sügavalt hinge ja mõistsin, et olen närvivapustuse piiril. “Sittagi te ei ehmatanud,” piiksatasin ma. “Kurat võtaks, mis siin sünnib?”
Tavaliselt ma ei vannu nii varajasel kellaajal, kuid seekord tegin erandi. Võmmi ladusast kõnestiilist jäi mulje, et hüsteerilised naised pole talle võõras nähtus. Ilmselt oli ta sellega faktide, nimede ja paikade uurimise käigus harjunud. Tegelikult olin mina raamatukogunohikuna samalaadset tööd teinud.
“Teie olete vist preili LaRue,” oletas võmm. “Leidsime teie e-kirja.”
Minu esimene mõte oli, et kuidas ta julgeb Leta arvutis tuhnida. Ent siis taipasin, et asi on tõsine. Tegemist polnud apsaka ega valeinformatsiooniga. Leta oli tõepoolest kadunud. Esimest korda elus vaevusin selle sõna tähendust tõsisemalt vaagima. “Saatsin mitu kirja,” kinnitasin ma. “Üritasin teda ka telefoni teel kätte saada.”
“Teie teade on automaatvastajasse salvestatud.” Politseinik kiikas valgel köögikapil läikivhõbedase telefoni kõrval seisva kurtidele mõeldud suhtlusvahendi poole. “Ta sai ka õelt mitu teadet.” Aparaadi küljes oli paberitükike, mis sarnanes arvutusmasina lindiga. Kui Phyllis oligi teateid jätnud, siis oli politseinik need välja trükkinud.
“Ta on Euroopas. Koos ema Virginiaga.”
“Üritasime neid Los Angelese numbrilt kätte saada. Aga see pole meil õnnestunud temaga ega emaga.” Mitte Leta emaga, vaid lihtsalt emaga. Juba ta oligi kuriteostatistikaks muutunud.
“Letal peaks nende reisimarsruut olema.”
“Me pole suutnud seda leida.”
“Mul on nende mobiiltelefoni number. Ma ei tea, kas teil õnnestub neid rahvusvahelise kõnega tabada.”
“Seni pole ma üldse kuhugi jõudnud.”
Meie juurde tillukesse kööki, kust avanes ulatuslik vaade linnale ja selle kohal laiuvale sinitaevale, astus veel üks politseinik. Võmmide nimed olid Marshall ja Warren. Tõmmu Marshall rääkis tugeva aktsendiga ja tema ülahuulel olid vuntsid, milletaolisi mu ema luuaks nimetaks. Vuntside tõttu oli mul tema jutust eriti raske aru saada.
“Kas ta vastas teie kirjadele?” küsis võmm.
Texasest, oletasin ma. Vähemalt tema aktsent kõlas sedamoodi. Minagi oskan seda üpris hästi imiteerida. Mu emapoolne suguvõsa on sealt pärit. “Ei, aga ma olin reisil. Pidin koera sõbra juurde viima. Ta tuuakse järgmisel kuul siia.”
“Millal te kadunut viimati nägite?” Lihaseline ja blond Warren rääkis selge häälega ning mul oli temast kerge aru saada. Tal oli õpetaja hääl.
“Eelmisel nädalavahetusel. Tulin siia korterit vaatama ja maksin oma osa üürist.”
Marshalli silmad lõid särama, justkui oleks ta mu valelt tabanud. Teadsin, et ta uudistab mu lillasid juukseid ja samas toonis saapaid. Tundsin tuttavat klaustrofoobiapuhangut, mis ajas mu iiveldama. Tahtsin nende juurest eemale ja korterist välja pääseda, enne kui minestan.
“Kui kaua te olete teda tundnud?”
“Juba algkoolist saadik,” vastasin ma ja taipasin, et ta oli küsinud midagi muud. “Leta õde Phyllis ja mina olime laagris ja hiljem ka kolledžis toakaaslased. Kui ma ajalehte töökoha sain, lubas Leta mulle ametit tutvustada. Ja kui olin selle kandi üürihindadele pilgu peale visanud, lubas ta mulle veidi aega tuba üürida. Ta ütles, et on nagunii enamasti kodust ära.”
Letast säärasel viisil rääkimine tekitas mu kurku klimbi. Muutusin kidakeelseks lapsukeseks ja sundisin end normaalselt kõnelema. Me ei tegelnud siin tühipalja faktide vahetamisega. Minu sõnad või millegi ütlematajätmine olid nüüd määrava tähtsusega, sest polnud välistatud, et juhtunud on midagi kohutavat. Võmmid kahtlustavad muidugi alati, sest neid on niisuguseks koolitatud. Ma ei vajanud praegu liigset tähelepanu. Võitlesin lämbumistundega ja piidlesin akent, millest avanev vaade läks mulle maksma suurema osa palgast. Loodan, et Letaga on kõik korras, mõtlesin ma. Aga kui temaga olnuks kõik korras, siis poleks need kaks võmmi mind niiviisi pinninud.
