Sabina sõnu.
„Mida sa otsid?„ küsis naine.
„Sokki.„
Sabina vaatas koos Tomášega toas ringi ja mees laskus uuesti käpukile ja vaatas laua alla.
„Seda sinu sokki pole siin mitte kusagil,„ ütles Sabina. „Kindlasti tulid sa siia ilma sokita.„
„Kuidas ma saanuksin tulla ilma sokita,„ karjus Tomáš ja vaatas kella. „Ma ei käi ju ringi ainult ühe sokiga!„
„See pole välistatud. Sa oled viimasel ajal väga hajameelne. Kogu aeg sa kiirustad kuhugi, vaatad kella ja siis pole ime, et sa unustad soki jalga tõmmata.„
Tomáš oli juba otsustanud, et pistab palja jala saapasse.
„Väljas on külm,„ ütles Sabina. „Ma laenan sulle oma suka.„
Sabina ulatas talle pika valge moodsa suka, suurte silmadega heegeldatud suka.
Tomáš teadis väga hästi, et see oli kättemaks selle eest, et tema oli armatsemise ajal kella vaadanud. Sabina oli soki kuhugi ära pannud. Väljas oli tõesti külm, nõnda ei jäänud Tomášel üle muud, kui alistuda. Ta läks koju ja tal oli ühes jalas sokk, teises pahkluu kohale kokkurullitud valge daamisukk.
Tomáše olukord oli väljapääsmatu: oma armukestele oli ta häbimärgistatud oma armastuse tõttu Tereza vastu, Terezale oli ta häbimärgistatud oma seikluste tõttu armukestega.
11
Et leevendada Tereza piinu, abiellus Tomáš temaga (lõppude lõpuks võisid nad loobuda Tereza omaette toast, kus neiu enam ammugi ei elanud) ja mees muretses talle kutsika.
Tomáše kolleegi bernhardiin oli sünnitanud kutsikad, kelle isaks oli naabri saksa lambakoer. Väikesi värdjaid ei tahtnud mitte keegi ja kolleegil oli kahju neid surmata.
Tomáš valis kutsikat ja teadis, et need, keda ta ei vali, peavad surema. Ta tundus endale vabariigi presidendina, kes seisab nelja surmamõistetu ees ja tohib ainult ühele armu anda. Viimaks valis ta emase kutsika, kelle keha näis meenutavat saksa lambakoera, ent pea kuulus emale – bernhardiinile. Ta viis selle Terezale. Neiu tõstis kutsika üles, surus ta oma rinna vastu ja koerake kusi tal jalamaid pluusi märjaks.
Siis hakkasid nad talle nime otsima. Tomáš tahtis, et oleks ka nime järgi selge, et koer kuulub Terezale, ja talle meenus raamat, mida neiu oli hoidnud kaenla all, kui ta oli ette teatamata Prahasse sõitnud. Tomáš tegi ettepaneku, et koerale võiks nimeks panna Tolstoi.
„Ta ei saa ju Tolstoi olla,„ vaidles Tereza vastu, „kuna ta on ju plika. Ta võib Anna Karenina olla.„
„Ta ei või Anna Karenina olla, sest sellist lustakat lõusta ei saa ühelgi naisel olla,„ ütles Tomáš. „Pigem on ta Karenin. Jah, Karenin. Täpselt niisugusena mina teda kujutlesin.„
„Aga kas see ei mõjuta tema seksuaalsust, kui hakkame teda Kareniniks kutsuma?„
„Väga võimalik,„ ütles Tomáš, „et emasel koeral, keda tema käskijanna kõnetab pidevalt isasena, tekivad lesbilised kalduvused.„
Tomáše sõnad läksidki kummalisel kombel täide. Kuigi emased koerad hoiduvad rohkem oma isandate kui emandate ligidusse, oli Karenini puhul asi vastupidi. Ta otsustas armuda Terezasse. Tomáš oli talle selle eest tänulik. Ta silitas koeral pead ja ütles talle: „Seda teed sa hästi, Karenin. Täpselt seda ma sinult just soovisingi. Kui minust endast temale ei piisa, siis pead sina mind aitama.„
Kuid isegi Karenini abil ei õnnestunud Tomášel Terezat õnnelikuks teha. Ta sai sellest asjaolust teadlikuks umbes kümme päeva pärast seda, kui tema maa olid okupeerinud Vene tankid. Oli august 1968. Tomášele helistas iga päev Zürichist sealse haigla direktor, kellega Tomáš oli tutvunud kunagi ühel rahvusvahelisel konverentsil. Ta tundis Tomáše pärast hirmu ja pakkus talle töökohta.
