Lõikehaav. Bonnie Hearn Hill

ideid?

      Ootused on üks igavene rist ja viletsus.

      Uudistetoimetustega – vähemalt nende kolmega, mida mina olen näinud – on selline lugu, et mida kauem seal viibida, seda kodusemaks need muutuvad. Kõik need avarad seinad ja suured ruumid, mida eraldavad polstriga paneelid ja klaasboksid, kuivavad lõpuks kokku. Seal on kohalike uudiste toimetus, süvaartiklite osakond ja kunstitoimetus. Äriosakond on nurga taga ja väiksem kui teised. Kui juhtub olema sobiv aastaaeg ja keegi on toonud toimetusse pitsat, mille lõhn täidab kõik ruumid, siis muutub õhkkond peaaegu õdusaks, vähemalt minu silmis.

      Enamasti paigutatakse reklaamiosakond, see hädavajalik tüütus, uudistekeskusest nii kaugele kui võimalik. Personaliosakond, mille mõttekus on võrreldav metskuldi nibudega, asub veelgi kaugemal. Just seal, kolmandal korrusel, veetsin oma esimese tööpäeva ohutusalaseid videosid vaadates ja kindlustusblankettidele alla kirjutades. Kui jõudsin pärija lahtrini, lõin kõhklema ja pidin selle äärepealt tühjaks jätma. Aga ma ei vajanud lisatõendeid sellest, et igaühega võib midagi võimatut juhtuda. Kõigepealt tahtsin märkida pärijaks ema. See olnuks aus, eks? Ja just seda ma kavatsesingi teha, kuid pastakas võttis mu üle võimust ja kirjutas paberile hoopis Lawrence Kellogg, Pismo Beach, California. Temast sai minu pärija, ehkki tundsin teda kõigest veidi üle poole aasta. Vähemalt hoolitseks ta Nathani eest, kui minuga midagi juhtuks.

      Lawrence ja mina olime mähkunud kogemata millessegi, mida T. J. Revell ja teised kirjanikud, kelle raamatuid ma neelasin keskkooli ajal nagu piparmündikomme, nimetaksid põgusaks armusuhteks. Lawrence’i ema oli eelmisel aastal mõrvatud. Mina olin aidanud mõrvari isikut tuvastada. Nagu paljud tragöödia läbi elanud inimesed enne pühadehooaega, hakkasime Lawrence’iga koos aega veetma, ilmselt lootuses, et kahekesi olles pole aega üksildust tähele panna. Üksildus ei kadunud kuhugi, aga kui Lawrence palus mul rannikule kolida, et leivad ühte kappi panna, siis lubasin järele mõelda.

      Aga ma ei suutnud. Esiteks polnud ma meie suhtes kindel. Olin kunagi sattunud kasuperre sel põhjusel, et mu ema magas mehega, kellest sai mu bioloogiline isa. Teiseks soovisin võimalust end mõnes päevalehes tõestada. Vastasel juhul ei saaks ma iial teada, kas mind kängitseb hirm või saamatus. Kolmandaks kartsin, et kui kolin Lawrence’i või kellegi muu juurde, siis upun sellesse elustiili ega naase enam kunagi pinnale.

      Et ühtki normaalset naist, kes on oma elukaaslases kindel, säärased asjad ei heiduta, siis suhtusin sellesse kui endesse. Võtsin ajalehe tööpakkumise vastu ja me Lawrence’iga otsustasime jääda sõpradeks, mida oleksime pidanud arvatavasti kohe tegema.

      Jõllitasin blanketti ja mind haarasid segased tunded. Olin ärevil ja värisesin, justkui oleksin espressoga liialdanud ja lõunasöögi vahele jätnud, mis oligi tõsi. Mõtlesin Letale, oma emale ja kõigele, mis polnud temaga seoses määratud juhtuma. Lawrence’ile. Kaotusele. Jah, just seda ma tundsingi. Sulaselget ja haledat kaotusvalu.

      Tõrjusin tunded peast välja, torkasin pastilli suhu ja lasin vängel piparmündil suus sulada. Et olin juba nii kaugele läinud, siis võisin vabalt määrata Lawrence’i isikuks, kellega võetakse ühendust, kui minuga midagi juhtub. See oli viimane blankett. Tere tulemast firmaparasiitide hulka! Tänan sind, universum.

