Olemise talumatu kergus. Milan Kundera

oleks teda meeleldi külastanud, kuid ta ei leidnud mitte ühtegi ettekäänet, mis võinuks õigustada seda reisi Tereza silmis. Ja nõnda sõitis Sabina Zürichisse. Ta peatus hotellis. Tomáš läks tema poole pärast tööaega, helistas talle administraatori juurest ja sammus tema toaukse taha. Sabina avas ja seisis tema ees oma ilusate pikkade jalgadega, napis riietuses, seljas ainult püksikud ja rinnahoidja. Pähe oli ta pannud musta kõvakübara. Ta silmitses meest kaua, liikumatult ega lausunud sõnagi. Ka Tomáš seisis vaikides. Siis tajus ta korraga, et on liigutatud. Ta võttis Sabinal kõvakübara peast ja pani selle voodi kõrval asuvale väikesele lauale. Siis nad hakkasid armatsema, ilma et oleksid ainsatki sõna lausunud.

      Kui ta läks sellest hotellist oma Zürichi koju (kuhu olid juba ammu siginenud ka laud, toolid, tugitoolid ja vaip), tunnistas ta endale õnnelikult, et ta kannab oma elulaadi endaga kaasas nagu tigu oma maja. Tereza ja Sabina kujutasid tema elu kaht poolust, teineteisest kaugeid, leppimatuid pooluseid, ja ometi olid mõlemad ilusad.

      Ainult et just seepärast, et ta kandis oma elu süsteemi kõikjal endaga kaasas, nagu oleks see kuulunud tema keha külge, nägi Tereza lakkamatult ühesuguseid unenägusid.

      Nad olid viibinud Zürichis juba kuus või seitse kuud, kui Tomáš jõudis koju hilisõhtul ja leidis laualt kirja. Tereza teatas talle, et ta on sõitnud ära Prahasse. On ära sõitnud seepärast, et tal ei ole jõudu võõrsil elada. Ta teab, et ta peaks olema siin Tomášele toeks, kuid teab ka, et ta seda ei oska olla. Ta oli mõelnud kohtlaselt, et välismaa teda muudab. Ta oli uskunud, et pärast seda, mida ta oli läbi elanud invasiooni päevadel, ei jää ta enam mannetult pisikeseks, vaid saab täiskasvanuks, targaks, tugevaks, kuid ta on ennast üle hinnanud. Ta ei taha Tomášele koormaks olla. Ta tahab sellest teha järelduse enne, kui on juba liiga hilja. Ja palub Tomášelt vabandust, et on võtnud kaasa ka Karenini.

      Tomáš võttis sisse tugeva unerohu, ent sellest hoolimata uinus ta alles hommiku eel. Õnneks oli laupäev ja ta võis koju jääda. Juba sada viiskümmend korda oli ta kogu situatsiooni läbi arutanud: piir tema kodumaa ja ülejäänud maailma vahel ei ole enam avatud nagu tollal, kui nad olid ära sõitnud. Terezat ei kutsu enam tagasi ühegi telegrammi ega telefonikõnega. Ametivõimud ei lase teda enam välismaale. Tereza ärasõit on uskumatult lõplik.

      14

      Teadmine, et ta on täiesti võimetu, mõjus Tomášele nagu kepihoop, kuid ühtlasi ka rahustas teda. Mitte keegi ei sundinud teda millegi kohta otsust langetama. Ta ei pidanud vahtima vastasasuvate majade seinu ja küsima, kas ta tahab või ei taha Terezaga elada. Tereza oli kõik ise otsustanud.

      Tomáš läks restorani lõunastama. Ta oli kurvas tujus, kuid söömise kestel esialgne meeleheide nagu andis järele, nagu kaotas jõu ja sellest jäi järele ainult melanhoolia. Ta heitis pilgu tagasi aastatele, mis ta oli koos Terezaga elanud, ja talle tundus, et nende lugu poleks saanudki paremini lõppeda, kui ta oli lõppenud. Kui keegi oleks selle loo välja mõelnud, siis poleks ta saanud seda teisiti lõpetada.

