kuna paljud inimesed tunnevad end sel aastaajal rõhututena. Seda ilmingut täheldas juba Hippokrates aastal 430 eKr ja kuigi tema ei andnud sellele seisundile nime, kutsume meie seda talvemasenduseks ehk sesoonseks depressiooniks (SAD). Kui sage see täpselt on, pole teada, kuid SAD-i Assotsiatsioon Ühendkuningriigis oletab, et ümmarguselt üks miljon britti tunnetab olulist talvedepressiooni, kümmekond miljonit aga tajub talvemasendust leebemal kujul. Austraalia suhtelised andmed on umbes samasugused. Need arvud on hiiglasuured ja kuigi neid ei saa täpselt kontrollida, on kindel, et paljud inimesed mõlemal nimetatud maal ja ka mujal kogu maailmas kannatavad depressiooni käes küll talvel, kuid mitte teistel aastaaegadel.
Kaalutledes seda diagnoosi, otsin tõendusi selge kliinilise depressiooni tsüklite kohta vähemalt kolmel järjestikusel aastal, et see oleks isiku käitumismuster nii pika ajavahemiku jooksul, mis on olulisem kui aastaaeg omaette. Tavaliselt esinevad väsimustunne, motivatsioonipuudus ja mõnikord kaalulangus, samuti muutused magamistavades. Enesetapumõtteid tuleb SAD-i puhul ette harvemini kui depressiooni teiste vormide korral, kuid risk suureneb depressiooni süvenemisel.
Ravi on varieeruv. Puhast kliinilist depressiooni tuleks ravida tavapäraselt antidepressantidega, valides need antud patsiendile sobivalt. Ma olen suurt edu saavutanud ka looduslikus taimravis kasutatava naistepunaga, mida saab osta retseptivabalt, kuid enne kasutamist peaks arstilt nõu küsima. Paljusid inimesi aitab siiski lihtsam ravi – valgus. Arvatakse, et SAD-i põhjuseks on päevavalguse (võib-olla ka päikesepaiste) puudumine, mis vähendab ajus keemilise aine serotoniini produktsiooni. “Valguskastide” kasutamine serotoniini loodusliku tekke stimuleerimiseks näib teatavaid patsiente aitavat ja neid kasutatakse Skandinaavias laialdaselt. Need ei ole päevitamiseks, kaitseprille pole tarvis ja tegevus nende läheduses võib olla tavaline. Kaks nädalat on tavaliselt piisav oma seisundi parandamiseks.
SAD rikub paljude inimeste elu, kuid et seda tihtipeale ei tunta ära, põhjustab ta piina ka siis, kui poleks tarvis. Paljud hädalised imestavad, kui soovitan neile valgusravi, ent see aitab – ja aitab hästi. Proovige järele ja te veendute selles!
Talvemasendus võib olla tõsine ja nõrgestav. Ära tunne hirmu iga talve ees, sest selle vastu aitab vanim raviviis – valgus.
Ole teadlik munasarjavähist
Mõnda haigust, mida ma oma praktikas näen, vihkan üksnes mõju pärast, mida see avaldab patsientide elule. Minu niisuguse nimekirja tipu lähedal paikneb munasarjavähk, mis on arenenud riikides viie kõige sagedama vähivormi seas. Ühendkuningriigis on see ligi 7000 juhuga igal aastal sageduselt neljas vähk. Austraalias diagnoositakse aastas üle 1000 juhu ning see haigus põhjustab ligi 800 naise surma. Selle vähi avastamiseks pole tänapäeval veel kogu rahvastikule soovitatavaid sõeluuringuid, kuigi on käivitunud kliinilised uuringud selle kohta, kas need võiksid tasuda tehtavaid kulutusi.
Munasarjavähi riskitegurite hulka kuulub see, mis on ühine paljudele – eluiga. Pool kõigist juhtudest ilmneb vanuses üle 65 aasta ja enamik pärast menopausi. Risk võib olla suurem siis, kui lähisugulastel on esinenud munasarja-, rinna- või soolevähki, kuid päritud munasajavähk on suhteliselt haruldane. Geneetiliste tegurite hulka kuuluvad geenid BRCA1 ja BRCA2 ning mõnedes etnilistes rühmades, nagu Ashkenazi juudid, võib kuni 30 % munasarjavähkidest olla päritud. Risk on suurem juhul, kui naine pole kunagi rasestunud, samuti siis, kui naisel on esinenud rinnavähk. Teiselt poolt vähendavad riski preventiivsete vahendite kasutamine ja imetamine.
Olen eriti tige munasarjavähi peale sellepärast, et ta on nii salakaval ja ma näen sageli juhtumeid, mis on enne diagnoosimist juba õige kaugele arenenud. Põhjuseks on osalt see, et varajastel staadiumidel ei ole üldse sümptomeid või on neid vähe ja kui nad tekivad, võivad nad olla sedavõrd ebamäärased, et ei vihja selgelt antud haigusele. Nende hulka kuuluvad kõhu puhetumine, mis ei lähe tagasi, valu või ebamugavustunne kõhus, seedehäired, kaalulangus ja sage urineerimisvajadus.
