püüavad unustada nii kommunismi kui ka halbu mälestusi natsiajajärgust ja tahavad taas leida sidet üheksateistkümnenda sajandi sõprusega Bismarcki-aegse Saksamaa ja Tsaari-Venemaa vahel. Samuti on tähelepanuväärne venelaste jätkuv isu Saksa ideoloogia järele. Putini Venemaal on Marxi Saksa kommunism asendatud Saksa Geopolitik’iga – toime, mida võib märgata eurasianisti Aleksandr Dugini kirjutistes, kellel on olnud suur mõju Putinile. Vene germanofiilia on Saksamaal saanud kokku russofiiliaga: enamik sakslasi arvab Vene-Saksa suhetest positiivselt. Üllatav on suur üksmeel Saksamaa elanikkonna seas: positiivseid arvamusi leiab nii vasak- kui ka parempoolsete parteide hulgas, kusjuures ka vasakäärmuslaste seas. Huvitav on uus paremäärmuslike parteide ja intellektuaalsete uusparempoolsete Venemaad pooldav hoiak, mis on olnud siiani äärmuslikult Vene- ja Nõukogude-vastane. See on märk, et viimastel aastatel on Kreml saanud Euroopa paremäärmuslaste majakaks. Nende ideoloogiliste ja psühholoogiliste alusmüüride kõrval on Vene-Saksa sõprusel ka üksmeelne majanduslik vundament. Kasvav vastastikune majanduslik sõltuvus (sks Verflechtung) on viinud võimsa Vene-meelse äri lobitööni Saksamaal, mis mõjutab Saksamaa välispoliitikat.
Venemaa jõupingutused Euroopas Moskva-Berliini-Pariisi kolmnurga rajamiseks on kaasa toonud ka pehme jõu rünnaku Euroopa Liidu teise juhtiva jõu, Prantsusmaa suunal. Jacques Chiraci ja Nicolas Sarkozy presidendiks olemise ajal puhkes Prantsuse-Vene suhe õide, seda eriti just pärast Sarkozy vahendamist Venemaa sõjas Gruusiaga, mis viis isikliku suhteni Venemaad juhtiva tandemi ja Prantsuse presidendi vahel. Selle vahetud tulemused olid 2010. aastal Prantsusmaal Vene aasta ja Venemaal Prantsuse aasta korraldamine ning Mistral-klassi helikopterikandjate ostmine Venemaa poolt – ajaloo esimene kaitsealane ost, mille Venemaa tegi NATO riigis. Veel üks Venemaa unistus täitus, kui Venemaa sai osta maalapi Eiffeli torni lähedal, et ehitada sinna õigeusu seminar ja kirik oma õigeusu keskusele Pariisis. Prantsusmaa valmistus isegi toetama eksklusiivse Euroopa Liidu – Venemaa julgeolekukomitee loomist, mõtet, mida toetas Saksamaa. Nagu ka Saksamaal, on ka Prantsusmaal jõuline Venemaal olevate ärihuvidega Prantsuse ettevõtete lobitöö. Teine huvitav paralleel on see, et Prantsusmaal on saanud paremäärmuslikust Rahvusrindest (pr Front National) Kremli vankumatu toetaja – tõsiasi, mida võib selgitada Putini režiimi ja Lääne-Euroopa paremäärmuslaste ideoloogilise sugulusega.
I osa
Otsides Venemaa pehmet jõudu
Esimene peatükk
Venemaa pehme jõud: kõva jõud sametkinnastes
Hruštšovi ida-lääne sula ajal tegi USA president Dwight Eisenhower ettepaneku millekski ennekuulmatuks: üliõpilasvahetuseks Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. Nõukogude Liit võttis ettepaneku vastu ja üliõpilasvahetusega alustati 1958. aasta septembris. Üks seitsmeteistkümnest Keskkomitee saadetud tudengist oli Aleksandr Jakovlev. Jakovlev õppis ühe aasta Columbia ülikoolis. Hiljem sai temast Nõukogude Liidu saadik Kanadas ning Mihhail Gorbatšovi lähedane sõber ja inspiratsiooniallikas, millega ta teenis endale hüüdnimed glasnosti ristiisa ja perestroika isa. Tema biograaf Christopher Shulgan:
Jakovlev eitas mõnikord lääne mõju oma poliitilisele mõtlemisele. Eri aegadel ja erineval moel kinnitas ta, et lääs ei ole teda mõjutanud. „Lääs lihtsalt ei teinud seda,” ütles ta ühel korral. See suhtumine näib olevat nagu revisionism. Jakovlev on leplikumas meeleolus olles tunnistanud, et tema aeg läänes on mõjutanud tema reformistlikke tõekspidamisi. Tema jaoks oli iseäranis vastumeelne arutada Ameerika mõju tema üle. Siiski näib tema aasta Columbia ülikoolis olevat kindlasti aidanud sepistada tema ebatavaliselt demokraatlikke mõtteid, mis määrasid tema tööd 1960ndatel propagandas [Kommunistliku Partei Keskkomitee osakond].54