      Tereza oli tulnud ühel päeval tema poole, ilma et ta oleks teda kutsunud. Ühel päeval oli Tereza samal kombel ära läinud. Ta oli kohale sõitnud üheainsa raske kohvriga. Üheainsa raske kohvriga oli ta ka ära sõitnud.

      Tomáš tasus arve, väljus restoranist ja kõndis mööda tänavaid, täis melanhooliat, mis muutus nüüd üha kaunimaks. Tal oli seljataga seitse aastat elu Terezaga ja nüüd nentis ta, et need aastad on mälestustes kaunimad, kui need olid siis, mil ta neid läbi elas.

      Teda ja Terezat sidunud armastus oli olnud ilus, ent ka kurnav: ta oli pidanud pidevalt midagi varjama, maskeerima, teesklema, parandama, hoidma Terezat heas tujus, teda rahustama, tõestama talle lakkamatult oma armastuse olemasolu, taluma süüdistusi Tereza armukadeduse, tema piinade, tema unenägude põhjustajana, tundma end süüdlasena, õigustama end ja vabandust paluma. See kurnav pingutus oli nüüd kadunud, ent kaunidus oli jäänud.

      Laupäev kaldus õhtusse, ta jalutas esimest korda üksipäini Zürichis ringi ja hingas sisse oma vabaduse lõhna. Iga tänavanurga taga peitus seiklus. Tulevik oli uuesti muutunud saladuseks. Uuesti oli talle tagasi antud vallalise mehe elu, elu, mille suhtes ta oli kunagi kindel olnud, et just see on talle määratud ja et ainult sellises elus võib ta olla niisugune, nagu ta tõesti on.

      Juba seitse aastat oli ta elanud Tereza külge seotuna ja igat tema sammu olid jälginud naise silmad. See oli nõnda, nagu oleks Tereza köitnud talle kederluu külge raudkuuli. Tomáše samm oli nüüd korraga palju kergem. Ta peaaegu hõljus. Ta oli sattunud Parmenidese maagilisele poolele: ta tundis rõõmu olemise magusast kergusest.

      (Kas oli tal tahtmist helistada Sabinale? Võtta kontakti mõne Zürichi naisega, kellega ta oli viimastel kuudel tutvunud? Ei, tal polnud selleks vähimatki tahtmist. Ta aimas, et kui ta ükskõik millise naisega kohtuks, muutuks mälestus Terezast silmapilkselt talumatult valuliseks.)

      15

      See eriline melanhoolne hurm kestis pühapäeva õhtuni. Esmaspäeval oli kõik muutunud. Tereza oli tunginud Tomáše meeltesse: ta tundis, mida oli Tereza tajunud, kui kirjutas talle lahkumiskirja; ta tundis, kuidas olid Terezal käed värisenud; ta nägi, kuidas Tereza vinnas ühe käe otsas rasket kohvrit, teises käes hoidis rihma, mille küljes oli Karenin; ta kujutles, kuidas Tereza keerab lukust lahti nende Praha korteri, ja ta tundis oma südames orvulikku üksindust, mis hoovas Terezale näkku, kui too oli avanud ukse.

      Eelmainitud kahe ilusa melanhooliapäeva jooksul Tomáše kaastunne puhkas. Kaastunne magas, nagu magab kaevur pühapäeval nädal aega väldanud raske töö järel, et suudaks esmaspäeval jälle alla kaevandusse minna.

      Tomáš vaatas läbi patsienti, ent nägi tema asemel Terezat. Ta manitses end oma hinges: ära mõtle temale! ära mõtle temale! Ta ütles endale: just seepärast, et ma olen haige kaastundest, on õige, et Tereza ära sõitis ja et ma teda enam ei näe. Ma pean vabanema nii temast kui ka oma kaastundest, sellest haigusest, mida ma enne teda ei tundnud ja mille batsilliga ta mind nakatas!

      Laupäeval ja pühapäeval oli ta tundnud olemise magusat kergust, kuidas see talle läheneb tuleviku sügavusest. Esmaspäeval aga laskus talle peale raskus, millist ta polnud seni tundnud. Vene tankide kõik rauatonnid polnud selle raskuse kõrval mitte midagi. Mitte miski pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kellegagi seoses, kellegi pärast, kellegi eest tuntav kaastundlik valu, mida on mitmekordistanud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja.