mitte. Kas te tunnete Letat?”
“Muidugi. Ta töötab koos doktor Piercyga ühe projekti kallal.”
“Erotomaania teemal?”
Naine ahmis nii kuuldavalt õhku, et ma poleks pidanud selle kuulmiseks isegi telefoni heli valjemaks keerama. “Arvan, et peaksite siiski doktor Piercyga rääkima.”
“Meelsasti. Millal ta vabaneb?”
“Nagu ma ütlesin, on meie kliinik nädalavahetusel suletud. Hoolitsen selle eest, et ta teie teate kätte saab.”
Andsin oma telefoninumbri ja tänasin doktor Stearnsi. Seejärel avasin sülearvuti.
Tere, doktor Piercy. Üritasin teile täna õhtul helistada ja vestlesin põgusalt teie partneriga. Olen ajakirjanik, kes elab ajutiselt Leta Blackburni korteris. Kas meil oleks võimalik rääkida loost, mille kallal ta töötas, enne kui kadus?
Parimate soovidega
Geraldine LaRue
Miks ma küll nii kirjutasin? Mind pole juba sellest ajast saadik Geraldine’iks kutsutud, kui ma viimati kasuperre sattusin. Ja ma kirjutan oma e-kirjade alla alati suure G, millele järgneb käsitsimaalitud kõver G, minu parem käsi südamel. Ja mis tähendab parimate soovidega? Nii lõpetavad kirja moekad suhtekorraldusfirmad, kes ajalehtedele vihjeid saadavad. Vähemalt nad ise arvavad, et on moekad. Parimate soovidega. Kõike paremat soovides. Huvitav, kui paljud inimesed arvavad, et just nemad lõid selle trendi?
Nii alustasin tutvust doktor Piercyga, mille kohta mu ema ütleks vuhvel.
Tundsin isu piparmündikommide järele. Avasin karbi. Piisab sellest, kui haaran pihku pulbriga kaetud valge pastilli, kui juba tunnen, kuidas suu süljega täitub. See tunne sarnaneb mõttega sidruni lõikamisest. Torkasin pastilli keelele ja igatsesin Nathani järele. Oleme mõlemad piparmündikommidest sõltuvuses, sest kunagi aitasid need mul suitsetamise maha jätta. Ja Nathan algul lihtsalt ahvis mind.
Keerasin ukse seestpoolt lukku ja ronisin voodisse, vaevumata riideid seljast võtma. Võib-olla aitab doktor Piercy raamat mul õhtut sisustada. Keegi, kahtlemata Leta, oli esimeses peatükis ühe lause kollase markeriga alla tõmmanud.
Inimene, kes kannatab selle pettekujutluse küüsis, otsib igasugust tunnustust, kaasa arvatud negatiivset, mis loob tunde, et ta on kellegagi seotud.
Taipasin, et pole just parim aeg psühhopaatidest lugeda, kuid otsustasin siiski veel ühe lehekülje kasuks. Seal oli järgmine esiletõstetud lause. Ainult ligi kümme protsenti kõikidest jälitajatest on erotomaanid, kuid enamik erotomaane tegeleb mingil määral jälitamisega.
Selle toreda lause saatel suikusin unele.
Kuid mitte kauaks. Ärkasin segaduses ja sirutasin käe Nathani järele, kuni mulle meenus, kus ta on. Mis oli mu äratanud? Mäherdune heli oli mu rahutusse unne sekkunud ja mu ärkvele raputanud? Haarasin padjalt mobiiltelefoni ja hiilisin ukse juurde. Olin täiesti kaitsetu. Heli võis tekitada mingi süütu asi, näiteks kõrvalkorteris töötav pesumasin. Aga see võis viidata ka ohule. Jumal tänatud, et olin valvelaua numbri mobiiltelefonisse salvestanud. Otsisin selle välja, hoidsin sõrme kõnealustusnupul ja lähenesin magamistoa uksele.
Kui seisin sellest vaid kümnekonna sentimeetri kaugusel, hakkas link pöörlema. Teisel pool ust oli keegi.
Haarasin lingist ja sikutasin seda enda poole, ehkki teadsin, et uks on lukus. Ent link jätkas pöörlemist. Sissetungija logistas seda teiselt poolt.
“Kes seal on?” Lasin lingist lahti ja vajutasin kõnealustusnupule.
