te peate lubama, et ei jää enam tööpostil tukkuma. Te teate, et Leta Blackburn on kadunud. Kui ta on röövitud või on keegi selle juhtumiga mõnel muul viisil seotud, võib see isik tagasi tulla. Pole välistatud, et täna juhtuski midagi säärast.”
Cordell sulges silmad ja hingas välja sõna, millest ma aru ei saanud. Sellele järgnes kinnitus: “Uskuge mind, hoian teie korteril eriti hoolsalt silma peal. Teen seda niikuinii.”
“Kas teatate mulle, kui näete midagi või kedagi veidrat?”
“See ei kuulu mu tööülesannete hulka.”
“Ma olen ajakirjanik ja oskan saladusi hoida. Lubage, et hoiate mind toimuvaga kursis. Palun.”
Valvur noogutas tõsiselt. “Olgu pealegi. Ja ma vahetan teie korteris juba täna öösel lukud ära.”
“Just seda ma tahtsingi kuulda,” laususin ma. “Aga nüüd helistame politseisse.”
Võmmid tulid ja läksid. Nad ütlesid, et sissemurdmisest pole jälgegi. Kas ma olin ukse tagant inimese häält kuulnud? Kas olin kindel, et lõhkumisjäljed on värsked?
Kas ikka olin?
Miks ma olin arvanud, et võin säärasesse linna kolida, ajakirjanikuks hakata ja suudan enda eest hoolt kanda? Kas mul olid hääled peas? Võib-olla oli hoopis radiaator tööle hakanud nagu sel kellaajal vanas koduski? Ei, ma tundsin higises pihus ikka veel lingi pöörlemist.
Doktor Malcolm Piercy ei pidanud mind enam ärkvel hoidma. Selle eest hoolitses mu süda, mis adrenaliini verre paiskas. Ma ei saanud terve ülejäänud öö jooksul sõba silmale.
4. peatükk
Pühapäev
Adrienne Revell seisis motellitoa rõdul, kuni T. J. televiisorist jalgpallimängu tulemusi otsis. Ekraanil vilksatas Leta Blackburni foto. See nägi välja nagu toimikupilt. Mitte professionaalne jäädvustus, vaid lihtsalt põgus naeratus ja sirged juuksed tuules lehvimas.
“Stopp!” ütles Adrienne.
“Kas sa pole seda kodus küllalt palju näinud?” Mees jättis kanalite vahetamise sinnapaika ja telediktor lõpetas uudise: “Leta Blackburni asukoht on endiselt teadmata. San Francisco politsei jätkab veidra kadumisjuhtumi uurimist.”
“Kui kohutav.” Adrienne’i silmad täitusid pisaratega. Miks ta alati isiklikke probleeme rahulikult võttis ja võõraid muresid sügavalt läbi elas? Malcolm osanuks vastata, kui naine oleks tohtrilt küsinud.
Nojah, ütles hääl. Ta saab aru, et küsid enda seisukohalt. Ta saab kõikide su saladuste jälile.
Adrienne püüdis häält vaigistada, kuid sellel oli omamoodi jõud. Sa ei tohiks nagunii temale mõelda. Peaksid oma abikaasale keskenduma.
See oli tõsi. Naine haaras öökapilt oma tühja ja mehe pooltäis klaasi ning ulatas need temale.
“Tahad juba uut?” T. J. kortsutas kulmu ja põrnitses klaasi.
Jõid selle pisut liiga kiiresti tühjaks, jah? turtsatas deemoni hääl.
“Valasin osa sellest välja,” vabandas naine. “Sinu imeilusale kehale, nagu sa mäletad. “
Mees suudles teda aeglaselt ja täitis klaasid. “Ma ei pane joomist pahaks, kui sa teed seda niiviisi.” Ta tõstis klaasi. “Võtame jälle meie terviseks! Head kolmandat pulma-aastapäeva, saledake!”
Adrienne üritas mõttetööd aeglustada. Õhtusöök oli olnud liiga kiire. Seks samuti. Ta tahtis õhtule järele jõuda.
“Mis sa arvad, mis tolle vaese naisega juhtus?”
T. J. kehitas õlgu. “Arvatavasti on ta surnud. Sellega päädib enamik kadumisjuhtumeid.”
Adrienne võdistas õlgu. “Loodetavasti mitte.”
“Võib-olla on mul lihtsalt kirjaniku kujutlusvõime,” lisas mees. “Ta võis ka lihtsalt plehku panna.”
