närvid üles öelnud.
„Mul oli eelmisel ööl jälle üks õudusunenägu,” rääkis Jan hiljem emale ja pistis suhu viimase tüki virsikupirukat. Nad olid juba rääkinud Johnnyst, kes oli helistanud, ent polnud veel läbi astunud, ja Haileyst, kellega Grace väga kohtuda soovis. Jan tahtis kaheksa-aastast tüdrukut lapsendada ja ema toetas täielikult tütre soovi alustada omaenda perekonna loomist nii ebatraditsioonilisel moel.
Grace, kes oli käinud duši all, meikinud end ja pannud selga pehme rohelise kostüümi, kraapis lusikaga taldrikut, et saada kätte viimane kui raasuke maitsvast magustoidust. „Räägi mulle sellest unenäost,” ütles ta Janetile.
Jan rääkis. Koos kõigi eredate üksikasjadega, mis tal meeles olid. „Ma kardan, et lähen peast segi,” ütles ta rahulikult ja vaatas emale otsa.
„Loomulikult ei lähe sa peast segi,” vastas Grace ja hakkas nõusid kokku korjama. Ta viis need väikese nõudepesumasina juurde, mis asus elu- ja söögituba köögipoolest eraldava seina taga. „Kui palju spetsialiste peab seda sulle ütlema, et sa uskuma jääksid, mu tüdruk?”
Miljon ja veel üks, arvas Jan, sest umbkaudu miljoniga oli ta juba vestelnud.
„Need õudusunenäod tunduvad nii ehtsad ja see tundmus püsib veel pikka aega pärast ärkamist. Ema, ma olen tõsiselt hirmul.”
Grace kuivatas käed põlle sisse, tuli kohvikannuga tagasi laua juurde ja valas mõlemad tassid täis. „Ma usun sind, kullake,” ütles ta ja võttis Jani käed enda pihkudesse.
Jan nautis lähedust, turvalisust, mida andis talle ema käte puudutus.
„Hirm teeb neist unenägudest õudusunenäod,” jätkas Grace, „aga see on ka kõik. Need on lihtsalt halvad unenäod. See tähendab, et sul on elav kujutlusvõime.”
Ta oli kuulnud neid sõnu palju kordi varemgi, ent kuulas ikkagi tähelepanelikult.
„Nendele ei tuleks nii palju tähelepanu pöörata. Sa tead seda. Kui ma arvaksin teistmoodi, oleksin juba ammu terve maa aastate eest läbi kamminud ja maksnud ükskõik millist hinda, et sind nende käest päästa.”
„Ma tean.”
„Ja ka nende pärast muretsemine on täiesti loomulik,” lisas Grace. „See on umbes nagu õudusfilm, mis meenub sulle veel päevi hiljem.”
Jah. Ainult et Janeti õudusfilmid olid isiklikud ja kodukootud.
Ta vaatas Grace’ile otsa ja sai ema pilgust tuge ning tröösti. „Ma tänan sind,” ütles ta ja tundis, kuidas hirmud kaovad. Taas kord.
„Ma armastan sind, mu kullake,” ütles Grace ja pigistas tütre kätt.
„Ka mina armastan sind, ema.”
„Ma võtan grillkanavõileiva riivitud kapsaga,” ütles Bobby Donahue, Valge Rahva asutaja, pühapäeva hommikul naeratades Mamma kohviku noorele ettekandjale. „Ja üks dieetkoola ka, palun.”
Asetanud Valge Rahva brošüüre sisaldava tõmblukuga mapi korralikult kõrvaltoolile, silmitses ta oma kaaslast, kes tellis hamburgeri friikartulitega. Nooruk oli seitsmeteistkümneaastane ja nohiku tüüpi, ent oma veendumustes kindel. Bobbyl oleks tuju läinud, kui poiss oleks öelnud ettekandjale, et tellib sedasama, mis Bobbygi. Ta vajas sarnase hingelaadiga jüngreid, mitte pugejaid.
„Räägi mulle endast,” ütles ta noormehe näolt pilku pööramata. Tony Littleton ei pööranud samuti pilku kõrvale. See oli veel üks linnuke positiivsete märkide tabelis.
„Mul pole palju rääkida,” vastas gümnaasiumi lõpuklassis õppiv poiss. „Isa lasi jalga, kui ma alles väike olin. Ma ei mäleta teda eriti. Vendi ega õdesid ei ole. Ema teeb kõvasti tööd, tal on elukaaslane, tore mees, aga ta on rohkem selline spordifänn.”
Lähedased peresuhted puuduvad, see kõik sobis.
„Aga sõbrad?” Bobby arvas, et teab ka ise selle küsimuse vastust. Ta oli Interneti teel suheldes aru saanud Bobby eksistentsi põhilistest probleemidest, võib-olla isegi üksikasjadest.
