Putin kirjeldab pehmet jõudu oma kolmanda presidendiametiaja manifestis Moskovskije Novostis veebruaris 2012:
On olemas selline mõiste nagu pehme jõud, mis on vahendite ja meetodite kogum välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks ilma relvi kasutamata, see hõlmab informatsiooni ja teiste vahendite kasutamist. Kahjuks kasutatakse neid meetodeid sageli ekstremismi, separatismi, natsionalismi kultiveerimiseks ja provotseerimiseks, avaliku arvamuse manipuleerimiseks [ja] suveräänsete valitsuste sisepoliitikasse otseseks sekkumiseks. Juba varakult peab selgelt eristama väljendusvabadust ja normaalset poliitilist tegevust pehme jõu ebaseaduslike vahendite kasutamisest … Siiski on pseudo-vabaühenduste [ja] teiste struktuuride tegevuse eesmärk koos välise toetusega destabiliseerida olukorda ühes või teises riigis.84
Putin rääkis lääne pehmest jõust ja tegevustest, mida ta nimetas pseudo-vabaühenduste omadeks, mis töötavad Venemaal ja saavad rahalist toetust läänest. Ta ei suutnud uskuda, et nende vabaühenduste tegevusi võib innustada puhas soov edendada demokraatiat, kaitsta inimõigusi või töötada sõltumatu süsteemi heaks. Tema jaoks olid need vabaühendused kõik välisagendid.85
Kõik ümberdefineeritud elemendid, mis taandasid Nye pehme jõu mõistet, on esindatud Putini tekstis. Pehme jõud on määratletud kui „vahendite ja meetodite kogum välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks”. Seega kujutleti pehmet jõudu kui üksnes riigi asja. Tema jaoks on pehme jõud ka kõva jõu mängude lahutamatu osa. Sõnum on see, et Venemaa peab arendama iseenda pehme jõu arsenali, et saavutada ülekaal selles nullsummamängus. Relvad selles pehme jõu mängus sisaldavad „informatsiooni ja teiste vahendite kasutamist”. Endise meisterspiooni Putini jaoks on informatsioonil avar tähendus ja see hõlmab kahtlemata salateenistuste luureandmeid. Seda visiooni on jaganud vene analüütik, kes kirjutas: „Putin rõhutab, et tema arusaamine pehmest jõust sisaldab üsna kindlalt ebaseaduslike vahendite kasutamist, salajast tööd (rabotu pod prikrõtijem)”.86 3. septembril 2012 kordas peaminister Dmitri Medvedev mitu korda Venemaa välisministeeriumis peetud kõnes Venemaa vajadust oma pehme jõu tööriistade arendamiseks. See „võib välise vaatleja jaoks näida optimistiliku signaalina ja Venemaa välispoliitikas pikalt oodatud muudatusena,” kirjutas Dumitru Mînzărari, „see leebe vaade ei saa siiski olla rohkem vale. Pigem püüab Kreml ära kasutada lääne mõistet „pehme jõud” … ja ümber kujundada seda sunnipoliitika ja majandusliku käte väänamise eufemismiks.”87
Me näeme seda lääne pehme jõu ümberkujundamist juba „Vene Föderatsiooni rahvusvahelise kultuurilise ja humanitaarkoostöö poliitika põhijuhistes”, ametlikus dokumendis, mis avaldati 2010. aastal välispoliitika 2008. aasta kontseptsiooni täiendusena. Need põhijuhised algavad tähelepanekuga, et „kultuur mängib erilist rolli Venemaa välispoliitika strateegia elluviimisel”.88 „Aina enam on ilmne,” jätkub tekst, „et üleilmne võistlus toimub kultuurilises dimensioonis. Võitlus kultuurilise mõju pärast muutub järjest pingelisemaks fundamentaalsete mängude hulgas rahvusvahelisel areenil.”89 Autorid kirjutavad, et seetõttu peab valitsus mitte ainult „aktiivselt toetama rahvuskultuuri [eri] harude konkurentsivõimelisust”, vaid ka hoolitsema selle eest, et kujuneks „objektiivne ja soosiv pilt meie maast”, et „Venemaa sõprade arv kasvaks” ja et „neutraliseeritakse Venemaa-vastased poliitilised ja ideoloogilised hoiakud”.90 Juhiste järgi „saab [ka] kultuuridiplomaatia järjest olulisemaks jõupingutustes, mille eesmärk on aktiivselt neutraliseerida Venemaa ohjeldamise loosungi all [läbi viidud] propagandakampaania”.91