“Leta?” Kas ma kuulsin kellegi häält? Või kujutasin seda ette? Ma polnud kindel. Igaks juhuks karjatasin.
Miski prantsatas tugevasti vastu ust. Karjatasin veel kord.
“Valvelaud,” vastati liini teisest otsast.
Vuristasin korterinumbri ette. “Keegi on sisse murdnud. Tulge üles.”
Seejärel kuulsin veel helisid. Üritasin eristada hääli või karjeid, kuni viimaks kuulsin koputust magamistoa uksele. Surusin põse vastu jahedat puitu.
“Turvateenistus, preili Blackburn,” öeldi ukse tagant summutatud häälega. Niisama hästi võinuks seda öelda sissetungija.
“Ma pole Leta Blackburn, kurat võtaks! Olen tema korterikaaslane.”
“Kas avaksite, palun, ukse?”
“Kust ma tean, et olete tõepoolest turvamees?”
Ukse alt libistati sisse ametliku välimusega isikutunnistus. Sellel oli pilt mustanahalisest valvurist, kellega olin kohtunud juba nädala eest.
“Kes seal väljas oli?” küsisin ma.
“Ma ei näinud kedagi, proua.” Ta oli mind juba eelmisel nädalal prouaks nimetanud ja mu sellega vihale ajanud. Järelikult pidi olema tegemist sama tüübiga. Avasin ukse.
“Pean selle kohta aruande koostama,” olid mehe esimesed sõnad.
“Helistage kordnik Warrenile ja Marshallile,” soovitasin ma ja püüdsin rahulikuks jääda. “Mul on köögis nende telefoninumber. Keegi käis siin Leta Blackburni otsimas.”
“Kas olete kindel?”
“Ta pidi äärepealt ukse maha murdma.” Põrnitsesin selle alläärt, mis oli pinnuliseks täksitud. “Näete?”
“Kas see oli mees?”
“Vist küll.”
Turvamees keeras pea viltu. “Mulle tundub, et te pole päris kindel, või mis?”
Et olen kehv valetaja, siis olin sunnitud tõtt rääkima.
“Olen kuulmispuudega.” Ta piidles mind ja kergitas kulmu, justkui püüaks otsustada, kas peaks mu vastusega leppima. “Aga ma kuulsin midagi – kedagi. Ja nägin, kuidas link pöörles.”
Turvamees takseeris ust. “Selle teeme korda. Lukud vahetame samuti ära. Kas olete täiesti kindel, et kahju tekitati täna õhtul?”
“Ei, ma mõtlesin kogu loo välja! No kuulge, ma olen kuulmispuudega, mitte vaimuhaige.”
“Rahunege, proua. Üritan teid lihtsalt aidata.” Ta kõmpis mööda lühikest koridori suurde elutuppa. “Siin puuduvad vägivaldse sissetungimise märgid,” nentis ta ja osutas välisuksele. Ma ei pidanud tema häält kuulma, teadmaks, et ta räägib kõhkleva tooniga.
“Kas te ei näinud kedagi majja sisenemas?”
Mees raputas pead ja ma märkasin, et ta kohmetub.
“Kus te olite?”
“Allkorrusel, valvelauas.”
“Kuidas te teda ei näinud?”
Veel kohmetust.
“Noh?” küsisin ma.
“Eeldades, et keegi ikka sisenes majja, pidi ta saabuma ajal, mil olin tööpostilt eemal.”
“Ja kui kaua see võis aega võtta?”
Ta mõtles järele ja takseeris mind hindava pilguga. “Hea küll.” Ta vaatas mu huuli ja selgitas: “Olen üliõpilane. Ülemus lubab mul tööpostil koolitükke teha. Töötan kahes vahetuses ja valvan viitteist korterit. Vahel ma lihtsalt kukun kokku.”
“Kas te tahate öelda, et jäite vahiputkas magama?”
“Sulgesin ainult viivuks silmad. Sääraseid asju juhtub vahel. Aga kui kaebate majaomanikule, siis jään töökohast ilma. Ma ei või seda endale lubada.”
Nõjatusin valgele köögikapile ja lugesin tema särgilt nime. “Kas taipate, et seadsite mu elu ohtu? Kas te ikka mõistate, Cordell?”
“Ärge liialdage. Te ei tea isegi, kes siin käis.”
“Aga ma tean, et keegi käis siin.”
“Andke andeks, proua,” kohmas mees.