ker mäng
Hea lugeja
Ma pean sulle kohe alguses ära ütlema, et see on kõige raskem raamat nendest, mis ma oma elu jooksul üldse kirjutanud olen. Esmapilgul ei tundu see romaan olevat eriti hirmutav. Esialgu paistab see turvalise loona väikese linnakese elust ja juhtumistest. Pealiskaudsel vaatamisel tundub, et inimesed lihtsalt armastavad, neid armastatakse ja kõik näib olevat hästi.
Kuid idüllilise pealispinna all asub hoopis teistsugune maailm. Seal toimuvad hoopis teistsugused sündmused, mis on ühtaegu selgesti nähtavad, ent siiski varjatud.
Järgnev lugu on väljamõeldis, uskuge siis seda või mitte. Kõik tegelaskujud ja sündmused on minu fantaasialennu sünnitised, ehkki teema kui selline on ehtne. Kohtuasju puudutavad faktid on õiged.
Väljakutsed, millele me ühiskonnana peame vastu astuma, on tõelised, need asjad toimuvad meie endi silme all ja siinsamas meie ümber. Inimeste käitumine põhineb nende endi isiklikel arusaamadel ja ajenditel. Kuid liigagi tihti ajendab meid lihtsalt hirm, ehkki me ise nimetame seda pühendumuseks ja ustavuseks sügavale hinge juurdunud veendumustele.
See raamat ei mõista kedagi hukka ega õpeta elama. Tema ülesandeks on viia sind kuhugi, kus sa kunagi varem pole käinud. Haarata mõneks tunniks su tähelepanu, lahutada su meelt, võib-olla panna sind ebamugavalt nihelemagi. Ja loodetavasti ei ole sa pärast lugemist enam nii kindel, et kõik asjad siin maailmas on nii selged ja enesestmõistetavad…
Muus osas võid end turvaliselt tunda, sest teekond lõpeb turvalises kohas! Ja kui sa loo lõppedes tunned vajadust veel enama järele, siis hoia silmad ja kõrvad lahti. Kui ma parajasti seda raamatut lõpetasin, andis järgmine juba endast teada – ehkki see pole veel valmis!
Mulle meeldib saada tagasisidet inimestelt, kes on minu raamatu kätte võtnud. Te saate minuga ühendust aadressil P.O.Box 13584, Mesa, Arizona 85216 või võrgulehe www.tarataylorquinn.com kaudu.
Tara Taylor Quinn
Sherry Stephensile, kes on nii väliselt kui ka sügavamal sisemuses erakordselt puhas ja siiras inimene.
Ma tänan sind su elurõõmu, eeskuju ja haruldase ning hindamatu sõpruse eest.
Tänusõnad
Ma tänan siinkohal Maricopa maakonna ülemkohtu kohtunikku Sherry Stephensit, tema kolleege ja abišerifit
David Parrat, kes lubasid mul heita pilku maailmale, mida ma varem näinud polnud.
Teil on jätkunud oma raskes töös kannatlikkust ja jõudu ning Maricopa maakonna elanikel on vedanud, et neid kaitsete just teie.
1
„Kas küsimusi on?” küsis juhtivprokurör Janet McNeil ülbe näo ja hoiakuga noorelt mehelt. Mees niheles ja liigutas oma seljale raudu pandud käsi, mis toetusid väikese nõupidamisruumi ärakriibitud lauale.
„Te ütlesite, et pakute meile kokkulepet.”
Jan raputas pead ja vaatas otsa Gordon Michaelsile, Flagstaffis hästi tuntud advokaadile, ja pööras siis tähelepanu taas süüalusele. Jacob Hallile oli esitatud süüdistus eelmisel nädalal ja istung määrati detsembri keskele, mis oli maksimaalne seaduses ettenähtud aeg, mille jooksul Hall sai kasutada kiirmenetlusõigust.
„Kokkulepet ei tule. Ma mõtlesin ümber,” vastas ta advokaadile ja silmitses süüdistatavat. Sa oled mul peos, vennas, vähemalt üheksakümneks päevaks. See annab mulle piisavalt aega, et leida uut ja usaldusväärset tõendusmaterjali. Siis lähed sa trellide taha juba igaveseks.
Halli käsivarrele tätoveeritud roheline madu limpsas oma musta keelt mehe kaela suunas. Mehe kehal oli veel jooniseid, kuid tinti oli pandud nii paksult, et naine ei suutnud nendest märkidest aru saada.
„No kuule, Jan. Kui palju võib ta maksimaalselt saada teise isiku identiteedi varguse eest?”
„Omaette võetuna neli aastat.”
„Lepime siis kokku kolme peale. Riik hoiab suured protsessikulud kokku .”