Mis otsekohe silma jääb, on sõjakas, peaaegu sõjaline terminoloogia, mida on kasutatud. Räägitakse „võitlusest”, mis „muutub järjest pingelisemaks”, „Venemaa-vastastest hoiakutest”, mis tuleb „neutraliseerida”, lääne „propagandakampaaniast”, mille peab „neutraliseerima”. Selle dokumendi autorid on ilmselt ammutanud inspiratsiooni pigem Samuel Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrkest” kui Joseph Nye pehme jõu mõistest. Autorid väidavad, et propageerivad objektiivset ja soosivat pilti Venemaast. Mõni rida edasi selgitavad nad objektiivse pildi olemust: „Kasutades ära kindlaid vorme ja meetodeid avaliku arvamuse mõjutamiseks, väljendab kultuuridiplomaatia veenvamalt kui ükski teine pehme jõu vahend Vene Föderatsiooni kui vaba ja demokraatliku ühiskonna uuestisündi.”92 Probleem on siiski selles, et ei välismaalased ega paljud venelased pea tänapäeva Vene Föderatsiooni vabaks ja demokraatlikuks ühiskonnaks. Ainult vähesed nõustuvad arvamusega, et „Venemaa dünaamiline kultuurielu [toimib] pluralismi ja vaba loovuse ning arvamuste paljususe tingimustes ja ilma tsensuurita”.93
Putin ei pea siiski Venemaa negatiivset imagot läänes mitte Venemaa poliitilise süsteemi sisemiste puuduste tagajärjeks, vaid pigem lääne valitsuste ja lääne meedia tegude tulemuseks Venemaa maine mustamisel. 2012. aasta juulis saadikutele peetud kõnes ütles ta, et
oma kuvandit välismaal ei ole me ise kujundanud ja selle tulemusena on pilt meist tihti moonutatud ega peegelda reaalset olukorda meie maal või Venemaa panust üleilmsesse tsivilisatsiooni, teadusesse ja kultuuri. Meie riigi poliitika kannatab neil päevil tihti ühekülgse kujutuse tõttu. Need, kes tulistavad püssidest ja viivad läbi õhurünnakuid siin ja seal, on head, samal ajal need, kes kutsuvad üles vaoshoitusele ja dialoogile, millegipärast eksivad. Meie eksimus tugineb sellel, et meil pole õnnestunud oma positsiooni adekvaatselt selgitada. See on see koht, kus me oleme eksinud.94
Samas vaimus väljendus ta Valdai klubi 2014. aasta konverentsi lõpukõnes: „Üleilmse massimeedia täielik kontroll on teinud võimalikuks selle, et soovi korral saab valget mustana ja musta valgena kujutada.”95
Kremli jaoks näis lahendus lihtne: Vene riiklikud agentuurid peavad saama ülesande paljastada lääne väärinformatsioon ja pakkuda „õiget”, „usaldusväärset” informatsiooni. Venemaa kohta usaldusväärse informatsiooni andmine on kindlasti ihaldusväärne. Nagu Greg Simons on märkinud: „Tõde on parim propaganda ja valed on halvim. Selleks, et olla veenvad, peame olema usutavad; selleks, et olla usutavad, peame olema usaldusväärsed; selleks, et olla usaldusväärsed, peame me olema tõepärased. Nii lihtne see ongi.”96 Ta lisas: „Üks probleemidest, millega Vene avalik diplomaatia silmitsi seisab, seostub usaldusväärsuse ja seeläbi sõnumitooja usutavusega. Seda eriti juhul, kui sõnumitooja on seotud Vene võimudega, kes ei võlgne seda just mitte väikeses osas demokraatiavastasele mainele, mis on omandatud Jeltsini-järgsel ajastul (alates aastast 2000).”97
Teine peatükk
Kremli pehme jõu rünnaku kolm osist: jäljendamine, vastutegevus ja leiutamine
Venemaa endine välisminister (1998−2004) Igor Ivanov on kirjutanud: „Fundamentaalne küsimus järgneva kahekümne aasta kohta on, kas Venemaa õpib kasutama vahendeid, millele politoloogid viitavad kui pehmele jõule. Olles üleilmsete arengute dünaamika hindamisel realistlikud, peame tunnistama, et Venemaa võimalused kasutada traditsioonilisi välispoliitika vahendeid (nagu näiteks sõjaline või majanduslik jõud) tõenäoliselt vähenevad.”98 Ivanov kutsus üles „targale välispoliitikale”, millega Venemaa „mitmekesistab oma väärtust”, kombineerides sõjalisi ja energiavahendeid „mittemateriaalsete” dimensioonidega. Tema, nagu ka teiste Vene välispoliitilise eliidi liikmete jaoks on uus Venemaa pehme jõu rünnak kavandatud olulise osana nullsummaga kõva jõu mängust.
Sellel Vene pehme jõu rünnakul on kolm osist:
1. Jäljendamine
2. Vastutegevus
3. Leiutamine
Esimene