Teksaslane pomises oma vuntsidesse järjekordse küsimuse. Oli tunne, nagu sunnitaks mind pimedas lugema.
“Kuidas palun?”
“Kas teil on aimu, kes võiks talle halba soovida?” kordas mees.
“Ma ei tea.”
“On tal austajaid?”
“Mulle jäi mulje, et ta käib kellegagi kohtamas.”
Isver! Mida oli Leta öelnud või teinud, et mulle säärast muljet jätta? Ta oli vist jutu sees meest maininud. Oma meest. See mulle meenuski. Kavatsesin juurelda selle üle hiljem, kui olen sellest sõnavahetusest välja puhanud. Nagunii oli mul raske sammu pidada. Uute inimeste keskel tekib mul alati hirm, et hakkan mõmisema, hääldan mõne sõna valesti ja jätan tõelise idioodi mulje nagu ikka, kui olen väsinud või stressis.
“Me ei rääkinud eriti sel teemal,” täpsustasin ma.
“Kas preili Blackburn on sedasorti inimene, kes võiks ootamatult ära sõita?”
Taipasin, et ma ei oska vastata. “Minu teada pole ta varem seda teinud. Arvan, et tema õde Phyllis oskab rohkem öelda.”
“Me anname endast parima, et ema ja õde leida, aga te ju teate, mäherdused need prantslased on.”
Noogutasin ja tegin näo, et tean. Temasugused kippusid ka naisi ja kurte kergekäeliselt ning ametlikul ilmel kuhugi lahterdama.
“Tean, et kusagil siin peab olema nende reisimarsruut.”
Võmm kergitas fotot kolmest naisest, mille pereisa oli veidi enne oma surma teinud.
“Kaunis naine,” märkis ta ja ma taipasin, et ta mõtleb Letat. Kõik mõtlesid alati teda.
Prantslastel on Leta-suguste ilu kirjeldamiseks arusaamatu väljend, mis tähendab seda, et nad ei oskagi midagi konkreetset öelda. Aga et mina ei osanud seda hääldada, siis kohmasin lihtsalt: “Kõik kolm on ilusad.”
Võmm noogutas ja silmitses fotot. Virginia oli keskel, näonahk ilulõikusest trimmis, ja vaatas pildistajat kavala naeratusega, kummagi käe vangus üks tütar. Särav Leta naeris kaamerasse, pikad kastanpruunid juuksed tuulest sasitud. Phyllis, kes oli pärinud ema välimuse, kuid õnneks mitte iseloomu, krimpsutas nägu ja hoidis kärtspunaseid juukseid peadligi, et need tuulega lendu ei läheks.
“Lähedane perekond?” küsis võmm.
“Vägagi.”
Mitte et ma oleksin läheduse alal eriline asjatundja.
Kõik oli korras. Kavatsesin leida reisiplaani, mida Leta mulle nädala eest näidanud oli. Me võtame Phyllise ja Virginiaga ühendust ning ka Leta naaseb mingisuguse loogilise vabandusega, enne kui teised reisilt koju jõuavad.
Kuidas ma ka ei püüdnud end veenda, teadsin, et see ei saa olla tõsi. Leta oli liiga kohusetundlik, keskendunud ja ustav. Ta ei korraldaks oma perekonnale iial säärast ängistust. Ja minule samuti mitte. See oligi kõige kohutavam teadmine. Ta ei teeks midagi niisugust, kui sellest oleks võimalik hoiduda.
“Paberil, mida Leta mulle näitas, on hotellide telefoninumbrid,” meenutasin ma. “Kui ma need leian, siis helistan Phyllisele.”
“Me võtame nendega esimesena ühendust.” Võmm osutas kurtidele mõeldud automaatvastaja poole. “Kas oskate seda kasutada? Õde on kurt, et te teaksite.”
Kõhklesin viivu. Olin sõitnud siia selleks, et uut elu alustada. Kas minu puudest rääkimine aitaks Letat kiiremini leida? Või muudaks see mu elu veelgi keerulisemaks ja ma saaksin külge kurdi sõbratari maine, kes halval ajal mängu astus? “Olen tundnud Phyllist peaaegu terve elu,” pomisesin ma. See polnud vale, aga ka mitte ülestunnistus.
Marshall torkas käe taskusse ja võttis sealt visiitkaardi. “Kui leiate reisiplaani või meenub teile midagi olulist, siis helistage kohe.”
“Mida te niikaua teete?” Mu küsimus