12
Kui Tomáš lükkas šveitslase pakkumise tagasi peaaegu ilma kaalutlemata, siis tegi ta seda Tereza tõttu. Ta eeldas, et Tereza ei tahaks ära sõita. Muide, nad saatsid okupatsiooni kõik esimesed seitse päeva mööda mingis ekstaasis, mis sarnanes peaaegu õnnega. Tereza oli fotoaparaadiga tänavatel ja jagas ülesvõtteid välismaa ajakirjanikele, kes neid soovisid. Kord, kui ta hakkas liiga jultunult pihta ja pildistas lähedalt ohvitseri, kes sihtis revolvriga inimesi, vahistati ta ja teda peeti öö otsa kinni Vene saatkonnas. Nad ähvardasid Terezat, et nad lasevad ta maha, ent vaevalt oli ta välja pääsenud, kui ta läks uuesti tänavale ja pildistas jälle.
Seepärast oligi Tomáš üllatunud, kui Tereza talle okupatsiooni kümnendal päeval ütles: „Aga mispärast sa tegelikult ei taha ära Šveitsi sõita?„
„Ja mispärast ma peaksin sinna sõitma?„
„Nendel on siin sinuga omad arved.„
„Kellega neil ei ole omi arveid?„ lõi Tomáš käega. „Ütle mulle parem, kas sa oskaksid välismaal elada?„
„Ja miks mitte?„
„Kui ma nägin, kuidas sa olid valmis riskima eluga selle maa pärast siin, kuidas on siis võimalik, et sa võiksid ta hüljata?„
„Sellest ajast peale, mil Dubček tagasi jõudis, on kõik muutunud,„ ütles Tereza.
See oli tõsi: see üldine eufooria kestis ainult okupatsiooni esimese seitsme päeva vältel. Vene armee viis minema riigi esindajad nagu kurjategijad, mitte keegi ei teadnud, kus nad on, kõik värisesid nende elu pärast ja venelaste vihkamine joobnustas inimesi nagu alkohol. See oli vihkamise purjus pidu. Tšehhi linnad olid ehitud tuhandete käsitsi maalitud plakatitega, millel olid pilkavad loosungid, epigrammid, luuletused ja karikatuurid Brežnevi ja tema armee kohta, kusjuures kõik naersid seda nagu analfabeetide tsirkust. Kuid ükski pidu ei saa kesta igavesti. Vahepeal olid venelased sundinud vangistatud riigimehi Moskvas alla kirjutama mingisugusele kompromissile. Dubček naasis sellega Prahasse ja luges siis raadios ette oma avalduse. Kuuepäevase vangistuse järel oli ta omadega nii läbi, et ei suutnud rääkida, ta kokutas, ahmis õhku, nii et keset üksikuid lauseid olid lõputuna näivad pausid, mis kestsid peaaegu pool minutit.
Kompromiss päästis maa kõige halvemast: hukkamistest ja massilistest Siberisse küüditamistest, mida kõik hirmsasti kartsid. Kuid üks asi oli juba selge: tšehhidel tuleb küürutada vallutaja ees, neil tuleb juba alatiseks jääda kokutama, kogelema, õhku ahmima Alexander Dubčeki kombel. Pidu oli otsas. Saabus alanduse argipäev.
Seda kõike rääkis Tereza Tomášele ja mees teadis, et see on tõsi, aga et selle tõe all on veel teine, kõige põhilisem põhjus, mispärast Tereza tahab Prahast ära minna: oma senises elus on ta õnnetu.
Oma elu kõige ilusamad päevad oli ta läbi elanud siis, kui ta oli pildistanud Praha tänavatel Vene sõdureid ja seadnud end hädaohtu. Need olid olnud ainsad päevad, mil oli katkenud tema unenägude teleseriaal ja tema ööd olid olnud õnnelikud. Venelased oma tankidega olid talle tagasi andnud tasakaalu. Nüüd, kui pidu oli läbi, kartis ta jällegi oma öid ja tahtis nende eest põgeneda. Ta oli äratundmisele jõudnud, et on olemas olukordi, milles võib tunda end tugevana ja rahulolevana, ja seepärast ihaldas ta sõita laia maailma lootuses, et võib-olla leiab ta seal taolisi olukordi.
„Ja kas sulle ei lähe korda,„ küsis Tomáš, „et Sabina emigreerus samuti Šveitsi?„
„Genf ei ole Zürich,„ ütles Tereza. „Kindlasti on ta mul seal vähem jalus, kui ta oli mul jalus Prahas.„
Inimene, kes ihkab hüljata paika, kus ta elab, ei ole õnnelik. Seepärast suhtus Tomáš Tereza emigreerumissoovi nagu süüdlane, kes võtab vastu kohtuotsuse. Ta alistus sellele otsusele ja ühel päeval oligi ta koos Tereza ja Kareniniga Šveitsi kõige suuremas linnas.
13
Tomáš ostis tühja korterisse voodi (muu mööbli jaoks polnud neil esialgu raha) ja sööstis töhe sellise inimese pöörase raevuga, kes alustab enam kui neljakümnesena uut elu.
Mitu