Janet ei pööranud pilku kahekümne kolme aastaselt mehelt, kes uskus valge rassi ülemuslikkust. Ta oli üritanud seda tüüpi vahele võtta juba sellest ajast, kui too sai kaheksateistkümneseks. Kui mitu inimest oli selle viie aasta jooksul pidanud eluga hüvasti jätma? Ja kõik ainuüksi seetõttu, et ehkki politsei tegi oma tööd ja arreteeris vajalikke inimesi, ei suutnud tema leida Halli kohta piisavalt vettpidavaid tõendeid.
„Ma lisan sellele süüdistusele veel krediitkaardipettuse ja kelmuse finantsasutuse vastu,” ütles ta neile.
Jacob Hall ei pilgutanud isegi silmi ega reageerinud kuuldule üldse kuidagi – ta ei pööranud ka pilku ära. Mehel puudus igasugune südametunnistus ning tal oli rohkem füüsilist jõudu ja vaimuteravust, kui maailm taluda suutis.
„Mõlemad on föderaalkuriteod,” jätkas naine, „ja koos varasemate süütegudega võib nende eest saada kuni kolmkümmend aastat.”
Hall vaatas talle üleolevalt naeratades otsa, vähimatki hirmu välja näitamata. Jan ei arvanud, et see on teesklus. Mees oli täiesti veendunud, et prokurör ei suuda eales tema süüd tõestada.
Hetkeks oli kurjategija saavutanud psühholoogilise üleoleku. Hirm ajas oma kombitsad naise kõhust otse südamesse.
„Sa ei tulnud vanglasse ainult viisakuse pärast, et informeerida meid oma süüdistuse sisust, preili McNeil. See pole sinu moodi, sa oled hõivatud naine,” ütles Michaels, kelle hääl kostus naiseni paremalt. „Ja kuna sa kokkuleppega ei nõustu, siis on sul mingi muu ettepanek.”
Janet rebis pilgu süüaluse näolt ja pöördus Michaelsi poole. Ta tundis meest juba ülikooliajast ja oli temaga palju kordi kohtusaalis vaielnud. Kahvatu jumega mees oli üldiselt hea inimene – loomulikult oli ta tippklassi advokaat, kuid ta võitis kohtuasju siiski ilma räpaste võteteta.
„Nii see on,” vastas Janet ja püüdis mitte lasta nõrkusel enda üle võitu saada. Ta pöördus taas Halli poole. „Mul on vaja nimesid, kohti, kuupäevi. Mul on vaja üksikasjalikke kirjeldusi mõningate sündmuste kohta. Andke mulle tunnistusi Bobby Donahue ja teiste kohta, kellega koos ta Valget Rahvast juhib, ja ma luban, et nõuan teile väiksemat karistust.”
„Te loete liiga palju muinasjutte, Jan.”
„Ma ei loe muinasjutte, härra Hall.” Ta vaatas uuesti Michaelsile otsa. „Selline on minu ettepanek, võtke või jätke.”
Kaks mees vahetasid vaikides pilke.
„Mu kliendil pole aimugi, millest sa räägid,” sõnas Michaels.
„Kas see on teie lõplik otsus?”
„Jah.”
Jan tõusis ja tõstis punakaspruuni koti õlale. Kohe tuli ka valvur, kes andis Hallile märku, et too püsti tõuseks. „Kohtume esmaspäeval kohtusaalis,” ütles Janet. Noormees pöördus ringi ja loivas välja, kuid enne jõudis Jan märgata kahte asja.
Mehe musta-valgekirju kuue seljal paiknes must kiri: Arestikambri vahialune. Kohtu poolt süüdi mõistmata.
Teine asi oli keskmine sõrm, mida seljale aheldatud kätega mees talle lahkudes näitas.
Kasutades puhast klaaspurki, mida katab harilik kohvimasina filter, valab kurjategija jahutatud vesinikülihapendi, soolhappe ja jooditinktuuri sinna sisse…
Simon istus kühmuvajunult arvuti ees ja klõbistas klaviatuuril, katkestas hetkeks tegevuse, vaatas aknast välja ja haigutas. Kena reedene septembripäev. Pilvitu taevas. Ilus ilm. Väljas oli vaikne. Talle meeldis vaikus.
Joodi müüki piiravad föderaalvalitsuse kehtestatud õigusaktid.
Kakskümmend kuus minutit tagasi oli buss toonud koolist koju algklasside õpilased. Kunagi oli teda õpetatud inimesi jälgima ja kaitsma ning seetõttu oli ta vaadanud, kuidas nad oma kodudesse kadusid või jäid vanemaid ootama. Kahe või kolme minuti pärast oli kvartalisse oodata gümnaasiuminoorte saabumist.
Ta jõudis kirjutada veel rea või kaks, kui nende buss jõudiski kohale. Ta vaatas, kuidas nad sõidukist ükshaaval välja astusid, kuidas mõned kõndisid väikeste seltskondadena mööda teed edasi, mõned kadusid ümbritsevatesse majadesse