Eisenhoweri vahetusprogrammi ei rajatud kindlasti selleks, et noorte Nõukogude tudengite usku pöörata (mis oleks osutunud raskeks, sest enamik Jakovlevi Vene vahetuskolleegidest olid KGB spioonid). Siiski muutusid noored venelased, kellele oli antud harukordne võimalus elada aasta Ameerika Ühendriikides, kaitsetuks Ameerika ühiskonna pehme jõu ees. Nüüdisaegses maailmas elades ei pruugi sa elada teises riigis, et sind veetleks selle pehme jõud. Hollywoodi filmid, mida vaadati 1950ndatel Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia väikelinnade kohalikes kinodes, tegid palju rohkem, et propageerida Ameerika elustiili, sealhulgas selle väärtusi ja püüdlusi, kui ükski USA valitsuse toetatud algatus oleks iial suutnud. Sama kehtib ka muusika ja moe kohta. Vene paljuütleva pealkirjaga raamatus „Gljadja na Zapad” („Vaadates läände”) kirjeldavad autorid lääne popmuusika ja moe veetlust Vene noorte jaoks. „1990ndate lõpus,” kirjutavad nad, „oli lääs [Vene] progressiivse noorsoo jaoks jätkuvalt kõige olulisem orientiir.”55
Pehme jõud pole ainult oluline, vaid ka üsna uus mõiste. Seda kasutas esimest korda Ameerika politoloog Joseph S. Nye Jr. oma 1990ndatel avaldatud raamatus „Bound to Lead” („Hüpe juhtimiseks”).56 Rahvusvahelises poliitilises diskursuses sai see uueks lööksõnaks siiski alles pärast Nye teose „Soft Power: The Means to Success in World Politics” („Pehme jõud: vahendid maailmapoliitikas õnnestumiseks”) avaldamist 2004. aastal.57 Alates sellest hetkest hakkas laiem avalikkus kasutama mõistet „pehme jõud”. Uus termin meenutas seda, mida sakslased nimetasid Aha Erlebnis (ahhaa-elamus): see näis väljendavat täpselt olemasolevat fenomeni, mille jaoks ei oldud senini rahuldavat kirjeldust leitud. See, kuidas Nye võttis kasutusele mõiste „pehme jõud”, sarnanes mingil määral 19. sajandil Freudi sõna „alateadvus” juurdumisega. See oli samuti nähtus, mille olemasolu juba paljud tundsid, aga mille jaoks ei olnud nad veel sobilikku väljendit leidnud. Miks võeti uus mõiste „pehme jõud” nii kiiresti ülemaailmselt omaks? Vastus võib peituda alapealkirjas, mille Joseph Nye oma raamatule 2004. aastal andis: vahendid maailmapoliitikas õnnestumiseks. Ta esitles pehmet jõudu kui väga väärtuslikku ja tulusat vahendit, millel on poliitikakujundajate jaoks väidetav mõju riigi välispoliitika eduks või läbikukkumiseks. Nõukogude Liidu lagunemise järelmina näis see olevat üks määravaid tegureid, mis aitas kaasa lääne levikule Nõukogude blokis.
Aga mis täpselt on pehme jõud? Nye järgi on
see võimalus saavutada see, mida tahad, pigem veetlusega kui ähvardamise ja kinnimaksmisega. Veetlus tuleneb riigi kultuurist, poliitilistest ideaalidest ja poliitikast. Kui meie poliitika on teiste silmis õiguspärane, meie pehme jõud tugevneb. Ameerikal on pikka aega olnud palju pehmet jõudu. Mõtle Franklin Roosevelti „Nelja vabaduse” mõjule Euroopas Teise maailmasõja lõpus, raudse eesriide taga olnud noortele, kes kuulasid Ameerika muusikat ja uudiseid Raadio Vaba Euroopast, Hiina tudengitele, kes oma protestide sümboliseerimiseks Tian’anmeni väljakul lõid koopia Vabadussambast.58
Pehme jõu hoogne vägi on veetlus, nagu selgitas Nye. See on tõepoolest väga erinev jõu klassikalistest definitsioonidest. Sotsioloog Max Weber on näiteks määratlenud võimu kui „mis tahes võimalus teostada mingi sotsiaalse suhte raames oma tahet vaatamata vastuseisule ja sõltumatult sellest, millel see võimalus rajaneb”.59 Weberi jaoks on võimu olemus see, et üks inimene võtab teise üle võimust vaatamata vastuseisule. Äärmuslikumal moel on seda sama väljendanud Mao Zedong, kes ütles, et „jõud kasvab välja püssitorust”. Pehmet jõudu iseloomustav tunnus on see, et puudub vastupanu, millest oleks vaja võitu saada, ja kindlasti ei ole vaja kasutada püsse: teised kohanevad meie eesmärkidega, sest nad tunnevad meie suhtes poolehoidu ja on hakanud meie eesmärke pidama enda omadeks. See enda omadeks pidamine rajaneb meie poliitiliste ideaalide ja tegeliku poliitika veetlusel. Madalamal tasemel põhineb pehme jõud riigi kultuuri, kunsti, keele, muusika, moe, maastiku või köögi veetlusel.
Nye mõistet on kritiseeritud mitmest küljest. Näiteks David Marquand on nimetanud seda „libedaks mõisteks ja päris elus kipub erinevus selle ja kõva jõu