„Ma pole iial olnud kooli populaarseim kutt,” vastas Tony õlgu kehitades. „Ma pole hea sportlane, mul pole head välimust. Ma saan häid hindeid ka siis, kui ma eriti ei pinguta. Mind huvitab teadus ja ma teen kaastööd kooli ajalehele, ehk siis asju, mida enamik teisi minuealisi väldib.”
Lähedased sõbrad puuduvad, täpselt nii, nagu Bobby oli oletanud.
„Milliseid artikleid sa kirjutad?” Tony polnud seda hobi varasemates vestlustes maininud.
„Peamiselt juhtkirju.” Tony võttis mehise sõõmu limonaadi, mis nende jutuajamise ajal oli saabunud. „Ma näen midagi, mis mu hinge kriipima jääb, ja siis ma sellest kirjutangi.”
„Mis su hinge kriibib, Tony?”
„Ebaõiglus.” Poisi vastus oli enesekindel, tema näoilme järeleandmatu.
Bobby naeratas ja avas mapiluku.
„Püsti! Kohus tuleb.”
Jan lükkas raske puidust tooli äratäksitud lauast eemale ja jäi koos umbes viieteistkümne inimesega seisma näoga kohtuametniku poole. Oli esmaspäeva pärastlõuna kohtunik Matthew Warreni juures.
Viiekümnendates eluaastates kohtunik sisenes kohtusaali uksest, mis oli tema laua taga. „Palun istuge,” ütles ta. Mehe must talaar langes tooli käetugedele.
Kui Jan kuulis, et Halli juhtum on määratud Warrenile, oli ta avanud šampanjapudeli. Ta oli esinenud Warreni istungitel palju kordi ja tema meelest oli mees nii aus ja õiglane inimene, et see tuli ta enda karjäärile kahjuks. Matthew Warrenit ei paistnud huvitavat, kelle rahad olid mängus või kui palju oli kaalul, ta ei allunud ähvardustele ega võimude survele ja ta polnud kunagi elus mänginud poliitilisi mänge, vähemalt Jani teada oli see nii.
Mees küsis, kas osariigi esindaja on valmis.
„Jah, teie kõrgus.”
Kohtunik esitas sama küsimuse ka vastaspoole esindajale ja kui teisel pool vahekäiku istuv Gordon Michaels samuti jaatavalt vastas, teatas ta kohtuasja numbri. Jacob Hall tõusis püsti ja ta vabastati ketist, mis ühendas teda veel nelja tüübiga, kes istusid vandekohtunike boksis, mida kasutati ka kohana, kus istusid istungi ajal kohtualused. Mees muigas, kui kohtukordnik viis ta kolm või neli jalga allpool asuvale poodiumile otse kohtuniku ette. Michaels astus koos temaga mikrofoni ette. Jacob ei paistnud teda märkavatki.
„Teie kõrgus. Süüaluse advokaat Gordon Michaels. Minu klient Jacob Hall.”
Advokaat niheles, ta näis olevat kergelt närvis.
Jan tõusis taas. „Teie kõrgus. Jan McNeil, osariigi esindaja.”
Kohtunik Warren noogutas, kummardus enda ees laual seisvale mikrofonile lähemale ja ütles vajalikud formaalsused, kohtuasja numbri ja muu sellise. Ta kinnitas, et on kursis saabunud taotlustega.
Jan silmitses oma märkmeid ja kordas mõttes üle põhjendused, miks ta ei nõustu Michaelsi ettepanekuga mitte lugeda tõendite hulka Halli arvutist leitud infot.
Pead tõstes tabas ta endalt kohtualuse pilgu. Ta teadis, et mees otsib võimalust, et teda tükkhaaval nahka pista – nelja silma all, ihualasti. Mehe silmades põles leek. Ja see leek oli ühemõtteliselt ihara kumaga. Ta peaaegu kuulis, kuidas mees temaga kõneleb, otsekui oleksid ruumis ainult nemad kahekesi.
Ta ei pööranud mehe vaate peale pilku ära.
Warren luges taotluse valjusti ette ja küsis Michaelsilt, kas tal on oma kliendi kaitseks midagi öelda. Jani selja taga köhatas keegi pealtvaataja. Mõni huviline oli tulnud Jacob Halli protsessi vaatama või oli siis tegu mõne teise kohtusaali toodud ja oma asja algust ootava süüaluse toetajaga. Ta ei katkestanud silmsidet süüalusega ega heitnud pilku selja taha.
„Teie kõrgus.” Michaelsi hääl oli vaevukuuldav. „Luba, mis anti minu kliendi arvuti konfiskeerimiseks, põhines ainult ühele politseinikule, uurija Ruple’ile pillatud vihjel, ja selle vihje andis väidetavalt usaldusväärne