      Minu toimetaja oli suurema osa hommikust ära. Tuletasin meelde, et töövestluse ajal oli ta minuga lahkesti käitunud.

      Küsimus: Mitte et see asjasse puutuks, aga teie juuksed…

      Vastus: Jah?

      Küsimus: Kas te väljendate sellega oma suhtumist?

      Vastus: (Kohmetu nihelemine toolil.) Sugugi mitte. Proovisin algul sinist värvi, aga selle saavutamine on liiga keeruline. Lilla on parem.

      “Vahet pole, peaasi, et tööga hakkama saate,” oli toimetaja öelnud.

      “Seda ma teen,” lubasin ma. “Igal juhul.”

      Ehkki ta tutvustas ennast Marie Ashleyna, kutsusid kõik teda nimega, mis huultelt lugedes kõlas nagu Tee Em Em. Mingisugune hüüdnimi. Pidin selle välja selgitama, aga kellelt? Kaks Yo poissi, kes istusid minu ajutise boksi vastas, ei rõõmustanud, kui ma nende pühapaika sisse tungisin.

      Steffan Kimil, kelle boks asus Leta nukralt tühja boksi kõrval, oli selle korruse ainuke aknaga töönurk. Mees oli tutvustamise ajal nii agaralt klaviatuuri toksinud, et jäi mulje, nagu üritaksid plastmassklahvid tema mõtetega sammu pidada. Marie oli andnud talle ülesande Leta kadumist kajastada ja sellepärast polnud mehel peale töö millegi muu jaoks aega. Ta ajas mulle hirmu nahka.

      Otsisin üles Bridgeti, umbes minuvanuse pikkade maasikablondide juuste ja õrna keldi jumega neiu, kes kandis oma teksapükse ja kampsunit viisil, mis tekitas minus tahtmise oma kraed kohendada ja selja sirgu lüüa. Tutvustamisel oli ta ametlikult mu kätt surunud ega paistnud hoolivat, kas olen inimeste ees kohmakas või mitte.

      “Hei,” ütlesin ma ja astusin täpselt Bridgeti ette, et näeksin tema huuli, kui ta räägib. “Mul on üks küsimus.”

      “Lase tulla.” Tema jutust oli lihtne aru saada ja tema silmis peegeldus ootusärevus.

      “Mida tähendab Tee Em Em?”

      Ta pigistas huuled kokku ja meenutas mulle üht ninatarka last mu algkooliajast, kes teadis, et sõnas propeller on kaks e-d. “TMM?” küsis ta ja ma taipasin, et jutt ei käi sõnadest, vaid nimetähtedest.

      “Jah.”

      “Too Mõrd Marie.” Pärast peaaegu ninakat vaikust lisas ta: “Me kutsume teda nii.”

      Jäin tõsiseks nagu temagi. “On ta tõepoolest mõrd?”

      “Jah, enamasti.”

      “Selge pilt. Tänan.”

      Hakkasin eemalduma, kui kuulsin, et ta lausub veel midagi. Pöördusin tema poole ja kuulsin veel vaid viimaseid sõnu: “…Steffan Kim.”

      “Mida?”

      “Tema ja Leta võitlesid iga artikli pärast. Leta poleks sugugi õnnelik, kui teaks, et TMM valis just Steffani seda juhtumit kajastama.”

      Minevikuvormis kõne ajas mulle õudusjudinad peale. Kas see naine teadis midagi, mida mina ei teadnud? “Poleks?” küsisin üle.

      Bridgeti selge pilk muutus häguseks ja viivuks kartsin, et ta variseb kokku. “Ei ole,” parandas ta, “kui ta sellest kuuleb. Ta saab maruvihaseks, kui kuuleb, et beebi-Steffan ratsutab tema tuules.”

      Ükski mu esimene tööpäev pole olnud nii veider kui tolles ehitises, mis oli seest väiksem kui väljast nagu Võlur Ozi muinasjutus. Isegi siis, kui olin kolme pika kolledžiaasta alguses riiete paigaldajaks hakanud, selgitas mulle kõike vajalikku elus inimene.