Jõhker mäng. Tara Taylor Quinn

olen varem näinud. Kaardil nähtavad rajad ei ole tüüpilised Lumekeegli rajad. Selliselt ehitatud radasid suudab läbida või nende peal üldse ellu jääda ainult erakordselt vilunud suusataja. Tuleb välja, et selliste radade jaoks pole luba antud, mis tähendab, et neid ei tohiks olemas ollagi. Kaart on üsna detailne, arvutis tehtud ja arvatavasti mitte ainueksemplar. Lumekeegli ülemused võtsid meiega ühendust.”

      „Kas keegi rääkis Diamondiga?”

      „Tema pole sellist kaarti elu sees näinud.” Scott Olsen imiteeris Diamondi häält ja oli selge, et ta ei usu eriti teise mehe sõnu.

      „Ja see Diamondi õpilane?”

      „Jättis treeningud pooleli.”

      „Pakun, et tüüp ei jätnud oma uusi kontaktandmeid ja Diamondil pole tema kohta samuti informatsiooni,” sõnas Simon.

      „Täpselt nii.”

      „Nii et kuidas seostub siis olematuid radasid näitav kaart solvunud tüdruku jutuga terroristide treeninglaagrist?”

      Simon ei tahtnud seda teada. Sügavas hingepõhjas – kui tal üldse veel hing alles oli – ei tahtnud ta seda teada.

      „Iga raja algust ja lõppu tähistas üks embleem. Ring, mille ülemises pooles on kolm risti ja alumises pooles tumedat värvi pistoda.”

      Täpselt selline, nagu Amanda Blake – ühe Diamondi tuttava kibestunud ekssõbratar – oli kirjeldanud.

      „Mina pole selle töö jaoks õige inimene.”

      „Sina said õiguskaitse erialal juba kahekümne kolme aastaselt magistrikraadi ja sa olid üks noorimaid salaagente, kes FBI-l on üldse olnud. Sind on treenitud terrorismivastaseks võitluseks.”

      „See oli nii ammu.” Ja lõppude lõpuks oli kogu see ettevalmistus olnud kasutu.

      „Mul pole aimugi, kui kaugele see asi ulatub või kui paljud inimesed on ohus. Kui see tuleb avalikuks, siis peab kohalik politsei tegelema paanikasse sattunud linnaga. Mul on vaja kedagi, kes väga professionaalselt selle asja üle kontrollib. Sina oled ainuke, keda ma usaldan.”

      Simon sulges silmad ja tundis süümepiina. Siis avas ta need taas ja nägi ainult uut märkmikku, mille oli alumisest sahtlist välja võtnud. „Sa ütlesid, et Amanda Blake töötab ettekandjana Muuseumi klubis?”

      „Jah.”

      „Ma lähen täna õhtul sinna.”

      „Rõõm kuulda,” lausus Scott Olsen. „Kõik, mida sa vajad, on sinu käsutuses, Simon, sa ainult ütle ja…”

      Simon noogutas, tema kurk kuivas. „Nagu alati, riskin ma oma eluga ja minu rollist ei tohiks keegi teada.”

      „Loomulikult,” kinnitas Olsen. „Isegi kohalik politsei ei saa sellest teada. Ma olen sulle tänulik.”

      „Mind pole vaja tänada, Scott. Ma arvasin, et sa oled piisavalt terava mõistusega, et sellest aru saada.”

      Ta pani toru ära ja vaatas aknast välja. Ta oli bussi saabumise maha maganud.

      „Andrew, kus on Zeideli toimik?” Jan istus oma töölaua taga ja silmitses prokuröri, kelle ta oli mitu aastat tagasi otse ülikoolist tööle võtnud. Mees oli sellest ajast peale tema kõige usaldusväärsem abiline ja kolleeg.

      „Ma panin selle su laua nurgale,” vastas punapäine noor mees ukselävele astudes. Nagu harilikult, olid nemad sel teisipäeva õhtul, mil kell hakkas juba kuus saama, ainukesed inimesed kontoris. „Sinnasamasse, kuhu ma alati kõik asjad olen pannud.” Mees astus laua juurde. Tema pruunid püksid olid kõhnade jalgade kohta liiga laiad, aga lips oli korralikult seotud ja see langes laua kohale rippu, kui mees kummardus ja hakkas sobrama lauanurgale jäetud pappkastis.

      „Ma olen selle juba kaks korda läbi vaadanud,” ütles Jan. Ta oli mõelnud välja viisi, kuidas panna Danny Ruple temaga koostööd tegema. Kohe, kui ta selle asja korda ajab, läheb ta koju. Vaatab läbi posti. Ja kui ta liiga hilja peale ei jää, naudib enne õhtusööki veel naabrimehe totraid nalju.

      „Ma tõin selle enne lõunat,” ütles Andrew kulmu kortsutades. „Kohe pärast seda, kui me rääkisime sellest, kuidas Ruple’iga kokkuleppele jõuda.”

      Janil seisis ees miski, mida ta polnud kunagi varem teinud – esitada süüdistus ja mõista kurjategija süüdi ainult uurija sisetunde ja kaudsete tõendite põhjal, mis ta oli hankinud kaks aastat tagasi, kui ta üritas juhtumit esimest korda kohtusse anda. Tõenäoliselt ta kaotab selle asja ja raiskab riigi raha pikas ja kurnavas protsessis vandemeeste pilgu all. Aga kui ta toob kohtupinki mehe, kelle suhtes Ruple oli veendunud, et too vägistas ja tappis metsikult kaks aastat tagasi Arizona ülikooli üliõpilase Lorna Zeideli ja Hall mõistetakse süüdi, siis on kulutatud raha seda väärt.