos neiuga enda poole.
Kuidas siis nii, et ta nõnda äkitselt otsustas, kui ta peaaegu kaks nädalat oli kõhelnud ja ta polnud saatnud Terezale isegi tervitusega postkaarti?
Ta oli sellest ka ise üllatunud. Ta oli tegutsenud oma põhimõtete vastaselt. Kümne aasta eest oli ta lahutanud oma esimesest naisest ja üle elanud lahutuse sellises pidutujus, mida teised tunnevad pulmade pidamisel. Ta oli tajunud, et polnud sündinud selleks, et elada külg külje kõrval mõne naisega ja et ta võib täielikult olla tema ise ainuüksi vallalisena. Hoolikalt oli ta püüdnud kujundada oma elu süsteemi nõnda, et enam iialgi ei saaks ükski naine tema poole kolida koos kohvriga. See oligi põhjus, mispärast tema korteris oli ainult üks kušett. Ehkki see oli küllaltki lai kušett. Tomáš kinnitas kõikidele armukestele, et tema ei saa magama jääda kellegagi ühisel asemel, ja ta sõidutas nad kõik pärast keskööd koju. Muide, kui Tereza viibis esimest korda tema pool ja oli gripis, ei maganud ta neiuga koos kordagi. Esimese öö saatis ta mööda suures tugitoolis, järgmisel ööl sõitis haiglasse, kus tal oli oma kabinet ja seal sohva, mida ta kasutas öövalvete ajal.
Kuid sedapuhku oli Tomáš uinunud neiu kõrval. Hommikul ta ärkas ja märkas, et Tereza, kes veel magab, hoiab tal käest kinni. Kas ta oli sedaviisi hoidnud terve öö? See näis Tomášele raskesti usutav.
Magades hingas Tereza sügavalt, hoidis mehel käest kinni (tugevasti, polnud võimalik ennast sellest pigistusest vabastada) ja hirmus raske kohver seisis kušeti kõrval.
Tomáš kartis oma kätt neiu haardest vabastada, ja et teda mitte äratada, keeras ta end väga ettevaatlikult külili, et saaks seda tüdrukut paremini silmitseda.
Jällegi tuli Tomášele mõte, et Tereza on laps, kelle on keegi pannud pigitatud õlgkorvikesse ja saatnud pärivett ujuma. Pole ometi võimalik lasta korvi ujuda mööda mõnd tormitsevat jõge! Kui vaarao tütar poleks lainetest välja õngitsenud korvi väikese Moosesega, siis ei oleks olemas Vana Testamenti ja kogu meie tsivilisatsiooni! Kui paljud vanad müüdid algavad nõnda, et keegi päästab hüljatud lapse. Kui Polybos poleks oma hoolde võtnud väikest Oidipust, ei oleks Sophokles kirjutanud oma kõige kaunimat tragöödiat!
Tomáš polnud tollal endale aru andnud, et metafoorid on hädaohtlikud asjad. Metafooridega ei maksa mängida. Armastus võib sündida ainukesest metafoorist.
5
Tomáš oli elanud oma esimese naisega vaevalt kaks aastat ja sigitanud temaga ühe poja. Lahutusprotsessiga oli kohus jätnud lapse emale ja Tomášele pannud kohustuse, et too maksaks talle kolmandiku oma palgast. Ühtlasi oli Tomášele tagatud, et ta tohib oma poega näha kord kahe nädala tagant.
Ent iga kord, kui ta pidanuks pojaga kohtuma, oli ema leidnud mingi ettekäände. Kui Tomáš oleks neile kalleid kingitusi teinud, oleks ta kindlasti ka kergemini kohtumisteni jõudnud. Ta taipas, et peab poja armastuse emale kinni maksma ja ette ära tasuma. Ta kujutles, kuidas ta tulevikus tahab donkihhotlikult pojale sisendada oma vaateid, mis olid igas suhtes vastupidised ema omadele. Ta tundis end juba ette väsinuna. Kui ema ühel pühapäeval talle jälle kohtumise pojaga viimasel hetkel ära ütles, otsustas ta äkitselt, et ei taha poega enam mitte iialgi näha.
Mispärast muide oleks ta pidanud tundma selle lapse vastu, kellega teda ei sidunud mitte midagi muud kui üks ettevaatamatu öö, midagi rohkemat kui kestahes teise vastu? Tema maksab korralikult ära raha, kuid ärgu temalt mitte keegi nõudku, et tema mingisuguste isalike tunnete nimel hakkaks võitlema õiguse eest oma poega näha!
Loomulikult polnud mitte keegi valmis sellise arutlusega nõustuma. Tema lihased vanemad mõistsid poja hukka ja teatasid, et kui Tomáš ei tunne huvi oma poja vastu, siis nemad, Tomáše vanemad, lakkavad samuti huvi tundmast oma poja vastu. Seejuures jäid nad demonstratiivselt headesse suhetesse miniaga ja kiitlesid igal pool oma eeskujuliku seisukohaga ja oma arusaamaga õiglusest.
Nõnda õnnestus Tomášel lühikese ajaga vabaneda naisest, pojast, emast ja isast. Talle jäi nendest kõikidest järele ainult hirm naiste ees. Ta ihkas neid, kuid ka pelgas neid. Ta pidi selle hirmu ja iha vahel looma mingi kompromissi; ta nimetas seda sõnadega „erootiline sõprus„. Ta kinnitas oma armukestele: üksnes sentimentaalsuseta suhe, kui üks ei esita pretensioone tolle teise elu ja vabaduse suhtes, võib mõlemale õnne tuua.
Kuna ta tahtis kindel olla selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel. Ta pidas mainitud meetodit täiuslikuks ja propageeris seda ka sõprade hulgas: „On vaja kinni pidada number kolme reeglist. On võimalik kohtuda ühe naisega lühikese aja jooksul, ent sellisel juhul mitte kunagi rohkem kui kolm korda. Kuid on võimalik temaga suhelda pikkade aastate vältel, ent ainult tingimusel, et üksikute kohtumiste vahe on vähemalt kolm nädalat.„
Seesugune süsteem oli loonud Tomášele võimaluse säilitada sidemeid alatiste armukestega ja ühtlasi suhelda ka üsna suure hulga ajutiste kallimatega. Alati ei suudetud teda mõista. Kõikidest sõbrataridest sai temast kõige paremini aru Sabina. Too oli maalikunstnik. Sabina ütles: „Ma armastan sind, kuna sa oled kitši täielik vastand. Kitši riigis oleksid sa monstrum. Pole olemas mitte ühtegi Ameerika või Vene filmistsenaariumi, kus sa võiksid eksisteerida teisiti kui peletava näitena.„ Sabina poole oligi Tomáš pöördunud abi saamiseks, kui tal oli olnud vaja Terezale Prahas mingi töökoht hankida. Nii nagu seda nõudsid erootilise sõpruse kirjutamata reeglid, oli Sabina Tomášele lubanud, et teeb,