Diagnoosimiseks on vajalik kombinatsioon kõhu ultraheliuuringust, vereproove, neerude röntgenuuringut ja laparoskoobiks nimetatavat fiiberoptilist kaamerat, millega saab kõhuõõnes vaadelda otse munasarju. Ravi, mis sõltub vähi staadiumist, seisneb operatsioonis, keemiaravis ja kiiritusravis. Siiski kiirendab sümptomite varane äratundmine enesestmõistetavalt nii haiguse diagnoosimist kui ka ravi. Nii et kui seda raamatut lugevale naisele tundub, et tal esinevad sümptomid sarnanevad siinkirjeldatutele ja järelikult on ta oma munasarjavähi – mis muidu võiks talle surma tuua – avastanud varajases staadiumis, siis olen ma küll üks õnnelik inimene.
Munasarjavähk on tihti “hääletu tapja”, sest inimesed ei ole teadlikud selle sümptomitest. Küsi selle kohta alati arstilt nõu – kas siis, kui kardad teha “tühjast tüli”. Hauas pole kohta uhkusele.
Hoidu depressioonist
Haiguse kohta, mis tabab elu jooksul vähemalt ühte inimest viiest, ümbritseb depressiooni palju valestimõistmist. See on kliiniline haigus, millesse võib jääda – mõnikord väga kiiresti – igaüks, igal ajal ja igas vanuses. See ei tähenda, et haigestunud lähevad hulluks (levinud müüt) või et nad hakkavad kuidagimoodi oma depressiooni teistele inimestele “edasi andma”. See ajaks naerma, kui poleks tõsiseks veendumuseks mõnes perekonnas, kelle perearstiks ma olen.
Depressioon ilmneb sageli rõhuva meeleheite-, lootusetuse- ja abitusetundena sõltumatult igapäevastest toimingutest. See tekitab nii psüühilisi kui ka kehalisi sümptomeid, kaasa arvatud väga reaalne füüsiline valu. Spike Milligan koos Winston Churchilli ja Florence Nightingale’iga, üks kuulsatest selle haiguse käes kannatajatest, kirjeldas väga ilmekalt oma hirmu depressiooni kordumise ees, sest ta teadis, kui suure valu see endaga kaasa toob.
Kuigi depressiivseteks muutuvad nii mehed kui ka naised, kalduvad minu tähelepanekute kohaselt mehed rohkem otsima väljapääsu raskes töös, rängas joomises, pingutavas kehalises tegevuses või võitluses, et “tõmmata end sellest välja”. Kuid – nagu ma tihti ütlen oma depressioonis patsientidele – pole võimalik end täielikust kliinilisest depressioonist välja tõmmata rohkem kui murdunud jalast. Olles tihti valla päästetud mingist sellisest elusündmusest nagu lähedase inimese surm, tõsine haigus või töö kaotamine, võib see tekkida ilma mingi hoiatuseta. Kuid temaga võib kaasneda ka päritud element, nii et kui suguvõsas on ette tulnud tõsist depressiooni, võib järglastel olla veidi rohkem kalduvust sellesse aeg-ajalt jääda.
Sümptomid varieeruvad suures ulatuses, kuid psüühilistest on tavalisemad meeleheide, ülitundlikkus, enesevihkamine, süütunne ja motivatsiooni puudumine ükskõik milliseks tegevuseks. Kehaliste sümptomite hulka kuuluvad kaalulangus, sugutungi kadu, unetus, hajameelsus, ärevus ja füüsilised valud. Raske depressiooni korral võivad esineda enesetapumõtted, keeldumine toidust või joogist ja koguni hallutsinatsioonid või meelepetted.
Ravi on võimalik ja väga efektiivne, kuigi sageli takistab edu saavutamist depressiivse inimese tõrksus tunnistada probleemi olemasolu. Perearstid ravivad depressiooni eeskätt antidepressantidest tablettidega, aga mõned neist (mina kaasa arvatud) patustavad sellega, et lõpetavad manustamise enne, kui on saavutatud täielik paranemine. Et paljud depressioonijuhud on seotud teatavate keemiliste ainete madala tasemega ajus, on medikamentoosne ravi tihti suunatud nende taseme tõstmisele ja sel kombel sümptomite leevendamisele. Õnnetuseks pole antidepressantidel mitte üksnes kõrvaltoimet, vaid esineb olulisel määral ka haiguse tagasitulekut pärast nende ärajätmist. Ent kui nad on kombineeritud kognitiivse käitumisraviga (CBT), võivad tulemused osutuda palju paremateks. CBT on põhiolemuslikult viis muuta seda, kuidas sa end tunned, selle muutmisega, kuidas sa mõtled. Ta aitab välja juurida negatiivset mõtlemist ja innustab kontrollima omaenda mõtlemismaneere. CBT on osutunud efektiivseks ka paljude muude vaimuhaiguste ravis, kuid kui arst pole pidanud seda ravimeetodit sobivaks, on põhjus arvatavasti väga lihtne – selliseid spetsialiste leidub Rahvuslikus Tervishoiuteenistuses suhteliselt vähe.
Depressioon tapab inimesi, sageli ka traagiliselt varajases eas. Ära kunagi karda tunnistada depressioonitunnet, sest on õige ohtlik seda ignoreerida ja loota, et läheb mööda.
Mõista astmat
Astma on