“Aga mispärast?”
“Joostakse ainult kahel põhjusel. Kas kuhugi või kusagilt ära.”
Naine tõmbas kampsuniluku kinni ja astus mehe järel rõdule. Põhja-California õhk. Ainulaadne. Sisse hingates täitus keha energiaga. Eemal haugatas hüljes. Naine sulges silmad ja tundis, kuidas udu nahka paitab. T. J. asetas käe ta pihale. See oli hea T. J., kes ei muretsenud linnast eemal olles järgmise tähtaja ega müüginumbrite pärast. Nad olid ainult kahekesi.
Ja kui tihti teil sääraseid momente ette tuleb? Neetud deemoni hääl oli täna õhtul sõiduvees, aga sel polnud tähtsust. T. J. oli tema abikaasa ja ta armastas seda meest.
Adrienne puges mehele külje alla. Isegi paljajalu oli ta T. J-ga peaaegu ühepikkune. Must vesi helkis tähevalguses. Naise mõtted liikusid taas Leta Blackburnile. Malcolmi sõbratarile. Ta oli kindel, et mees oli seda maininud.
“Annaksin penni su mõtete eest.”
“Need pole pennigi väärt,” vastas Adrienne.
Mees pigistas ta käsivart. “No kuule, tunnista nüüd papale üles.”
“Kaalusin uuesti tööleminekut,” kohmas naine.
T. J. tardus ja lihtsalt seisis, jõllitades Noyo sadamat ja ahmides merelõhna.
“Alguses poole kohaga, paariks päevaks nädalas, et see ei segaks meie koosolemist.”
Vaikus. Kuuvalgel oli näha mehe nurgelist lõuga. Adrienne sirutas käe ja puudutas tema käsivart.
T. J. pöördus tema poole. “Ja sa ootasid meie pulma-aastapäevani, et seda mulle öelda?”
“Sa küsisid, millest ma mõtlen. Ma ei tahtnud seda sinu eest varjata.”
“Ma lihtsalt ei mõista, miks sa pead kõikide teiste kirjanike nimel nii palju rügama.”
Vihje sellele, et ta polnud T. J. romaanide nimel küllalt palju töötanud. See polnud tõsi. “T. J.,” lausus naine. “Sinu kirjastaja teeb tublit tööd. Pealegi ei taha sa, et ma sinu reklaamikampaania kallal töötaksin.”
“Ma pole seda öelnud.”
“Kõike ei peagi ütlema.”
Mees oli teinud kõik, andmaks naisele mõista, et just tema süül oli viimane raamat maoli lennanud, nagu tema nimetas, viidates madalale müügiedule. Muidugi polnud müüginumbrid T. J. arvates kunagi piisavalt suured, kuid see oli juba teine teema. Nüüd sai Adrienne tema krampis lõuast aru, et üks nende haruldastest tülideta õhtutest on lõppenud. “Sa oled tüdinenud, eks?” küsis mees. “See on tegelik põhjus, miks soovid tööle naasta.”
“Pole mingit tegelikku põhjust. Ütlesin lihtsalt seda, et Lori sõnul võin ükskõik missugustel enda valitud tundidel töötada. Me valime need koos. Ja meile kulub lisaraha ära.”
“Saan aru. Sa tahad jälle tolle psühhiaatriga koostööd teha.”
Naisel sai villand. “Malcolm Piercy ei tähenda mulle midagi, aga jah, ma nautisin temaga koos töötamist. Mis selles halba on?”
T. J. rabeles haardest lahti ja astus tuppa. Nende kotid vedelesid lahtiselt ühel kahest suurest voodist. Teisel voodil, mille linad olid armatsemisest sassis, seisis mehe sülearvuti.
T. J. võttis kohvrist tumesinise tuulejopi ja tõmbas selle selga. Adrienne’i arvates oli mees nagu lasteaialaps, hellitatud ja trotslik põngerjas, kes eemaldub ülejäänud rühmast. T. J. oli osav lahkuja, ta oli seda terve elu harjutanud.
“Kas tahaksid jalutama minna?” Naise süda hakkas kiiremini lööma. Ta võis veel kõik ära klaarida. T. J. ei hülgaks teda niiviisi. Mitte pulma-aastapäeval.
“Pean värsket õhku hingama. Tulen tagasi.”
Adrienne haaras kampsuni ja jälestas oma haledat tooni. “Ma tulen sinuga kaasa.”
“Tahan üksi